Mõte

Arvamusfestivali arutelu – mida külvad, seda lõikad

Arvamusfestival, Blogi, Mõte, ,

Korraldasime Eesti Vegan Seltsiga üle-eelmisel Arvamusfestivalil arutelu pealkirjaga „Veganlus – enesepiiratud või tervislik toitumine?“. Tegelikult oli küsimus retooriline, sest juba teadsime vastust hästi (ja kui sina veel ei tea, siis veganlus on üks tervislikemaid valikuid). Hoolimata sellest, et me ise midagi uut teada ei saanud, oli tegemist meie jaoks väga eduka aruteluga. Külvasime sellega seemne, millest oleme juba mitu korda saaki lõiganud. Lähtusime arutelu ette valmistades kolmest põhimõttest.

Tekst: Kadri Sikk, Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige

1. Impordime teadmised
Kuna Rootsis ja Soomes on veganlus täiesti aktsepteeritud toitumisviis kõigile, kutsusimegi mõlemast riigist arutelus osalema usaldusväärsed asjatundjad, kes oskasid avada rahvusvaheliselt tunnustatud seisukohti veganluse tervisemõjude kohta. Rootsist käis ühingu Arstid Tuleviku Heaks eestvedaja, onkoloog David Stenholtz, Soomest aga Põhjamaade toitumissoovituste töörühma liige ja Helsingi Ülikooli toitumisteaduste professor Mikael Fogelholm. Meie kogemus naaberriikidega on olnud väga positiivne nii tol arutelul kui hiljem – ikka tullakse hea meelega külla ja jagatakse teadmisi.

2. Vaenlane on informeerimata sõber
Võime ju vahel pahandada Eesti tervisevaldkonna eestkõnelejate väärarusaamade üle veganlusest, kuid ega sellest keegi targemaks ei saa. Skeptikutest tondi tegemise asemel pidasime paremaks mõelda end nendega sõpradeks, kelle eksiarvamustele ruumi teha ning keda suunata infoni, mida meie juba teadsime. Selleks kutsusime neid julgelt arutelusse, oli aga küll tükk tegemist, et keegi sinna ka tuleks. Lõpuks saimegi koos väliskülalistega kokku väga erinevatel seisukohtadel asjatundjad, nende hulgas perearst dr Karmen Jolleri ja suure skeptikuna tuntud Eesti Lastearstide Seltsi juhataja dr Ülle Einbergi. Selle kõige tulemusena mõjus arutelu objektiivsemalt, aga sellest olulisemana astusime enda jaoks tähtsa sammu koostöö suunas nende organisatsioonide ja ekspertidega, kes kujundavad toitumisküsimustes Eesti avalikkuses arvamust. Lõppude lõpuks oleme ju siiski kolleegid.

3. Las asjatundjad räägivad
Meie võisime veganitena Eestis rääkida, kui hea valik see on tervisele, kuid tol hetkel meid veel piisavalt tõsiselt ei võetud. Seega tegime valiku ise üldse püünele mitte minna. Nägime vaeva ja otsisime moderaatoriks inimese, kes oli ühe jalaga kummaski maailmas: arsti ja vegani dr Marta Velgani. Asjatundlike väliskülaliste ja oskusliku moderaatoriga tagasime, et hirmujutud veganlusest said adresseeritud võrdsetel alustel ehk tervisevaldkonnas tunnustatud inimeste poolt. Lisaks nendele kolmele põhimõttele pidasime silmas soolist tasakaalu, mis õnnestus hästi. Kõige selle tulemusena oli meie arutelu tookordse festivali üks kõige populaarsematest, mida kajastati meediaski. Oleme jätkanud väga head koostööd moderaatoriks olnud Marta Velganiga, keda me eelnevalt ei tundnud. Samuti võime täna öelda, et oleme saavutanud tervisevaldkonna organisatsioonide ja ekspertide seas hea maine ning tõsiseltvõetavuse, mille pinnalt on koostööd teha juba hoopis parem.

Seega soovitan mõelda oma pikaajalistele eesmärkidele ning võtta ette hea arutelu korraldamise – see on vaeva väärt!

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Kärt Vajakas

Kuidas me seda teeme? #olenvabatahtlik

Arvamusfestival, Mõte

Tänavu augustis toimus järjekorras kuues Arvamusfestival, mille missioon on kasvatada kodanikujulgust ning edendada arutlevat demokraatiat. Kahe päeva jooksul käis sõnarokkimas 10 000 ühiskondliku arutelu huvilist. Kuidas me seda teeme? Suuresti tänu vabatahtlikele. Kes nad on? Saame tuttavaks!

SIIT leiad fotogalerii meie vahvatest tegijatest!

Staabi vabatahtlik Kaarel Vene ja staabi juht Kristi Viimsalu. Foto: Kermo Vahula

“Nii koolisiseselt kui -väliselt on mu üheks suureks kireks olnud vabatahtlik ja korralduslik tegevus. Seetõttu olen organiseerinud mitmeid sündmusi: olin põhikooli viimasel aastal kooli õpilasesinduse asepresident, teist aastat järjest löön kaasa Järvamaa noortekogu tegevustes ja selle aasta esimeses pooles valiti mind Paide linna noortevolikogu esimeheks. Arvamusfestivali juurde jõudsin õe kaudu. Esimesel aastal olin vabatahtlik TERE-tiimis, kuid aitasin palju õde ka festivali staabis, mille eest ta ise vastutas. Sealt sain pisiku külge ning seetõttu olen viimased kolm aastat olnud festivali ajal vabatahtlikuna staabis ehk festivali südames,” jagab oma lugu Kaarel Vene, kes alles kevadel lõpetas põhikooli, ent juba võib teda nimetada staažikaks festivali vabatahtlikuks.

Hommikukogunemine. Taga keskel kuraatorite tiimi juht Raimo Matvere. Foto: Andri Püvi

“Olen kuraatorite tiimi juht – minu tegevuse eesmärk on panna kuraatorid, kelle toel saavad nn lavaküpseks kõik teemaalad, ühtse tiimina tööle ning aidata neil oma teemaalasid hästi toetada ning ette valmistada. Iseäranis sel aastal, mil palju oli muudatusi ja kiireid arenguid, tuli palju keskenduda just kuraatorite tegevuse süsteemi täiendamisele ja ehitamisele. See tähendas kuraatoreid ja teemaalade eestvedajaid aitavate materjalide loomist-täiendamist, kuraatorite ühiste kohtumiste korraldamist, tegevusplaanide loomist ja jälgimist ning päris palju jooksvat suhtlust. Nüüd pärast esimest hooaega tean nii mina kuraatorite tiimi juhina kui ka kuraatorid (kellest loodetavasti vähemalt osad liituvad ka uuel hooajal), mida vaja teha, kuidas on efektiivsem tööd korraldada jne,” räägib enda rollist Arvamusfestivalil Raimo Matvere. Raimo aitas festivalile vabatahtlikuna kaasa esimest aastat, ent vabatahtlikku tööd on ta teinud “Teeme ära” juures juba aastast 2011.  

Kes on Arvamusfestivali vabatahtlik?

Kaarel ja Raimo on kaks suurepärast näidet aktiivsetest vabatahtlikest, kes alati on festivali tiimi oodatud! Meie seltskond on kirju – kooliõpilased, personalijuhid, kodanikuaktivistid, linnaametnikud, loomeinimesed, ehitajad, õpetajad ja paljude teistegi erialade esindajad on alustanud vabatahtliku tööd just Arvamusfestivali juures. 

Festivalini jõutakse enamasti oma sõprade, tuttavate, õppejõudude või töökaaslaste kaudu. Nii ka Sirli Spelman, kelle ülesanne professionaalse personalitöötajana on Arvamusfestivali tiimi vabatahtlikke leida.

Tiimitiimi eestvedaja Sirli Spelman festivalil tööhoos. Foto: Anna Markova

„Mina jõudsin Arvamusfestivali juurde läbi oma tuttava sotsiaalmeediakonto, sest nägin teda tihtipeale postitamas pilte erinevatest Arvamusfestivaliga seotud tegevustest. Esimesel hooajal olin infopunkti vabatahtlik, kuid edasine soov oli oma olemasolevate kogemuste ja teadmistega organisatsiooni toetada,“ räägib Sirli.

Sirli sõnul on festivali tiimi oodatud erineva motivatsiooniga vabatahtlikud:

  •     kohalik kogukond;
  •     vabatahtliku töö “ampsajad”;
  •     erialase kogemuspagasiga professionaalid;
  •     praktikandid;
  •     juhtimisalaste väljakutsete otsijad.

Miks olla Arvamusfestivali vabatahtlik?

Vabatahtlik töö on ühiskonnas üha populaarsemaks muutunud – inimesed soovivad lisaks igapäevatööle teha midagi väärtust loovat ka ühiskonna jaoks. Uurides põhjuseid, miks erinevate taustsüsteemide ja maailmatunnetusega vabatahtlikud meiega liituvad, kuuleme tihtipeale kolme selgitust:

  •     Soov panna senised teadmised ja oskused proovile, samas kogeda ka miskit uut;
  •     Soov leida erialaseid kontakte ja isiklikke sõpru;
  •     Soov muuta maailma paremaks paigaks!

TERE-tiimi vabatahtlikud on peamiselt koolinoored. Foto: Paula Kristel Kaljula

Kevadel Paide Ühisgümnaasiumi lõpetanud ja juba kolmandat aastat festivali ala valdkonda kuuluv TERE-tiimi vabatahtlik Piret Ranne ütleb: “Mina pean vabatahtliku töö tegemist oluliseks, et arendada oma silmaringi ning saada erinevaid kogemusi ja julgust. Seepärast meeldib mulle olla Arvamusfestivali vabatahtlik. Saame kahe päeva jooksul suhelda erinevate ning samas väga lõbusate inimestega.” 

Suur osa meeskonnaliikmeid teeb vabatahtlikku tööd just põhimõtte pärast – nad tahavad panustada just sellesse ettevõtmisse, mitte lihtsalt teha üht festivali, tänu sellele tekib ka väga tugev meeskonnatunne. “Arvamusfestivalil vabatahtlikuks olemine pole tavaline rutiinne töö. Saad näha väga paljude erinevate valdkondade telgitagustesse ning ka ise neis kaasa lüüa. Just see tõmbabki mind Arvamusfestivalile kaasa aitama juba mitmendat aastat,” lisab Kaarel.

Arvamusfestivali muudab eriliseks asjaolu, et tegemist on ühe suurima üritusega, mis valmib 99% vabatahtlike abil. Aina enam paneme rõhku sellelegi, et vabatahtlikul oleks Arvamusfestivali meeskonnas soovi korral võimalik täita erinevaid töölõike – rollid vahelduvad ning nii on võimalik omandada mitmesuguseid uusi oskusi ja pädevusi,“ kirjeldab Sirli.

Raimo toob omalt poolt välja, et kõik inimesed võiks aeg-ajalt midagi teha vabatahtlikult, et enda igapäevarutiinist välja murda. “See aitab nii põhitegevustele kaasa kui ka teeb tuju heaks. Arvamusfestivali eripära on võimalus olla osa ühe tõeliselt sisuka nädalalõpu loomisest, kuulata ise arutelusid ja olla inspireerivas õhustikus, kus on väga palju põnevaid mõtteid “õhus”. See paneb endal ka mõtted päris hästi tööle. Ja  kolmandaks – Paide näeb päris nunnu välja, kui tihti sa sinna ikka niisama satud?” viskab Raimo küsimuse õhku.

Kuidas tulla Arvamusfestivali vabatahtlikuks?

Meie juurde jõuavad vabatahtlikud läbi erinevate kanalite, näiteks personaalse kutse või Facebooki meeskonnagrupi üleskutse kaudu. Suureks abiks on ka Vabatahtlike Värav, CV Online, ülikoolide karjäärilistid ning mõistagi Arvamusfestivali enda kanalid. Oleme õnnelikud, et meil on aastate jooksul õnnestunud leida meeskonda sadu inimesi, kes peavad oluliseks head arutelukultuuri ning soovivad selle arengule kaasa aidata.

Kirjutaja Stuart Garlick ja fotograaf Kermo Vahula jagavad sõbralikult töölauda. Foto: Andri Püvi

Arvamusfestivali tegevust vabatahtlike kaasamisel tunnustas Eesti Külaliikumine Kodukant koos siseministeeriumiga tänavu sügisel vanatahtliku märgisega. Arvamusfestival on sertifitseeritud vabatahtlike sõber nr 44.

Kuigi oleme eelmisele hooajale vaevu jõudnud joone alla tõmmata, planeerime juba järgmist. Selleks, et olla kursis meie vabade rollidega, jälgi Arvamusfestivali karjäärilehte http://2018.arvamusfestival.ee/tulevabatahtlikuks/. Just sinna lisame esmajärjekorras infot täitmist vajavate rollide kohta. Lisaks tasub pilk peal hoida ka festivali kodulehel ja sotsiaalmeediakanalitel, sest sealgi jagame infot, milliseid vabatahtlikke parasjagu meeskonda vajame. Alati on võimalus kirjutada ka otse tiimiloome valdkonna eestvedajale Sirlile aadressil inimesed@arvamusfestival.ee. Kui mõni sõber või tuttav on varem festivali tegemisel kaasa löönud, küsi lisainfot ka temalt!

Kirjutaja Kristo Kiviorg teeb kokkuvõtet arutelust. Foto: Paula Kristel Kaljula

“Kas vaatasid kõrvalt või proovisid midagi teha?” #AF2018kaja

Arvamusfestival, Blogi, Mõte, , ,

Üheks fookuseks 2018. aasta Arvamusfestivalil oli demokraatia. Me küsime harva, kuidas demokraatial Eestis läheb ning mida me teeme hästi ja mida saaks paremini teha. Vaid Eestis toimuvat vaadates ongi vahel keeruline öelda, mis seisus Eesti kodanikuühiskond on. Seetõttu oli väga huvitav kuulata demokraatiaalale kutsutud kodanikuaktiviste Ungarist, Saksamaalt ja Poolast. Lisaks kutsutud külalistele võtsid julgelt sõna Eestist pärit osalejate kõrval ka Tšehhist ja Suurbritanniast pärit inimesed ning selgeks sai, et igal riigil on oma mured ja rõõmud, kuigi oleme kõik ühtses Euroopa väärtusruumis. Arutelust täheldas enda jaoks olulisema üles Arvamusfestivali vabatahtlik Virve Kass.

KUULA JÄRELE

Ühenduse CIVICUS esimene tegevjuht Miklos Marschall tõi Ungari näitel välja, kuidas pärast NSVLi lagunemist toimus Ungaris kiire areng liberaalse demokraatia suunas, kuid ühel hetkel muutus bürokraatlik süsteem paljude jaoks liiga aeglaseks. Ungari praeguse peaministri Viktor Orbáni edu selgitas Marschall inimeste sooviga tugeva liidri järele, kes näitaks otsustuskindlust ja kiirust.

Samas on sellise liidri esile kerkimine Ungaris viinud olukorda, kus ametkonnad on aastate jooksul täidetud vaid ühe partei pooldajatega ning peaministripartei toetab avalikke kampaaniaid kodanikuühenduste eestvedajate vastu, muuhulgas selliseid, kus neid nimetatakse riigivaenlasteks. Sellise olukorra ennetamiseks soovitasid arutelus osalejad keskenduda demokraatia hoidmisel põhiväärtuste kinnitamisele ning vähem tegeleda bürokraatia pideva kasvatamisega.

Arutelus keskenduti ka sellele, mida saaks kodanikuühendused paremini teha ning põhipunktidena toodi välja, et kodanikuühendused peaksid julgemalt poliitikasse sekkuma ning leidma uudseid viise oma mõtete edasi andmiseks. Ühe näitena võib tuua sotsiaalmeedias populaarsust kogunud logod ja pildiraamid, millega iga inimene saab kergesti oma poolehoidu väljendada ning sõnumit edastada.

Samuti rõhutati iga inimese rollile ja võimalusele ühiskonnas muutusi kaasa tuua. Poola sotsioloog Jakub Wygnański põhjendas oma aktiivsust: „Ma käitun, nagu kõik sõltuks minust. Ajalooliselt tähendab sõna idioot inimest, kes huvitub ainult oma heaolust. Mina ei soovi idioot olla.“

Kui keegi ei ole valmis muutuste nimel vaeva nägema, siis ei saa ühiskond edasi arendada. Samamoodi tõi Saksa kodanikuühenduste eestvedaja Andre Wilkens välja, et tema motivatsioon vabatahtlikuks tegevuseks on Briti kolleegi sõnad: „Kui Su lapsed ja lapselapsed Sult tulevikus küsivad, mida Sa tegid, kui Sa ei nõustunud sellega, mis ühiskonnas toimub? Kas Sa vaatasid kõrvalt või proovisid midagi teha isegi, kui see ebaõnnestus?“

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Virve Kass
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

ROHKEM PILTE

Kas eestlane usub õnnelikku perekonda? #AF2018kaja

Blogi, Mõte, Rahvastik, , , ,

Kui võtta pikk teema lühidalt kokku, siis jah – eestlane enamasti usub õnnelikku perekonda. Arutleti pigem selle üle, mida on vaja, et meil oleks õnnelik perekond. Samas taandus perekonna mõiste aruteludes paarisuhteks. Ja kui paarisuhe toimib, on ka lapsed õnnelikud, sest neil on eeskuju, kuidas olla õnnelik, kirjutab festivali vabatahtlik Lilika Torim.

Mind jäi kummitama mõte, et õnneliku suhte nimel tuleb tööd teha ja vaeva näha. Mida selle all siis tegelikult mõeldakse? Mida see ühe või teise inimese jaoks tähendab? Me tegelikult tihti mõtleme ja tajume asju erinevalt. Samamoodi mõistame ka armastust erinevalt.

Ühe jaoks on armastus see, et ta teeb teise inimese jaoks kõik või et teine inimene teeb tema jaoks kõik. Teise jaoks on armastus vabadus ise otsustada, mis teda õnnelikuks teeb või lahkudes teadmine, et koosolemise eesmärk on saavutatud.

Kuna iga mõistet võib käsitleda mitmest vaatenurgast, siis ongi oluline see, et me teineteist mõistaks, et me räägiks ja kuulaks. Samas võime ka omavahel mitte nõustuda, kuid peame teise inimese arvamusega leppima, lubama tal arvata nii nagu tema arvab.

Pereterapeut Kaia Kapsta-Forrester tõi välja, et tihti sisenetakse vabaabiellu ja libisetakse abiellu ilma konkreetseid kokkuleppeid tegemata. Siis avastatakse, et olukord pole selline, nagu on ette kujutatud. Pole näiteks räägitud läbi, mida keegi ootab ja oluliseks peab, mida ise pakkuda tahab. Millegipärast on inimestel keeruline rääkida asjadest avatult ja siiralt, sellest, mida tegelikult tuntakse, kuid mis on ühe hästi toimiva paarisuhte eelduseks. See on midagi, mida tuleb ise õppida, kuna vajalik eeskuju puudub.

Arutelu ühe laudkonna eestvedaja, vaimulik Triin Käpp tõdes, et tema elus on olnud üks abielupaar, kes oli talle suureks eeskujuks, milline üks õnnelik abielu olema peaks. Ja see annab talle usu ja teadmise, et ka tema võib olla kellelegi positiivseks eeskujuks.

Mis siis, kui meil kõigil on olemas kuskil keegi, kes on meie jaoks see kõige-kõige õigem?
Mis siis, kui peamegi enne õppima läbi mitme suhte, enne kui astume sinna tõelisse liitu?
Mis siis, kui peame õppima õigel ajal taanduma suhtest, mis meile ei sobi või välja astuma suhtest siis, kui oleme sellest välja kasvanud ja see enam meile mitte midagi ei anna?
Mis siis, kui peame lihtsalt märkama ja aru saama, millal on aeg suhe lõpetada, enne kui keegi valusalt kõrvetada saab?
Mis siis, kui päriselt ongi meie jaoks keegi, kellega koos kasvada ja maailma avastada, olles hoitud ja kaitstud ka siis, kui tekivad erimeelsused?
Mis siis, kui see liidab ja tugevdab ja aitab meil iseennast paremini tundma õppida? Mis siis, kui kogu suhteteema ongi ainult selle jaoks, et iseennast paremini mõista ja armastada ning seda harmooniat ja armastuse väge kaaslasega jagades koosluua maailma?
Mis siis, kui õnn peitub iseendas?

—

“Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Urmas Viilmaa, Triin Käpp, Priit Sibul, Dagmar Lamp ja Kaia Kapsta-Forrester
Arutelu juhtis Karmen Maikalu
KUULA JÄRELE

 

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Lilika Torim
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Mida teha, kui naised ei taha sünnitada? #AF2018kaja

Blogi, Mõte, Rahvastik, , , ,

Laste arvu, iibe ja rahva püsimajäämise teemalised arutelud on viimase aasta jooksul kulmineerunud. Riigikogus on esitletud rahvastikupoliitika põhialuseid, rühm ühistkonnategelasi on välja tulnud märksa selgesõnalisema dokumendiga “Eesti rahvastikupoliitika 2018-2035”, majandusinimesed kalkuleerivad lapse tulevikuväärtust (vt riigitulu.ee) jne. Kuidas jõudis nimetatud temaatika Arvamusfestivali aruteluringidesse, kirjutab festivali vabatahtlik Juhani Jaeger.

Mis siis saab? Mitte midagi

Poliitilistest jõududest initsieerisid arutlemist perede suuruse teemal Vabaerakond ja Isamaa. Kummaski arutelugurpis kulgesid panelistide mõtteavaldused sarnasel rajal. Jüri Adamsi sõnul ei ole mõistlik riigi raha eest veenda lapsi saama inimesi, kes seda ei taha. Selle asemel tuleb keskenduda nendele, kes tahavad lapsi. Kerstin Meresma märkis Isamaa alal toimunud arutelus, et esmatähtis on luua keskkond, kus noored tahavad lapsi saada. Priit Sibul, Monika Haukanõmm, Siiri Oviir jt tõid samuti esile keskkonnaga seonduvat, alustades lapserohkete perede raskustest kodulaenu saamisel kuni infrastruktuuri ja lapsehoidja leidmiseni välja.

“Ma ei tahagi veel tööle tagasi!”

Teravat vastasseisu lapserohkeid peresid toetavate meetmete osas ei paistnud. Julgen loota, et see viitab panelistide mõistlikule järeldusele, et soov saada lapsi on isiklik hoiak. Kui hoiak on lasterohkuse poolt, siis riigi ülesanne on kõrvaldada takistused ja anda soodustusi. Kui hoiak on vastu, siis on nii ehk naa liiga hilja. Täiskasvanud inimese hoiakuid raha eest ei muuda.

Hoiakutest rääkides ー Isamaa telgis kõlas nii publiku poolt kui moderaatori suust mõtteavaldus, et naine tahab varsti peale sünnitust tööle tagasi. Tunnen ja tean naisi, keda võib iseloomustada sõnadega “kes palju teeb, see palju jõuab”. Neil on juba lapsed, nad teostavad end tööl ja tahavad ka veel rohkem lapsi. Suurepärane! Tean aga ka mitmeid naisi, kes on parimas karjääri ja pereloome eas, kuid kes soovivad loobuda pikemaks ajaks tööst, et saada järjest kaks, kolm või rohkem last.

Riiklikes poliitikates kumab tihti läbi soov võimaldada naistel peale laste sündi võimalikult kiiresti naasta tööjõuturule. Sama hoiak on jõuliselt esindatud ka meedias. Kuidas peaks end selle taustal tundma naine, kes mõtleb teisiti? Ühiskond teeb talle väga keeruliseks öelda välja vastupidine arvamus: (veel) ei taha tööle tagasi!

Kestev perekond algab turvalisest suhtest

Kristina Birk-Vellemaa nimetas ühe pereloomet pärssiva asjaoluna paarisuhte madalat kvaliteeti, mis võib väljenduda näiteks mehe väheses panuses ühise kodu ja laste eest hoolitsemisse. Suhte kvaliteet oli kandvaks teemaks arutelualal Eesti Usk toimunud paneelis “Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?”. Panelistide rivi oli kõike muud kui homogeenne ー kes oma esimeses, ainsas ja pikaajalises suhtes, kes aga juba kolmandas. Osalusarutelu näitas, et sõltumata isiklikust taustast nähakse paarisuhet soodustavaid ja kahjustavaid asjaolusid pigem sarnaselt.

Dagmar Lamp tõi suhetes probleemina esile idealistlikud ootused ja enesepettusesse ideaalse kaaslase otsimisel. Seevastu kvaliteetse paarisuhte juurde kuuluvad mõistmine, lugupidamine, ühisosa leidmine jpm ei ole samastatavad armumise afektiga, vaid eeldavad pühendumist ja pikaajalist tööd teineteise ja iseenese tundmaõppimisel. Olen ammugi mõelnud, kui oluline on inimsuhete loomise ja hoidmise oskus, et inimene saaks end ühiskonnas maksimaalselt teostada. Samas ei tea ma ühtegi näidet haridusasutustest, kes on võtnud need inimeseks olemise kompetentsid oma õppeprogrammi. Ehk on siin mõttekoht hariduspoliitika kujundajatele?

Kokkuvõtlikult neis kolmes arutelugrupis kuuldu põhjal järeldub, et rahvastikupoliitika kujundamisel tuleb riigil keskenduda peredele, kes tahavad lapsi, kõrvaldada neilt takistused ja luua soodustusi. Üksnes rahalistest soodustustest siin ei piisa. Ülimalt oluline on kvaliteetne paarisuhe. Suhe ise on nende inimeste vaheline asi, kuid riigi ülesanne peaks olema anda inimestele nende väljakujunemisel – kooliõpingute ajal – teadmisi ja oskusi kvaliteetse suhte loomiseks ja hoidmiseks. Perepoliitikat peab toetama mitte üksnes rahandus-, vaid ka sotsiaal- ja hariduspoliitika.

—

“Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Urmas Viilmaa, Triin Käpp, Priit Sibul, Dagmar Lamp ja Kaia Kapsta-Forrester
Arutelu juhtis Karmen Maikalu
KUULA JÄRELE

“Kuidas saada palju lapsi” @Arvamusfestival2018
Osalesid Siiri Oviir, Priit Sibul ja Kerstin Meresma
Arutelu juhtis Marii Karell
KUULA JÄRELE

“Kuidas rakendada kolme lapse poliitikat?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Monika Haukanõmm, Kristina Birk-Vellemaa ja Jüri Adams
Arutelu juhtis Mikko Nõukas

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Juhani Jaeger
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Paula Kristel Kajula

 

Rahvaalgatus vabatahtlike päästjate toetuseks kogub allkirju

Arvamusfestival, Mõte, Uudised

Alates tänasest saab osalusplatvormil Rahvaalgatus.ee anda toetusallkirja algatusele maksutada ilutulestik vabatahtlike päästjate toetuseks. Idee koorus tänavu suvel Arvamusfestivalil toimunud arutelul. Allkirja Päästeliidu algatusele saab anda SIIN.

Algatusega soovitakse maksustada ilutulestik viisil, et igalt pürotehnikale kulutatud eurolt läheb kindel protsent vabatahtlike päästjate toetuseks. Päästeliidu teatel soovivad nad algatada arutelu ja tajuda ühiskonna hoiakut, kas ilutulestiku säärane maksustamine võiks aidata vabatahtlike päästjate rahastust vaakumist päästa ning seeläbi anda oluline panus kogu ühiskonna turvalisemaks muutumisse.

“Arvamusfestivalil toimus arutelu vabatahtlikele päästjatele üha suurema koormuse suunamise jätkusuutlikkusest. See, et ERGO Kindlustuse korraldatud arutelust sai Päästeliit idee üheks lahenduseks ning nüüd avalikkuse toetust testib, on väga väärt eeskuju,” ütles Arvamusfestivali eestvedaja Maiu Lauring. Ta tõi heaks näiteks, et eelmisest festivalist koorunud põlevkivienergeetikast väljumise ettepanek PÕXIT oli hiljuti riiklikult olulise küsimusena arutlusel Riigikogus.

Rahvaalgatus.ee projektijuht Maarja-Leena Saar Koostöö Kogust märkis, et paljud arutelud lõppevad Arvamusfestivalil tõdemusega, et mingi väljakutse lahendamiseks on vaja muuta seadust või koostada otsustajatele konkreetsed ettepanekud. “Koostöös Arvamusfestivaliga nõustame ja toetame arutelude korraldajaid, et mõtetest saaksid teod ning üks võimalus on teha lisapingutus rahvaalgatuse loomise näol,” ütles Saar.

Rahvaalgatus.ee platvormil saab pidada arutelusid ja koostada ettepanekuid ühiskonnakorralduse parandamiseks või seaduste muutmiseks. Algatustele saab allkirja anda vähemalt 16-aastane Eesti elanik. Pöördumise parlamendile edastamiseks on vaja koguda 1000 digiallkirja.

Loe Päästeliidu pöördumist Riigikogule.
Arutelu “Kui vabatahtlikkusest saab kohustus – kes tagab turvalisuse?”

Foto: Päästeliit / Jarek Jõepera

Kas monument on arhitektuur või kunst? #AF2018kaja

Arvamusfestival, Blogi, Mõte, ,

Arvamusfestivali türannia ja inimlikkuse alal arutleti teemal „Recycled Kalevipoeg kolme triibu dressis? Ehk monumentide väärtus eile, täna ja homme“. Arutelu juhtis kunstiteadlane Gregor Taul ning kommenteerisid tänavuse Veneetsia arhitektuuribiennaali kuraatorid ja arhitektid Laura Linsi ning Roland Reemaa, semiootik Tiit Remm ja kirjanik Jaak Jõerüüt. Kuulamas käis Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Vanem.

Arutelu põhiteemaks oli ajalooliste sammaste ja tseremooniate väärtus ja roll tänapäeval. Ka Laura Linsi ja Roland Reemaa Veneetsia biennaali näitus „Nõrk monument“ tegeleb monumentide tähendusega. Intrigeeriv pealkiri viitab monumentide sisu mõjususele. Nõrga monumendi näitena tõi Linsi välja Torma Vabadussõja monumendi – põlvitava Kalevipoja kuju – mis püstitati 1923. aastal. Koos okupatsioonide vaheldumisega pöörati kuju kord ida, siis jälle lääne suunas, nõnda pidevalt selle tähendust muutes ja nõrgestades. Linsi iseloomustas nähtust repliigiga „Eestis monumendid tantsivad“. Teiseks näiteks on Tartu maantee äärsed betoonsambad, mis ühe monumentaalseima ruumina Eestis ei kanna endas midagi muud peale õhu ja mälestuse 2008. aasta majandusbuumist.

Reemaa tõstatas küsimuse monumentide olemusest: on siis monument arhitektuur või kunst? Tema sõnul võib monumenti mõtestada kui ekstreemset arhitektuurilist projekti, mille eesmärk peaks olema tähendusrikka ruumi loomine. Tähendusrikka ruumi näitena tõi ta välja  Hirvepargi trepid, millele Herbert Johannson 1936. aastal Toompea müüri taaskindlustamise rolli kavandas. 1987. aastal toimunud Hirvepargi kohtumised ning neile pühendatud mälestustahvli lisandumine lisas juurde uue mälukihi. Nõnda võib mälestusmärk ümbermõtestamisel ning uute ajalooliste sündmuste lisandumisel ka hoopis tugevamaks, suuremaks ja tähendusrikkamaks muutuda.

Lisaks monumentide sümboolika muutumisele on olulised ka nende asukohad, näiteks palju arutelu tekitanud Maarjamäe memoriaali kõrvale rajatav kommunismi ohvrite mälestusmärk. Siinkohal lahknesid ka vestlejate arvamused: ühelt poolt on Maarjamäel hea kogum ajaloolisi kihistusi, mis võiks toimida lepitamisruumina; teisalt viime Maarjamäele mälestusmärgi püstitamisega olulised teemad perifeeriasse, sest linnuke saadakse kirja, kuid rohkem see inimeste teedele ei satu ega eludesse sekku.

Ajalooliste sümbolite muutumisega leppimine pigem tugevdab monumendi tähendust. Siinkohal tõi Jõerüüt näiteks isetekkelised monumendid Haapsalu promenaadi ääres, kus inimesed võivad endale tellida pingi koos sildiga teemal “1944. aasta viimane võimalus laevaga Rootsi põgeneda”. Haapsalu linnaga pigem kitsalt seotud, kuid Eesti riigile oluline sündmus, mis avaneb isetekkelise monumendi ning isiklike lugude kaudu. Isetekkelise monumendina toimivad Linsi meelest ka näiteks Tallinna tüüpmajad, mis oma erisusega annavad edasi kohalikku ajalugu ning on muutunud Tallinna äratuntavaks märgiks.

Mälestusmärkide sisu loomisel ja mõtestamisel on olulised ka tseremooniad. Kõik mälestusmärgid siiski tseremoniaalsete monumentidena ei toimi: on ka linnaruumi osana toimivaid mälestusmärke, mida on eriti palju näiteks Tartus. Tugeva tseremoniaalse mälestusmärgina toimib Vabadussammas, kuid siingi on tseremooniatega võimalik monumenti nõrgestada: näiteks loob presidendi poolt Vabadussamba äärde asetatud pärg küüditamise ohvrite mälestamiseks seose Vabadussamba ja küüditamise vahele. Samas leidsid vestlejad, et mälestusmärkidega seotud tseremooniad peavad olema püsivad, sest pisematki muutust võib tõlgendada poliitilise muutusena.

Arutelu lõpetas Jaak Jõerüüdi novell „Raha monument“. Kas peaksime püstitama monumente sellele, mis meie jaoks päriselt väärtust kannab või peavad monumendid olema seotud sellega, mis riiklikult püha? Kui riiklikult ja ajalooliselt püha muutub, siis monument rahale jääks ilmselt veel mõneks ajaks püsima. Järgmisel monumentidest kõneleval vestlusel võiks arutleda selle üle, kas demokraatlik ühiskond üldse vajab monumente ja nendega seotud tseremooniaid. On need siis rahvusriigi toimimise seisukohast olulised ning kas iga inimene ei võiks elada enda jaoks loodud ja pühaks peetavate monumentide keskel?

—

Arutelu “Recycled Kalevipoeg kolme triibu dressis? Ehk monumentide väärtus eile, täna ja homme.

L, 11. augustil 2018 türannia ja inimlikkuse alal
Osalesid Laura Linsi, Roland Reemaa, Tiit Remm, Jaak Jõerüüt. Arutelu juhtis Gregor Taul. Arutelu korraldas Eesti Mälu Instituut, Inimõiguste Instituut ja Aet Kukk.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Vanem
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Eesti ÜRO julgeolekunõukokku – mis sõnumiga? #AF2018kaja

Arvamusfestival, Blogi, Mõte

2019. aasta juunis toimuvad ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliste liikmete valimised aastateks 2020-2021. Eesti ÜRO julgeolekunõukogu mittealalise liikme kampaania on toonud palju tähelepanu, andnud võimaluse end maailmas kaardile panna ning mängida suuremat rolli rahvusvahelises elus. Arvamusfestivali välispoliitika alal arutlesid Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid ning Eesti ÜRO julgeolekunõukogu mittealalise liikme kampaania toetamise nõukoja liikmed Marko Mihkelson, Mart Nutt ja Urmas Paet, millise sõnumiga Eesti ÜROsse läheb? Arutelu kuulas ja kuuldud mõtted kirjutas üles Arvamusfestivali vabatahtlik Ann Aaresild.

Julgeolekunõukokku kuulumise ühe olulisema kasutegurina tõi president Kersti Kaljulaid välja, et organisatsiooni töö seespidine tundmine on igale riigile oluline julgeolekutagatis juhuks, kui tulevikus on vaja saada reaalset ja kiiret kasu julgeolekunõukogu tööst. Oluline on teada, kuidas nõukogus töö käib.

Kaljulaid tõi välja, et kuigi tihti öeldakse, et väikestel riikidel pole võimalusi suuri muutusi ellu viia, siis tegelikult on hoopis vastupidi. Lisaks väikeriikide huvide eest seismisele on Eestil plaanis nõukogusse viia mitmed suured ja olulised rahvusvahelised teemad. Näiteks küberturvalisus ja sellega seotud seadusruumi arendamine.

“Meil on täiesti selge plaan, et kõik küberjulgeoleku ja tehisintellekti teemad tuleb viia ÜRO julgeolekunõukogu laua taha, sest rahvusvaheline seadusruum selles valdkonnas on selge arengupeetusega. Nii nagu kliimamuutused viis julgeolekunõukokku Uus-Meremaa, suhteliselt väike riik, nii plaanib Eesti anda oma panuse just nimelt küberohtude ja tehisintellektiga seotud probleemidele lahenduste otsimisel,” ütles Kaljulaid.

Riigikogu liige Marko Mihkelson juhtis tähelepanu asjaolule, et mittealaliseks liikmeks olemine ei asenda NATO-t ja ei lisa otseselt Eesti riigile julgeolekut, tuues näiteks Gruusia ja Ukraina sündmused. Valituks osutumine muudab aga Eesti enda tõsiseltvõetavust ja võimaldab tõsta päevakorda Eestile olulisi teemasid, millel on pikem eluiga kui need kaks liikmeks olemise aastat.

Samuti on Mihkelsoni arvates Eestil võimalus näidata oma olemasolu riikidele, kes teavad Eestist vähe, ja luua nendega suhteid nii regionaalsel kui ka riikide tasandil, muutes Eestit pikemas perspektiivis rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks.

Kampaaniakohtumistel on teised riigi suurt huvi tundnud just Eesti digivaldkonna lahenduste vastu nagu x-tee või e-riik. “Eestit nähakse selles osas väga edumeelsena ning väga arenenud ja perspektiivse riigina. Kahtlemata on välja toodud, et see on põhjus, miks Eesti poolt soovitakse hääletada,“ sõnas Mart Nutt.

Eesti väljavaateid nõukokku saamiseks pidasid arutelus osalejad üsna heaks. Esiteks, kuna Eesti kandideerib esimest korda ja paljud riigid arvavad, et kõigile peaks andma võimaluse. Teiseks on Eesti ennast tõestanud kui sõnapidajat riiki ja täitnud enda antud lubadusi. Kolmandaks oleks Eesti pakkuda sellist oskusteavet, eriti küberturvalisuse ja tehnoloogiate teemal, mida teistel riikidel pole.

2005. aastal seadis Eesti üles oma kandidatuuri, et saada ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. ÜRO julgeolekunõukogus on viis alalist liiget (Hiina Rahvavabariik, Prantsusmaa, Venemaa, Ühendatud Kuningriik ja Ameerika Ühendriigid) ja kümme mittealalist liiget, kes valitakse regionaalsete gruppide põhiselt. Eesti kuulub Ida-Euroopa gruppi ja kandideerib samaaegselt ühele kohale Rumeeniaga. Eesti kandideerib nõukogu liikmeks esimest korda.

Vaata arutelu järele: https://goo.gl/YDJS3h (Välisministeeriumi video)
Kampaaniast lähemalt: https://vm.ee/en/estonia-un-security-council-2020-2021

Tekst: Ann Aaresild, Arvamusfestivali vabatahtlik
Foto: Anu Martinson, Arvamusfestivali vabatahtlik

 

Kuidas saada ärevushäire? #AF2018kaja

Arvamusfestival, Blogi, Mõte

Vihmast hoolimata oli arutelule nõudlus suur ja kõik kohad olid täitunud vihmakeepides uudishimulike kuulajatega. Ka teema pealkiri oli intrigeeriv – kuidas saada ärevushäire? Mitte, et see oleks midagi, mida inimesed endale igatsevad, vaid see tunne puudutab ilmselt paljusid. Arutelu kuulas ning oma mõtted pani kirja Lilika Torim.

Ärevustundest räägitakse veel liiga vähe, kuigi see on üks kõige sagedasem emotsioon inimesel ning massidesse ei ole veel jõudnud arusaam, et see on täiesti normaalne seisund. Kui sa tunned ärevust, on hästi ja kui sa ei tunne ärevust, on ka hästi. Häireks muutub ärevustunne siis, kui see olukord hakkab meie elu segama. See tähendab, kui hakata mõnda tegevust või olukorda vältima ja see segab meie igapäevast elu.

Kuidas ise “kaasa aidata”?

Arutelus räägiti tihti selles iroonilises võtmes, lähtuvalt pealkirjast, ja toodi näiteid, kuidas ise sellele “kaasa aidata,” et ärevushäire saada või see oma lastele tekitada. Seda võib süvendada ülemäära muretsemine või mõistlike tegevuste keelamine. Näiteks kui üks lapsevanem ei luba last teise vanemaga koos suvekodusse, sest kardab, et lapsega võib siis midagi halba juhtuda. Kui lapsevanem on muretseja, siis võib arvata, et muretsejad saavad ka tema lastest. Kui vanem ütleb lapsele, et ära karda, siis õpib laps ära, et hirm on midagi, mida olla ei tohi ning hakkab seda vältima. See omakorda tekitab pinget ja ärevust.

Ärevusest kui lihtsast ja tavalisest emotsioonist võib saada häire, kui seda harjutakse maha suruma mõne nn turvalisuskäitumisega – rahustite, alkoholi, tubaka või miks mitte ka mediteerimisega. Et see ärev tunne ometi ära läheks! Arvates, et ärevus on midagi, mida ei tohi tunda, võime langeda aga hoopistükkis sõltuvuskäitumise lõksu.

Kool ärevuse tekitajana

Välja toodi ka oluline fakt, et kool on väga ärev keskkond, sest õpilane on pidevalt situatsioonis, kus teda hinnatakse. Noored on tundlikud ning tänapäeva hariduskeskkond neile tugevaks ärevushäire loojaks. Spetsialistide hinnangul tuleb iga last võtta nii nagu ta on ja anda igale indiviidile kasvamiseks ja õppimiseks sobiv pinnas. Just nagu taimed, kel on oma eelistused, kus ja kuidas kasvada, milline on õige pinnas ning paras kogus valgust ja soojust.

Kool peaks olema koht, kus on võimalus õppida nii nagu endale sobib, mitte koht, kus karta teha vigu ja olla pideva kontrolli all, kus õieti polegi võimalust oma potentsiaali avastada. Ka lill õitseb ja kasvab siis, kui tal on parimad kasvutingimused. Tekib küsimus, mida on vaja, et muutuks meie tuleviku alustalade surumine ühte kasti, oodates ainult kindlaid tulemusi, millele ilmselgelt keegi vastata ei suuda? Näib, et praegune ühiskond on suureks toetajaks ärevushäire tekkimisel.

Kas ärevus läheb tõesti ise üle?

Spetsialistide väitel ei pea kerge ärevusega midagi tegema, see on midagi, mis läheb ise üle. Oot – mis mõttes?! Läheb ise üle? Minu küsimuse peale, et kui kaua ma pean ootama, et ta ise ära läheks, vastati, et lihtsalt proovi järele ja oota.

Väidetavalt kulub selleks kümme minutit (isiklikult küll veel kahtlen selles). Tuleb teadvustada, et see on ärevus, tegeleda oma asjadega edasi ning siis see lähebki ise üle. Skeptik minus mõtleb, et eks tuleb ise järele proovida. Sest pidevalt oma ärevusega midagi ette võttes me pikemas perspektiivis hoopis säilitame, suurendame ja süvenemine seda tunnet, ega lase sel loomulikul moel taanduda.

Kui aga ärev on laps või nooruk, siis on täiskasvanute ülesanne kindlaks teha, mis seda ärevust tekitab. Tuleb küsida ja uurida ning lubada vastata ja päriselt kuulata, sest ainult nii saab ligi sellele väärtuslikule infole ja maailmale, mis on ühe inimese sisemuses. Huvi tundes ning mõista püüdes saame oma lastele pakkuda sellist keskkonda, kus nad tõeliselt kasvada ja areneda saavad. Ja siis, ärevuse tekkides, tulevad nad ise sellega toime, sest nad teavad, millega tegemist.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Lilika Torim
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

—

Arutelu “Kuidas saada ärevushäire”
R, 10. augustil 2018 turvalisuse ja tervise laval
Osalesid Katri-Evelin Kalaus, Elen Kihl, Katrin Orav, Le Vallikivi, Karina Laas. Arutelu juhtis Roald Johannson. Korraldas Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskus Sensus. Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis!

Arvamusfestival õpetab noortele tiimitööd

Arvamusfestival, Meist meedias, Mõte

Esimesed, kes Arvamusfestivalile tulijaid sõbraliku terega vastu võtavad, on festivali tere-tiimi liikmed – kokku ligi 50 noort inimest. Valgete nokatsitega vabatahtlike ülesanne on jagada käepaelu, hoida silma peal parklatel ja näitustel ning laiemalt kogu festivalialal. Tekst ilmus algselt ajalehes Järva Teataja.

Üleskutse festivalil vabatahtlikuna kaasa lüüa levis sotsiaalmeedias, Järvamaa koolides, noortekeskustes ja noorteühenduste listides. Järvamaa noorte kõrval olid kuuendal festivalil kambas ka näiteks Tallinna, Keila, Tartu, Põltsamaa, Viljandi ja Halliste noored.

Peale vanuse ei ole vabatahtlikule erilisi tingimusi, välja arvatud see, et nad suudaksid kaks tundi paigal püsida ega kardaks vihma ja päikest. “Esimese hooga ei küsi tõesti midagi. Ainuke piirang on vanus 14 aastat, aga kui ennast panevad kirja ka mõned 12- ja 13aastased, siis nemad tulevad tavaliselt kellegi soovitaja kaudu,” selgitas Arvamusfestivali vabatahtlik Piret Kanne, kes juhib tere-tiimi tööd teist aastat.

Seegi kord oli vabatahtlike seas kaks 12aastast tüdrukut. Nad tegid sama tööd nagu kõik teised. “Proovisin küll alguses vaadata selle pilguga, kas on midagi, mis nendevanustele paremini sobib, aga ma ei leidnud. Festivali käigus tuli ka välja, et nad väga tugevalt seisid ise selle eest, et teistega võrdsed olla,” lausus Kanne.

Noored olid jaotatud kuude tiimi, igal oma juht, kelle valimisel oli esmanõue festivalikogemus ja vanus. Tiimid töötasid kahetunniste vahetuste kaupa. Kõige rohkem oli korraga väljas käepaelte jagajaid, teised tegutsesid parklates, vabatahtlike toitlustuse juures, pakihoius ja koertehoius, samuti olid abiks infopunktis, valvasid näitusi ja hoolitsesid keskväljaku heakorra eest.

Tere-tiimi tööpäev algas kell üheksa hommikul ja lõppes kell kümme õhtul, kuid enamik noortest oli tegevuses hommikul kümnest õhtul kuueni.

Paide Hammerbecki põhikooli IX klassi õpilane Kenzo Brauer oli seekord esimest korda tiimijuht. Ta alustas vabatahtlikuna juba teisel aastal, kui oli ise alles 11aastane. “Olin siis kõige noorem ja nii väike, et mõni inimene tahtis must üle astuda. Vaatasid, mis see poiss siin parklas ikka teeb,” meenutas ta. 

Nüüd oli mitmeaastase festivalikogemusega Kenzo töö teisi juhendada, koostada töögraafikuid ja selgitada, kus miski asub. Enne festivali oli kaks kokkusaamist, kus tutvuti üksteisega, arutati hea teeninduse põhimõtteid ning jagati näpunäiteid, mida ja kuidas festivalil teha.

Piret Kanne ütles, et vabatahtliku töö on hariduse konteksti viiduna oma olemuselt üldpädevuste omandamine praktilise kogemuse kaudu. “Elus ei õpetata neid ei üksikult ega eraldi, siingi kogeme neid kõiki koos,” sõnas ta. Kanne tõi näiteks ettevõtlikkus-, keele-, suhtlus-, sotsiaalse ja kodanikupädevuse. “See kõik kokku on vastutuse võtmise õppimine alates sellest hetkest, kui sa end vabatahtlikuks kirja paned,” ütles ta.

Kanne usub, et festivali vabatahtliku töö annab palju juurde noorte enesekindlusele. “Sa astud juurde võõrale inimesele ja ütled tere, pead selgitama, miks käepaela vaja on, suhtlema autojuhtidega ja ütlema, kust tohib sõita ja kust mitte, ning olema valmis ka selleks, et mõnikord võib see kedagi pahandada,” selgitas ta.

Kanne meelest on Arvamusfestival aktiivsete noorte kasvulava. “See ongi festivali mõõdetav kasu. Meil on olnud selliseid noori, kes tulevad esimesel aastal ja ütlevad, et nad on väga tagasihoidlikud, aga püüavad anda endast parima. Paari aasta pärast on nad edukalt kandideerinud näiteks vahetusõpilaseks Ameerikasse,” lausus ta.

Seda kinnitab ka Kenzo Braueri lugu. “Festivali mõjul on minust saanud aktiivne õpilane. See andis tõuke korraldada ka koolis üritusi ja osaleda noortevolikogu töös. See on muutnud minu elu,” ütles ta suisa.

Tere-tiimi juht Piret Kanne on veendunud, et noored said festivalil suurepäraselt hakkama. Nad julgesid öelda, kui oli muresid, ja koos otsiti neile lahendus. Kannet rõõmustas ka see, et eri paigust noored paari päevaga meeskonnaks sulandusid. Nurinat ta kordagi ei kuulnud ning töö kulges mõlemal päeval kokkulepitud rütmis – naeratus näol ja rahu, ainult rahu.

Mis motiveerib noori festivalil kaasa lööma? Kenzo Brauer ütles oma tiimi kogemuse põhjal, et uued tutvused ja oskused ning laiemalt festivalikogemus. Tema lööb kaasa seetõttu, et peab Arvamusfestivali Paidele oluliseks.

Tekst: Martha-Beryl Grauberg (Järva Teataja)
Foto: Dmitri Kotjuh (Järva Teataja)

Festivalil koorunud ideed rahvaalgatus.ee-sse!

Arvamusfestival, Mõte, Riigijuhtimine, Uudised

Arvamusfestival kutsub festivali aruteludes koorunud Eesti elu edasiviivad ideed riputama rahvaalgatus.ee keskkonda. See on lihtsaim ja kiireim viis oma algatust suurema avalikkuse ees testida, sellele toetust leida ning piisava toetuse korral ka parlamendile edastada. Rahvaalgatus.ee-le saab ideed panna otse AFoorumi kaudu. Arvamusfestivalist tekkinud algatused saavad rahvaalgatus.ee-s eraldi esile tõstetud.

Praegu leiab rahvaalgatusveebist kaks otseselt Arvamusfestivaliga seotud algatust. Juba enne festivali riputas Eesti Koostöö Kogu üles algatuse, et koguda sisendit strateegiale Eesti 2035. Riigikantselei strateegiabüroo on alustanud Eestile uue strateegia koostamisega, mis koondab riigisiseselt läbi räägitud ja kokkulepitud eesmärgid, loob selle põhjal kestliku finantsraamistiku ning annab aluse järgmise perioodi euroraha kasutamiseks.

Arvamusfestivali koosloomealal mängiti läbi, kuidas maailmatrendide tuultes, ministeeriumide silotorne lõhkudes ja kollektiivset tarkust väärtustades mõelda Eesti parimaks paigaks maamunal. “Kuna Arvamusfestivalil toimus mitmeid tulevikku vaatavaid ja Eestile suuri eesmärke seadvaid arutelusid, kasutab Eesti 2035 neid mõtteid väärt sisendina strateegialoomes ja tänavu septembris algavateks sisuseminarideks,” märgib Eesti Koostöö Kogu.

Teine festivalist tõukunud algatus on Päästeliidu ettepanek maksustada ilutulestikuga paugutamine vabatahtlike päästjate toetuseks. Arvamusfestivalil käidi välja idee kehtestada ilutulestikule luksusmaks, nii et igalt pürotehnikale kulutatud eurolt läheks kindel protsent vabatahtlike päästjate toetuseks. Rahvaalgatuse keskkonnas soovibki Päästeliit selle ettepaneku üle arutleda, et tajuda ühiskonna hinnangut.

“Me kindlasti ei väida, et ilutulestik oleks selgelt tajutav põhjus tuleõnnetustele, kuid ennekõike on tegemist luksuskaubaga, mille aastavahetusel, jaanipäeval, pulmades, sünni- ja muudel tähtpäevadel taevasse tulistamine on paratamatult ohuallikas, mille tagajärgedega peavad lõpuks tegelema ka vabatahtlikud päästjad,” põhjendab Päästeliit.

“Arvamusfestivalil toimuvatest põhjalikult ettevalmistatud aruteludest tekivad sageli kollektiivsed tõdemused või ettepanekud – tehke see järelsamm ja tooge need rahvaalgatus.ee-le,” kutsub üles rahvaalgatusveebi projektijuht Maarja-Leena Saar Koostöö Kogust. “Nagu kinnitasid Riigikogu esindajad Arvamusfestivalil toimunud arutelul seniste rahvaalgatuste mõjususe üle, ei pea algatus olema seaduseelnõu vormis ega algataja teadma kõiki teemaga seonduvaid strateegiaid ja arengukavasid,” lisab Saar.

Rahvaalgatusveebis saad kirja panna oma ettepaneku, kutsuda teisi kaasa arutama, kaasautoritega pöördumise teksti koostada, valminud pöördumisele digiallkirju koguda ning vähemalt 1000 allkirjaga pöördumine ühe klikiga Riigikogule saata. Ühtlasi jälgida, kuidas  parlament pöördumise üle arutab ja mida kuue kuu jooksul otsustab.

Algatuse loomise ABC:

  1. Logi rahvaalgatus.ee-le sisse
  2. Loo uus algatus. Algatus on vähemalt kolm päeva ühisloomes ehk arutelu-faasis.
  3. Kui ühisloome on lõppenud, määra algatusele lõppaeg ja suuna algatus allkirju koguma.
  4. Kui algatusel on 1000 allkirja koos, saada see ühe klikiga Riigikogu poole.

Vaata ka teisi rahvaalgatus.ee kasutamise juhendvideosid.

Kui vajad nõu, kontakteeru rahvaalgatus.ee kasutajatoega – abi@rahvaalgatus.ee.

 

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Viis küsimust demokraatiast #demokraatiaala

Arvamusfestival, Mõte, Uudised

ÜKS. Miks liberaalne demokraatia on parem kui illiberaalne?

Kui liberaalne demokraatia väärtustab ja soodustab ühiskonnas mitmekesisust, siis illiberaalsed demokraatiad tõukuvad “enamus otsustab” printsiibist. Lisaks emotsionaalsetele teemadele nagu vähemuste õigused või surmanuhtluse taastamine, tasuks enne valimisi küsida: kas me sooviksime, et Eestist kaoksid sõltumatud ajakirjandusväljaanded, et näiteks Rahvusringhäälingu sisu kujundaks poliitiline eliit?

Et põhiseaduslikult sõltumatutes institutsioonides – nagu kohtuvõimu juures – teeksid otsuseid inimesed, kes on sinna määratud võimulolevate poliitikute poolt? Kui Maksuamet hakkaks maksuraha jaotama vastavalt poliitilisele tellimusele ja uued seadused soosiks võimulolijatega soojades suhetes olevaid ärimehi? Või et kogu meie kohta käiv isiklik informatsioon oleks näiteks sisejulgeolekule viidates kättesaadav ilma igasuguse kohtumääruseta?

Mida saab liberaalse demokraatia kaitsel ette võtta vabakond, seda küsivad Avatud Eesti Fondi arutelul laupäeval, 11. augustil kella 14-15.30 illiberaalsete jõududega vastanduvad Miklos Marschall Ungarist, Kuba Wygnanski Poolast ja Andre Wilkens migratsiooniküsimuses lõhestunud Saksamaalt.

 

KAKS. Mida tähendab “demokraatia on globaalses languses”?

Freedom House´i iga-aastase raporti kohaselt on globaalsed vabadused 12. järjestikust aastat  languses. Alates 2006. aastast on 113 riigis poliitilised-ja tsiviilõigused ning vabadused vähenenud, samas kui 62 riigis on märgatud demokraatlike õiguste ning vabaduste tõusu.

Traditsiooniliselt on Ameerika Ühendriigikide välispoliitika üks eesmärke olnud demokraatia propageerimine ja toetamine, kuid president Trump on nii oma sõnades kui ka tegudes sellest ajaloolisest põhimõttest eemaldunud. USA vähenev roll rahvusvahelistes institutsioonides nagu näiteks ÜRO ja NATO, rahvusvahelisest koostööst ja kokkulepetest taandumine (näiteks USA lahkumine Pariisi Kliimakokkuleppest) ning Ameerika välispoliitika suurenev militariseerumine on näited sellest, kuidas USA roll demokraatia kaitsja ning edendajana on vähenemas.

USA vähenev roll demokraatia edendajana maailmas ning tsiviilõiguste ja vabaduste langemine on nähud, mis lubavad öelda, et demokraatia on globaalses languses. Sellest, kuidas siit edasi minna, ootame kuulama ja arutlema reedel kell 18.00 Arvamusfestivali demokraatia alal arutelul “Kes kaitseb enam demokraatiat maailmas?” Otsa teevad lahti Mall Hellam Avatud Eesti Fondist, Andres Kasekamp Toronto Ülikoolist, Lauri Mälksoo Tartu Ülikoolist ja Kristi Raik Eesti Välispoliitika Instituudist. Vestlust juhib Erkki Bahovski, ajalehe Diplomaatia peatoimetaja. Arutelu korraldab Eesti Välispoliitika Instituut/Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus.

 

KOLM. Mis on Põhjala riikide kuld demokraatia languse ajastul?

Samal ajal, kui globaalsel tasandil on märgata demokraatia langust, hoiavad Põhjala riigid 2017. aasta demokraatiaindeksis kohti esimese viie seas. Mis on see, mis on heaoluühiskonnaks nimetatud Põhjalale iseloomulik ning eristab teistest regioonidest? Hiljutise raporti „Trust – the Nordic gold“  kohaselt on see usaldus. Sotsiaalse usalduse aluseks on vahetu kogemus suhetes teiste inimestega, poliitiline usaldus kujuneb aga kaudsel teel ja distantsilt, tavaliselt meedia vahendusel.

Raport sedastab, et demokraatliku ja stabiilse poliitilise elu seisukohalt vaadates on poliitiline usaldus keskse tähtsusega – samamoodi, nagu sotsiaalne usaldus on oluline tsiviliseeritud ühiskondlikus elus. Kui usaldus ühiskonnas on kõrgel tasemel, siis on sel ka praktilised tulemused – hiljutised uuringud näitavad, et sotsiaalne ja poliitiline usaldus tõstavad näiteks oluliselt võimalust, et kodanikud maksavad korralikult oma makse, mis omakorda võimaldab aga riigil paremini toimida.

Põhjala kogemusi demokraatlike protsesside toimimisest erinevates eluvaldkondades, alates  sotsiaalselt vastutustundlikust ettevõtlusest (reedel kell 16-17.30) kuni Euroopa kultuuripealinnaks olemiseni (laupäeval kell 16-17.30), kuuleb Demokraatia alal Arvamusfestivali mõlemal päeval. Ja loomulikult küsime – kas Põhjala on veel eestlastele eeskujuks (reedel kell 14-15.30)?

 

NELI. Kas tõde on surnud?

Küsimus, mis oli suurte rasvaste tähtedega trükitud ajakirja Time Magazine 3. aprilli 2017 esikaanel ja pidid iseloomustama ajakirjas ilmunud intervjuud vastselt ametisse astunud USA 45-nda presidendi Donald J. Trumpiga. Küsimus, mis iseloomustab hästi seda, kus on lääne ühiskond täna – kahtleme objektiivse tõe olemasolus. Tõde ja faktid on muutunud millekski, mida vajadusel moonutada, et edendada enda agendat. Uuriv ajakirjandus on kaotamas oma väärtust, sest puudub usaldus ja levib arvamus, et meedia ise töötab kellegi teise huvide, mitte objektiivse tõe nimel. Ja selles informatsiooni virvarris üritab orienteeruda tavakodanik.

Kuidas seda kõige paremini teha? Sellele ja mitmele teisele küsimusele püüame vastuse leida laupäeval, 11. augustil kell 11 algavas arutelus „Seilamine tõejärgsel meediamerel – kuidas kriitiliselt meediat tarbida“, kus oma mõtteid avaldavad  Janeck Uibo (Edasi.org asutaja ja peatoimetaja), Severi Hämäri (Soome faktikontrolliorganisatsiooni Faktabaari juhatuse liige) Herman Kelomees (Eesti Väitlusseltsi tegevjuht), Siim Ruul (Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja) ja Tom Suiste (Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi abiturent). Vestlust juhib aktiivne kodanik Karl Toomet.

 

VIIS. Miks annab populism tõuke illiberaalsele demokraatiale? Miks kujutab süvenev populism ohtu demokraatiale?

Süvenev populism lõhestab ühiskonda vastandades erinevaid ühiskonnagruppe ning sulgedes võimaluse diskussiooniks ja erinevatele arvamustele. Populistlikud lubadused tekitavad inimestes arvamuse, et probleeme saab lahendada lihtsalt ja kompromissideta, mille tulemusena jäävad probleemid tegelikult aga lahendamata. Aina raskemaks muutub tõe eristamine väärast ning tihtipeale otsitakse lihtsalt patuoinast, kellele saab kõik ühiskonnamured kaela veeretada.

Populistlike parteide võidukäik võib endaga kaasa tuua vähemusgruppide diskrimineerimise, inimõiguste rikkumise ja sõnavabaduse piiramise. Sellest kaugele ei jää autoritaarse võimu esilekerkimise võimalus, mis õõnestab meie demokraatlike väärtusi ja alustalasid aga veelgi. Populismist räägime reedel kell 12-13.30 arutelus “Populismi kasv Euroopas – kas demokraatia korrigeerija või vaenlane?”, kus sellest räägivad Mari-Liis Jakobson (Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudi poliitikasotsioloogia dotsent), Ahto Lobjakas (Raadio 2 “Olukorrast riigis” saatejuht, Postimehe kolumnist) ja Ivo Rull (raamatu “Populismist” autor, kommunikatsiooniekspert).

Tekst: Demokraatia ala korraldajate ühisloome
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Johan-Paul Hion

Festivalil kohtuvad erakonnad valijatega

Arvamusfestival, Mõte, Poliitika, Riigijuhtimine, Uudised

Kõrgeima võimu esinduskokku valitud erakonnad on Arvamusfestivalile alati väga oodatud. Eriti sisulised ja tasakaalustatud arutelud, mis vastavad heale arutelutavale ja kus kogutakse erakonna ideedele tagasisidet kodanikelt. 2019. aasta Riigikogu valimistele eel võiks ligi 10 000 külastajaga Arvamusfestival olla sisukate ja edasiviivate poliitiliste diskussioonide kohaks, kuid erakondadele ka väga sobiv võimalus suhelda valijatega, kirjutab festivali eestvedaja Maiu Lauring.

Sarnaselt varasematele aastatele pakkusime igale erakonnale ühepäevast ala kolmeosalise programmiga, kuid tänavu paari uuendusega. Ootasime erakondadelt selgelt ühte erakondadevahelist ja ühte kaasavat arutelu. Osale neil aruteludel ja anna meile ka teada, kuidas oli!

ERAKONDADEVAHELISED ARUTELUD
Arvamusfestivali külastajad ootavad erakondade aladelt kõige rohkem seda, et toimuks huvitav dialoogi maailmavaadete ja arvamuste vahel. Igas erakonna telgis toimub üks selline arutelu, kuhu on kutsutud eri seisukohtade ja positsioonidega osalejaid ka teistest erakondadest. Aruteluteemad on välja pakkunud kutsuv erakond ning arutelujuht on soovitavalt väljaspool parteisid.

10. AUGUST

Kell 18.00 Sotside alal “Kas solidaarsele ravikindlustusele on alternatiivi?”Kas Haigekassa on efektiivne või mitte? Solidaarse ravikindlustuse eest seisab töö- ja terviseminister Riina Sikkut, kellega debateerivad Reformierakonna esinaine Kaja Kallas ja teadlane Taavi Tillmann. Arutelu juhib Allar Tankler.

11. AUGUST

Kell 11.00 Keskerakonna alal “Kas päästame eakad vaesusriskist?”
Kaia Iva (Isamaa), Helmen Kütt (SDE), Monika Haukanõmm (Vabaerakond), Keit Pentus-Rosimannus (Reformierakond) ja Katrin Höövelson (Euroopa Komisjoni Eesti esinduse majandusnõunik). Arutelu juhib endine sotsiaalminister Jaak Aab.
Kell 16.00 Reformierakonna alal „Kas maksud on karistus või õnnistus?“
Jevgeni Ossinovski (SDE), Jürgen Ligi (Reformierakond), Marko Pomerants (Isamaa) jt. Tegemist on nn tagurpidi intervjuu formaadiga: arutelu juht on rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsler Dmitri Jegorov. Kui tavaliselt on poliitik ministeeriumi kantsleril n-ö pea kohal, siis nüüd küsib kantsler põhjendusi valitud poliitikatele.
Kell 18.00 Isamaa alal “Kas II pensionisammas on raha põletamine?”
Lisaks Riigikogu liikmetele Helir-Valdor Seeder (Isamaa) ja Eiki Nestor (SDE) osalevad poliitikavälised eksperdid: Kristjan Järvan (ettevõtja), Kristi Saare (Tuleva Tulundusühistu kogukonna juht) ja Mart Jesse (Eesti Kindlustusseltside Liidu juhatuse esimees). Arutelu juhib Kalle Muuli.

Erakondadevaheliste debattide soodustamiseks lisasime omalt poolt väikese vimka – kui planeeritavas debatis on vaid oma erakonna inimesed, siis on Arvamusfestivalil õigus tuua mängu must hobune ehk saata omalt poolt üks inimene diskussiooni juurde. Seda võimalust tuli meil kasutada vaid korra. Vabaerakonna alal 10. augustil kell 13.05 toimub „Kuum debatt: kuidas rakendada kolme lapse poliitikat?“, kus osalevad Vabaerakonna riigikogu fraktsiooni liikmed Monika Haukanõmm ja Jüri Adams, saatejuht Mikko Nõukas ning Arvamusfestivali kutsel seksuaaltervise ekspert Kristina Birk-Vellemaa.

KAASAVAD ARUTELUD
Arvamusfestivali külastajad hindavad võimalust vahetult suhelda poliitikutega. Soovitakse otse küsida ja oma arvamust avaldada, olla ära kuuldud ja mõistetud. Nii palusime tänavu erakondadel tuua oma ala programmi vähemalt ühe sellise arutelu, mille eesmärk on ideede tutvustamise asemel erakonna ideid testida ja neile tagasisidet saada. Arutelu toimub grupiaruteluna ja inimeste kaasamist soodustavas formaadis, nt maailmakohvik vms.

10. AUGUST
Kell 13.00 Sotside alal “Kas tulevikus oleme tööd tehes õnnelikumad?”
Arutelu korraldavad Noored Sotsiaaldemokraadid ja arutelu juhib nende president Joosep Vimm.

11. AUGUST
Kell 12.00 Isamaa alal “Kuidas saada palju lapsi?”
Arutelu juhib ajakirjanik Marii Karell, osalevad Priit Sibul (Riigikogu liige, nelja lapse isa), Siiri Oviir (Eesti Naisliidu esinaine) ja Kerstin Meresma (Postimehe ajakirjanik).
Kell 13.00 Keskerakonna alal “Maailmakohvik, Keskerakonna 101 rahvakohtumise raames”. „Sina räägid – poliitikud kuulavad!“ nii kõlab erakonna üleskutse ja meie julgustame – tule kohale ja näed oma silmaga, kas see päriselt nii ka on. Kaasa saab rääkida erinevatel teemadel hariduspoliitikast regionaalpoliitikani. Laudkondi juhivad tuntud poliitikud Keskerakonnast.
Kell 14.00 Reformierakonna alal „Mis on patriotism?”
Alustuseks saavad reformierakondlased ja tuntud avaliku elu tegelased väga lühidalt sõna patriotismi defineerimiseks. Seejärel toimub ühine arutelu, mille eesmärk on patriotismi erinevad tähendused lahti häkkida.

Üsna loominguliselt on tänavusi juhiseid rakendanud Vabaerakond! Vabaerakonna telk Paide Arvamusfestivali erakonnaalal on reedel 10. augustil ühtlasi vabaõhu raadiostuudio. Arutelude vahele toimuvad intervjuud festivalikülalistega ja erakondadevaheline meelelahutuslik mälumäng.

MÄRKA KA SEDA!
Et Arvamusfestivalil kõlaksid ka EKRE ideed ja saaks EKRE poliitikutega suhelda, võtsid EKRE Järva- Ja Viljandimaa osakonna inimesed nõuks tuua festivalile kaks arutelu, mis toimuvad Vanalinna kohviku õuealal. Poliitmaastikule uue tulijana siseneva Eesti 200 eestvedajad on lubanud olla kohal aktiivsete osalejatena, küsijate ja kommenteerijatena erakondade aruteludel.

ERAKONNAJUHTIDE ARUTELU
On juba traditsiooniks kujunenud, et Arvamusfestivali viimane arutelu on parlamendierakondade esimeeste debatt. Kui kõik arutelud teistel aladel on lõppenud, algab laupäeval, 11. augustil kell 20 ERRi alal erakonna esimeeste debatt teemal „Kuidas me kestame?“. Tänavu esmakordselt selgus teema rahvahääletusel ning mure Eesti riigi ja rahvuse kestvuse pärast edestas poliitilise suhtluskultuuri ja riigireformi teemasid. Osalevad Mart Helme, Andres Herkel, Kaja Kallas, Jevgeni Ossinovski, Jüri Ratas, Helir-Valdor Seeder ja arutelu juhib Taavi Eilat. Sõna saavad ka Roheliste erakonna esindaja Zuzu Ismailova ja Eesti 200 esindaja Kristina Kallas.

Tekst: Arvamusfestivali eestvedaja Maiu Lauring
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Johan-Paul Hion

Digimaailma edu saadavad vahel ka varjud #digitarkuseala

Arvamusfestival, Mõte, Uudised

Eesti on edukas e-riik ja selle üle tuntakse põhjendatult uhkust. Digiühiskonna arenguga kaasneb loendamatult nii võimalusi kui ka ohte, millest aktuaalsematele keskendutakse Telia eestvedamisel Digitarkuse alal.

Eesti tehnoloogiadirektori Kirke Saare sõnul on Telia üks eesmärk teha Eestist tehnoloogia abil koht, kus on parem elada ja töötada. “Samas kaasnevad digitehnoloogia arenguga ka ohud, mida tuleb teadvustada ja tundma õppida, misõttu keskendume aruteludes digiühiskonna rõõmudele ja varjukülgedele laiemalt,” ütles ta.

Arutelud keerlevad selle ümber, milline on digitehnoloogiate mõju nii inimestele, ettevõtetele kui ühiskonnale tervikuna. Selleks on arutelude korraldamisel Teliaga jõud ühendanud Estonian Business School, Eesti Interneti SA, Eesti Patsientide Liit ja psühholoog Margarita Kerson-Saulis. Avame koos Teliaga Digitarkuse ala arutelude sisu.

Kas offline’is on võimalik mängida? (R, 10. augustil kell 13)
Kuidas mõjutavad nutiseadmed erineva vanusega laste heaolu ja peresuhteid? Koos mängides ja erinevaid koostegutsemise viise katsetades saab proovida oma kogemuste pinnalt, kuidas muutub selle käigus suhtlemise kvaliteet.

Ettevõtete juhid peaksid kübermaailmas käed puhtaks pesema (R, 10. augustil kell 15)
On vähe teada fakt, et Eesti ettevõtted on digilahenduste kasutamisel ELi 28 riigi seas alles 22. kohal. Oma konkurentsivõime tõstmiseks peavad ettevõtjad hakkama ruttu kasutusele võtma veel rohkem nutilahendusi. See tähendab, et Eesti majanduse arenguhüpe sõltub ikkagi tavalistest inimestest, kes neid masinaid juhivad, ja sellest, kui hea on nende inimeste küberhügieen ehk oskus n-ö gripihooajal käsi pesta. Viimane sõltub aga paljuski just ettevõtete juhtidest, sest kui nemad ei pea vajalikuks turvaliste paroolide kasutamist või avavad hoolimatult suvalisi libakirju, siis oleme digitaliseerimise võidujooksu ette kaotanud. Kas Eesti majandusedu sõltub tõesti küberhügieenist, miks peavad Eesti ettevõtete juhid õppima piltlikult öeldes käsi pesema ja millised järjest kasvavad ohud meid küberruumis üldse varitsevad?

Kodanike käitumine on riigil justkui peopesal (R, 10. augustil kell 17)
Saja-aastane Eesti on edukas väikeriik, kes paistab maailmas silma kui kõrgelt digitaalseid trende eestvedav endine nõukogude liidumaa. Seevastu inimeste jälgimine internetis näib jätkuvalt kinni olevat vanades aastakümnete tagustes KGB sarnastes harjumustes. Kas Eestis toimub massiline isikute kohta sideandmete kogumine ja jälgimine, mis võib olla vastuolus Euroopa Kohtu nõudmistega? Arutletakse internetivabadusest ja inimeste jälgimisest internetis võimuorganite poolt. Kas Eesti teeb midagi valesti? Kui teeb, siis mida ja mil määral? Kas ausaid kodanike jälitatakse rohkem kui Euroopa tegelikult lubab? Või tänases maailmas ei saagi keegi enam eeldada, et jälitustegevust internetis ei toimu?

Isiklikud jäljed digimaailmas (L, 11. augustil kell 10)
Mida tähendab privaatsus tänases tehnoloogia- ja digimaailmas ning milliste uute tavade, võimaluste ja ohtudega inimesed igapäevaselt arvestama peaks? Üha enam digitaliseeruv maailm pakub küll hulgaliselt uusi võimalusi, kuid ka kuhjaga erinevaid ohte. Milliseid jälgi me igapäevaselt internetiavarustesse maha jätame, kellele kuuluvad minu andmed ja kas selle pärast peaks muretsema? Kus ja kuidas minu kui eraisiku andmeid kasutatakse? Milliseid andmeid ettevõtted mu kohta teavad ja mida nendega teha saavad? Miks erineb inimese käitumine füüsilises maailmas sellest, kuidas ta käitub digimaailmas?

Portaal inimsõbralikuks (L, 11. augustil kell 12)
Arutelu algul näidatav lühifilm selgitab lihtsalt ja lühidalt, missugune on praegune patsiendiportaal ja visionäärid räägivad, missugune see olla võiks. Maailmakohviku käigus kujundatakse see portaal aga just endale meelepäraseks, kasutajasõbralikumaks ja loogilisemaks. Lõpus kuulatakse ühiselt uusi visioone ning Eesti Patsientide Liit on lubanud võtta oma südameasjaks, et need ettepanekud ka vajalike asutusteni jõuaksid.

Jõhkratesse turvaintsidentidesse sattumist annab vältida (L, 11. augustil kell 14)
Erinevad turvaintsidendid, ründed, õngitsuskirjad, arvutiviirused ja muud küberkuritegevuse vormid on asjad, millega inimesed Eestis igapäevaselt kokku puutuvad. Koos küberturvalisuse spetsialistidega tuuakse publikuni kõige tõsisemad ja levinumad juhtumid ning jagatakse soovitusi, kuidas sääraste riskide eest end kaitsta. Mida saab inimene ise ära teha, et internetis ja oma digiseadmetes riske maandada ning milline on ohutu digikäitumise A ja O? Mida teha ja kelle poole pöörduda, kui oled ohvriks sattunud?

Küberruumis saab sõimata ja peksa saab iga nurga peal (L, 11. augustil kell 16)
Meie igapäevase online-suhtluskultuuri ja –kultuuritusega puutuvad kokku nii lapsed kui täiskasvanud. Arutelus vaadeldakse ja analüüsitakse erinevaid küberkiusu juhtumeid. Kui tõsine on täna Eestis küberkiusamise probleem ning millised on selle võimalikud tagajärjed nii kiusajale kui kiusatavale?

Digitarkuse alal toimub kahel päeval kokku kuus eestikeelset ja üks venekeelne arutelu. Vaata järele Facebookist.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Kadri Laube
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Mark Slavin

 

Ennetus ja teadlikkus turvatunde teenistuses #turvalisusjatervis

Arvamusfestival, Blogi, Majandus, Mõte, Poliitika, Rahvastik, Uudised

Arvamusfestivali turvalisuse ja tervise alal on ERGO eestvedamisel kesksel kohal ennetus ja teadlikkus. Tervis ja turvalisus on mõisted, millele me ei mõtle, kui nendega on kõik korras. Õnnetus ei hüüa tulles. Dementsus ei ulata sulle infovoldikut, depressioon ei registreeri end ise arsti vastuvõtule ning tulekahju ei veendu päästjate valmisolekus kolme minutiga sündmuspaigale jõuda. Kui õnnetus on käes, on enamasti hilja midagi midagi muuta. Tegutsema tuleks hakata kohe ning esimeseks sammuks on teadlikkuse kasv ja sellel põhinev ennetustegevus, mõtisklevad festivali vabatahtlikud Juhani Jaeger ja Anneli Rääbis.

Mitmel minu lähikondsel esineb vaimse tervise probleeme?
Turvalisuse ja tervise alal toimub kahel päeval seitse arutelu, millest lausa kolm keskenduvad vaimsele tervisele. Fookuses on dementsus, ärevushäire ning depressioon. Neid teemasid on lihtne ignoreerida. Arvamus, et keegi lähiringkonnast, töökaaslastest ega tuttavatest ei puutu kunagi nende haigustega kokku, on statistikat vaadates tõenäoliselt ekslik. Mõelgem kas või laste ja noorukite vaimsetele häiretele, mille all on kannatanud iga viies laps – ca 2 last ühe jalgpallimeeskonna kohta…

Haigused ei puuduta peaaegu kunagi ainult haiget ennast, vaid ka pereliikmeid, sõpru, töökaaslasi ning sotsiaalsüsteemi kulude kaudu meid kõiki. Aruteludes vaadeldakse erinevad haiguste avaldumise viise ja põhjuseid, esmaseid samme probleemide märkamiseks ja lahendamiseks. Haiguste õigeaegne avastamine ning kohane ravi aitavad vältida probleemide süvenemist. Valehäbil ja probleemide salgamisel ei tohi olla meie mõtlemises kohta.

WHO 2012. a andmetest selgub, et Eestis kannatab dementsuse all enam kui 13 000 inimest. Haigestumine suureneb seoses rahvastiku vananemisega. Teadaolevalt ei ole leitud ühtki vahendit haiguse progresseerumise peatamiseks. Mida tähendab dementse inimese eest hoolitsemine, millised on praegu kättesaadavad teenused, mida toob tulevik? (L ,11.08 kl 14.00-15.30)

Igal viiendal lapsel vanuses 1-15 eluaastat esinenud mõnel eluperioodil vaimse tervise probleeme. Miks diagnoositakse depressioon juba lasteaialastel, kui kogu maailm peaks olema täis mängu ja naeru? Miks mõeldakse enesetapust juba põhikoolis, kui terve elu peaks olema veel ees ning kõik uksed valla? (L, 11.08 kl 12.00-13.30)

Ennetusest räägitakse tavaliselt „mida mitte teha“ ja „kuidas vältida“ võtmes. Seevastu ärevushäire teemaline arutelu on provokatiivne ning küsib hoopis küsimusi: Mida teha, et tavapärasest muretsemisest ja ärevusest saaks ärevushäire? Kuidas toimida, et ärevushäired püsiks, süveneks ning ei lähekski üle? Kuidas saada mitu ärevushäiret korraga? (R, 10.08 kl 18.00-19.30)

Kes vastutab?

Teine teemade ring turvalisuse ja tervise alal võib üldistada kui küsimust vastutuse jagunemist. Teatav osa vastutusest jääb alati inimese enda kanda, kuid osa sellest jaotub ka kogukonna liikmete ja laiemalt kogu ühiskonna vahel. Esineb olukordi, kus tuleb märgata teisi enda ümber ja lasta ka ennast märgata. On asju, mida inimene saab teha iseenda, kogukonna või ühiskonna heaks.

Üks lähemaid ja käegakatsutavamaid näiteid sellest on vabatahtlikud päästekomandod. Sootuks laiaplaanilise vaate annab aga geenidoonorluse temaatika. Eesti Geenivaramusse koguneb üha enam informatsiooni. Ühest küljest avab selle analüüsimine uusi perspektiive rahvastiku tervise hindamisel. Teadus- ja arendustegevus juba iseenesest on osa ühiskondlikust vastutusest. Teisalt saab geenidoonorlust käsitleda ka üksikisiku vastutuse aspektist ühiskonna ees: sul on võimalus anda endast midagi, millest teadusuuringute tulemusel saab kasu kogu ühiskond.

Kuidas saada inimene õigel ajal arsti juurde? Kes vastutab? Inimene ise? Või ka tööandja, perekond, kogukond, ühiskond? Kui aga arstijärjekorrad on pikad? Kui arstiabi pole piisavalt kättesaadav? Mis roll võiks olla vabatahtlikul ravikindlustusel? (R, 10.08 kl 14.00-15.30)

Geenidoonorlus kui valdkond on huvitav kombinatsioon kasulikkusest teadusele, meditsiinile ning ka üksikisikutele, kes on oma geeniandmed Eesti Geenivaramule andnud. Mida nende andmetega aga tehakse ning milline on nende roll haiguste ennetamisel ja paremal ravil? (R, 10.08 kl 16.00-17.30)

Kogukondliku vastutuse ning suure ohuteguri üheks puutepunktiks on tuleohutus ning vabatahtlikud päästjad. Kes vastutab meie turvalisuse eest, kui päästeteenuse osutamine jääb üha enam vabaühenduste kanda? Kelle ülesandeks jääb sellise tendentsi korral vabatahtlike päästjate motivatsiooni, valmisoleku ja ressursside tagamine? Kas otsa tuleb vaadata riigile, kohalikule omavalitsusele, ettevõtjatele, eraisikutele? (R, 10.08 kl 12.00-13.30)

Turvalisuse ja tervise ala tegevused Arvamusfestivalil võtab kokku ERGO Kindlustuse programm riskikäitumise teemal. Arvamusfestivali külastajatel avaneb võimalus kogeda enda riskikäitumise mõju ning osaleda tegevustes, mis õpetavad toimetulekut ohuolukorras. Nii on võimalik liiklusesse minemata proovida autojuhtimise ajal sõnumit saata. Näis, kas pärast simulaatorit soovib keegi seda ka päriselus veel teha! Samuti saad teada, kui kiiresti priitahtlikud või kutselised päästjad sinu juurde jõuavad, kui kodus koer küünlaga pahandust teeb või maal saunaõhtu üle käte läheb. Kuidas ise tulekahju kustutada? (L, 11.08 kl 16.00-17.30)

Küsimusi on palju, vastuseid veel vähevõitu. Kohtume Arvamusfestivali turvalisuse ja tervise alal, kus need ja paljud teised küsimused luubi alla võetakse!

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlikud Anneli Rääbis ja Juhani Jaeger
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Johan-Paul Hion