Arvamusfestival on koht arutlemiseks. Igasuguse arutlemise eelduseks on oskus ja valmisolek kuulata ning tahe mõista. Kummalisel kombel aga näib, et kuulamine on veel keerulisem kui kõnelemine (ja hästi kõnelemine on päris keeruline), kirjutab arutelujuhtide koolitaja Marleen Pedjasaar SpeakSmartist.
Palju räägitakse sellest, kuidas käia oma ajaga efektiivsemalt ümber – meil on äpid, mis võimaldavad tervete raamatute asemel kuulata neist kokkuvõtteid, sporti tehes saab pidada koosolekuid ja koosolekuid pidades saata e-kirju. Kuulamine aga on tegevus, mis nõuab vähemalt hetkeks keskendumist vaid ühele teemale või inimesele, luues selleks aja ja ruumi.
Olles ise olnud iga-aastane Arvamusfestivali külastaja ja minnes ka sel aastal, tean hästi, kui keeruline on olnud just kuulata. Tähelepanu hajub, mõte läheb rändama või kuulamise asemel tekib kiirelt tahtmine vastu vaielda. Et eesoleval festivalil kuulamisega veidi lihtsam oleks, panen kirja mõned mõtted.
Loo endale kuulamiseks sobiv keskkond. On üsna raske kedagi kuulata, kui sa teda ei kuule. Suvisel festivalil on palju sagimist, konkureerivaid arutelusid, võimalust süüa ja juua või niisama pikutada ja seda kõike tasub ka teha, kuid kui oled juba otsustanud mõnda arutelusse süveneda, siis loo endale kuulamiseks sobiv aeg ja ruum. Olen ise olnud korduvalt konverentsidel, kus mõni kaasosaleja tõdeb päeva lõpuks, et muidu tundus tore, aga kahjuks ma ei kuulnud midagi. Tundub kummaline, aga päris paljud on valmis eeskujulikult kuulama ära terve päevase ürituse, mainimata näiteks, et nende nurka heli eriti ei kostugi. Et Arvamusfestivalil selliselt ei läheks, sea end kohe arutelu alguses mugavalt sisse ning ära pelga öelda, kui midagi häirima jääb.
Kuula ideid, mitte inimese riietumisstiili või välimust. Üldiselt meeldivad meile meiega sarnased inimesed. Kui kõneleja on kuulajast väga erinev, peab ta veidi rohkem pingutama, et tema idee kuulajani jõuaks ja vastupidi – ka kuulaja peab rohkem pingutama, et idee temani jõuaks. Võib olla, et inimene, kelle vaadetega me üldiselt ei nõustu, tuleb arutelu käigus välja üsna mõistliku ideega. Inimese ajus moodustub kõneleja stiilist, sõnumist ja isikust üks tervik, kuid miks mitte proovida sel festivalil, kas suudame olla üle automaatsetest reaktsioonidest ning eraldada kõne sisu kõnelejast? Mõne konkreetse idee või ettepanekuga nõustumine ei tähenda terve maailmavaate omaks võtmist ja ehk peitub dialoog just neis hetkedes, kus suudame esmase hinnangu korraks kõrvale jätta.
Küsi, kui sa ei saa aru. Kui midagi jääb sulle ebaselgeks, siis küsi. Teed sellega teene nii endale, esinejale kui arvatavasti veel suurele osale kuulajatest, kellel sama küsimus oli tekkinud. Kui midagi jääb segaseks, aga selgitust ei julge küsida, siis ilmselt raugeb ka jaks kuulata õige pea. See on küll klišee, kuid rumalaid küsimusi pole tõepoolest olemas. Just vastupidi – õigesti püstitatud küsimus võib avada sisu rohkem kui pikad selgitused. Lisaks – kui midagi jääb segaseks, kipub meie aju sellesse kinni jääma ja nii võibki juhtuda, et edasi kuulamise asemel proovime ülejäänud arutelu ajal välja mõelda, mida kõneleja küll silmas pidada võis.
Mõtle läbi, miks sa kuulad. Kas valisid selle arutelu välja, kuna tead teemast palju? Või hoopis sellepärast, et ei tea teemast midagi? Kas loodad saada selgust, kinnitust oma ideedele, uusi teadmisi, leida mõttekaaslasi, küsida hingel olevad küsimused või hoopis midagi muud? Kui tead, miks just selle arutelu juures viibis, on ka kuulata lihtsam.
Tee märkmeid või aruta sõbraga. Lihtsalt kuulates läheb paratamatult palju kaotsi. Märkmete tegemine ei pea tähendama pooleteisetunnist konspekteerimist, kuid mõne suurema mõtte või küsimuse kirja panemine aitab kindlasti arutelust maksimumi võtta. Lisaks aitab see mõista, kus on arutelus loogikavead. Kas keegi väitis midagi ilma põhjenduseta või jäi ehk selgitus pealiskaudseks? Märkmeid vaadates saad aru, keda uskuda või mille kohta tasuks edasi uurida. Teine hea võimalus märkmete tegemise kõrval on hiljem kuuldu üle sõbraga edasi arutleda. Selliselt saad enda mõtted selgemaks ja kindlasti veel mõne vaatenurga juurde. Lisaks võid avastada, et paljudel teemadel ongi raske väita musta või valget ning sinu mõtte teekond “ahhaa” momendini kellegi teise peas on sageli pikk ja konarlik.
Need viis punkti on midagi, mida proovin ise selleaastasel Arvamusfestivalil silmas pidada. Lisaks neile aga püüan kuulata selliselt, et ei valmistu kohe vastu vaidlema või asu enda sõnavõttu ette valmistama. Püüan meeles pidada, et kuulamine ei pea tähendama nõustumist ning kuulata võib ka siis, kui me ei nõustu. Ja et kõnelejal veidi lihtsam oleks, proovin enda kuulamisest ka märku anda. Kui rokk-kontserdil tähendaks märku andmine kaasa laulmist, hüppamist või näppude viskamist, siis sõnarokifestivalil noogutamist, arutelusiltide kasutamist, vaikust, plaksutamist… Sõltuvalt arutelust ei saa välistada mõistagi ka kaasa laulmise, hüppamise ja näppude viskamise kui kuulamise väljenduse vajadust.
Pilt: Arvamusfestivali hea arutelutava (pilt: AWStuff, aitäh!)
