Sel aastal oli Arvamusfestivali  165 mõttevahetuse seast üks Eesti rahvastiku või inimvara kestmise teemal. Tegu polnud seni Paide Vallimäelt tuttava ja harjumuspärase ekspertide aruteluformaadiga, vaid lahendusmaratoniga – kõik osalejad said ise probleemi tükkideks võtta ning kuulamise asemel aktiivselt lahenduste loomisel osaleda.

KUULA JÄRELE

Eesti rahvaarv on langevas trendis ning kuigi täna ei pruugi seda suur osa inimestest tunnetada, kujutab see meie riigi harjumuspärasele toimimisele, keele ja kultuuri ning elukeskkonna säilimisele tõsist väljakutset. Enne, kui olukord muutub pöördumatuks, on võimalik seda teadliku ja süstemaatilise tegevusega parandada. #kuidasmekestame arutelul seda teed mindigi.

Katsetati osalusarutelu formaati, mis tähendas osalejatelt pea nelja tunni pikkust intensiivset mõtte- ja loometööd. Valgete toolide, faktilehtede, molbertite, viltpliiatsite ja märkmepaberitega varustatud Vallimäe bastionile kogunes huvilisi nii ülikoolide, riigiasutuste, vabaühenduste kui eraettevõtete ridadest.

Eksperdid ja nõudlik rühmatöö

Arutelu juhatasid sisse neli eksperti: Alis Tammur (Statistikaameti vanemanalüütik), Ave Lauren (Euroopa rändevõrgustiku Eesti kontaktpunkti juht), Merle Liisu Lindma (Skype Eesti personalijuht) ja Lea Danilson-Järg (MTÜ Eesti Sündimusuuringud juht). Seejärel jätkus töö väiksemates töörühmades, kus iga meeskond keskendudes ühele kitsamale teemale: sündimusele, rändele või tööhõivele. Töörühmades ei toimunud siiski ainult vaba arutelu, vaid teemale läheneti konkreetsete juhendatud ülesannete kaudu. Kasutada olid faktilehed, ideekaardid, töölehed ja loomulikult igaühe kogemus ja teadmised.

Et mõtteid ja meeli algavaks maratoniks soendada, tuli igal osalejal mõelda oma suurimate hirmude ja lootuste peale, mis neil seoses inimvara jätkusuutlikkusega on, sõnastada need ühefraasilisteks mõteteks ning kirjutada sobiva fotoga ideekaardile. Neid lootusi ja hirme jagati nii suures ringis kui meeskonnasiseselt. Näiteks toodi hirmudena välja maakohtade väljasuremist ja inimeste potentsiaali raiskamist, lootustena aga julgeid, avatud meelega noori ning rahvastiku mitmekesisuse ja kontrolli tasakaalu.

Töö jätkus juhendatud ülesannete abil. Grupihääletuse teel valiti välja ja sõnastati oma teemavaldkonna teravaim probleem, mõistekaardi abil tuli probleem raamistada ja tükkideks lammutada – millest probleem tuleneb, keda see puudutab, mis selle lahendamist takistab, mis on suurimad väljakutsed jne. „Aruteluformaat on väga ambitsioonikas. Usun, et kes hoolimata keerukusest meeskondades seda järgisid, said positiivse kogemuse sellest, kuidas probleeme tükkideks võttes on võimalik jõuda konkreetsete tegevusettepanekuteni,“ ütles arutelu moderaator Maris Jõgeva. Lõpuks sõnastati oma eesmärk kuidas-küsimuse vormis. Lahendusi hakati otsima järgmistele küsimustele: kuidas jõuda regionaalse, soolise ja haridusliku tasakaaluni üle Eesti, kuidas teha nii, et haridus vastaks paremini tööturu vajadustele ning et lasterikkus ei paneks peresid majanduslikult raskesse olukorda?

Probleemid ja lahendused pulkadeks

Nii põhjaliku probleemi kallal töötamise üks eesmärk oli minna kaugemale üksnes väärtustele keskenduvast arutelust ning jõuda konkreetsete ja rakendatavate lahenduste, arengusuundade ja ettepanekuteni. Mingis mõttes kui-viga-näed-laita-siis-tule-ja-aita põhimõte. Osalisi juhendasid ja toetasid arutelujuhid ning moderaator. Nende roll sellise arutelu juures on asendamatu, sest sisuka lõpptulemuseni jõudmiseks tuli töötada intensiivselt ning püsida iga ülesande jaoks ette antud ajaraamides. „Kõik hakkab ikkagi konkreetsest sädeinimesest pihta, moderaatoril on selles formaadis väga oluline roll,“ ütles ekspertide paneelis osalenud Ave Lauren.

Pärast lühikest puhkepausi liiguti probleemi juurest lahenduste leidmise juurde. Testimaks idee vettpidavust, tuli ka lahendus rühmas põhjalikult osadeks võtta. Analüüsida tuli seda, mis probleeme meede lahendab, milline on selle mõju ning mida erinevad sihtrühmad selle heaks ära teha saavad. „Kuigi on inimesi, kes ütlevad, et keerulistele probleemidele ei ole ühisloomes võimalik lahendusi leida, siis selle arutelu eesmärk ei olnudki leida üks ja parim lahendus rahvastiku arengu tagamiseks, vaid pigem süüvida probleemi olemusse ning leiutada igapäevaseid väiksemaid lahendusi,“ ütles arutelu moderaator Maris Jõgeva.

Ettepanek – personaalne õpikonto

#kuidasmekestame arutelust sündis kuus olulist tegevussuunda, mida ka edaspidises teemakohases analüüsitöös kasutatakse ning üks konkreetne innovatiivne ettepanek – personaalne õpikonto. Personaalsel õpikontol oleks igale töötavale inimesele määratud teatud summa raha enesetäiendamiseks ning töötukassa spetsialisti abiga valitaks välja inimese huvidele vastavad koolitused, mida õpikonto kaudu rahastada. See lahendus loodi leevendamaks struktuurse töötuse probleemi ning võiks toetada ka elukestva õppe muutumist üldiseks normiks. Töötoa jooksul välja töötatud lahendusi esitati arutlemiseks ka erakondade esimeestele festivali viimasel arutelul.

Ehkki aruteluformaat oli eriline, oli osalejaid piisavalt palju ning suurem osa neist püsis teema juures lõpuni välja. „Arvan, et kõigilt gruppidelt tuli lõpus päris huvitavaid ideid, aga väga konkreetseid tulemusi sellest oodata ei tundu väga mõistlik, sest paljuski peitub see väärtus nendes aruteludes endas,“ ütles arutelul osaleja Kadri Lutter. Kestvusarutelud on paljudele ehk veel mõnevõrra ebamugavad, kuid esimene katsetus näitas, et formaat sobib Arvamusfestivalile hästi. Inimvara alale lahendusmaratoni toonud organisatsioonid lubavad mõttevahetuse pidamist samal teemal veel sel sügisel ning festivalil kogetu andis ainest, kuidas seda jätkata.

Tekst ja foto: Greetel Joanna Võrk

Mõtle palun hetkeks oma kooliajale. Mis tegi sinu koolitee heaks, mõnusaks, mis pani tahtma kooli minna? Kas ka sinu nimekirjas on suhted (sõprade, pinginaabri, õpetajatega, koolikaaslastega), küsib Arvamusfestivali Haridus 2.0 arutelu kuulamas käinud Anneli Rääbis.

Kui laps läheb kooli, läheb ta saama eduelamust kahes valdkonnas: hariduslik ja sotsiaalne. Lapsevanemate ja õpetajate jaoks näib olulisem olevat esimene. Lapse enda jaoks on tihti olulisem aga just teine – halvad hinded pole võrreldavadki kiusamise ohvristaatuse või üksildusega. Ebaedu sotsiaalses sfääris mõjutab tugevalt ka õpiedukust. Nii jõudsime arutelus „Igasse kooli ÕNNEalajuhataja“ ikka ja taas suhete juurde. Peamiselt oli fookuses koolikiusamine.

Lapsed tahavad kooli minna. Lasteaialastele on see oluline prestiiži küsimus, kool on aste kõrgemal kui lasteaed. Küsimus on hoopis, kui kaua nad koolis tahavad käia. Laste heaolu uuringust tuleb välja, et 6. klassi õpilaste koolis käimise tahe on neli korda väiksem kui 2. klassi õpilaste oma. Mis nende aastate jooksul juhtub?

Kõigepealt tasub küsida, mis on kooli eesmärk. Õpetada, kuidas olla elukunstnik, kuidas navigeerida ja valida paljude võimaluste vahel, õpetada suhtlemist? Kõik inimesed ju suhtlevad omavahel, seega on nad suhtlemisoskuse omal käel üles korjanud. Samas ei küsi me, kas koolis peaks õpetama lugemist, kuigi leidub lapsi, kes on sellegi oskuse justkui iseenesest üles korjanud.

Kiusamise tagajärjed on rängad. Õnnetunde vähenemine on siinjuures üks väheolulisematest võrreldes näiteks vähenenud õpi- ja töövõime, kuritegevuse ja raskete vaimsete häiretega. Mõju on ka kõrvalseisjatele – kas me tõesti tahame, et ühiskonnas juurduks arusaam, et väärkohtlemine on aktsepteeritav?

Kui arutelu anti osalejate kanda ja paluti mõelda, kuidas saaks koolirõõmuga seotud probleeme lahendada, olid paljud pakutud ideed seotud õpetajate ja õpetamise meetoditega. Tugigrupid, õpetajate mentorid, pädevad psühholoogid, toetavad kolleegisuhted, diferentseeritud õpe, õppimise tähenduslikkus, lapsevanemate kaasamine, õpetajatöö väärtustamine ühiskonnas. See, mis toimub õpetajatega ja õpetajate vahel, toimub tihti ka õpilastega. Seega tasub senisest veel enam tähelepanu pöörata pedagoogidele, sest just nemad puutuvad õpilastega kõige rohkem kokku, neil on võimalusi märgata probleeme ning õpetada seda, millest kogu koolirõõm alguse saab – suhtlemist.

Kokkuvõttes jõudsid spetsialistid manitsuseni, mida võiks laiendada ka väljaspoole kooli ja koolikiusamist. Koolides on probleemide lahendamiseks tehtud juba palju ära, samas mõnikord toimitakse kõhutunde järgi, mis alati ei vii soovitud tulemuseni. Kasulik oleks vahepeal vaadata ka uuringutest, mida tasub teha ja mida mitte. Oluline on teadmispõhine, läbimõeldud ja süsteemne tegevus. Süstemaatiline tegutsemine peaks olema igas koolis juurutatud, koolivälised programmid peaksid tulema appi siis, kui ise enam ei oska või ei jõua. Samuti ei tohiks me häbeneda abi küsida, vaid aeg-ajalt spetsialistiga, nt terapeudiga konsulteerimine peaks olema normaalne ja lausa populaarne.

Kuigi arutelus keskenduti palju koolikiusamisele ning vaadati sellele otsa erinevate nurkade alt ja läbi erinevate osapoolte silmade, oli minu mõtetes ikka ja jälle see küsimus: kui kaotaksime koolis kiusamise ja tõrjutuse, kas oleksid siis kõik õpilased õnnelikud ja tahaksid kuni oma haridustee lõpuni hea meelega koolis käia? Või on midagi veel, mida saame koolirõõmu suurendamiseks teha? Kui igasse kooli jõuaks õnnealajuhtaja, mis oleksid tema töö eesmärgid ja peamised ülesanded?

—

Arvamusfestival 2018, R, 10. augustil kell 18-19.30 @Haridus 2.0
“Igasse kooli oma ÕNNEalajuhataja”

Osalesid Liisa Ringo (Avatud Kool), Helen Voogla (Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine), Dagmar Kutsar (Tartu Ülikool), Kristiina Treial (KiVa), Katri Lamesoo (Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus), Mihkel Rebane (HTM), Marit Kannelmäe-Geerts (SA Archimedes Noorteagentuur / programm “Hooliv klass”).

Arutelu juhtisid Daniel Soomer ja Anna-Kaisa Oidermaa (Peaasi.ee)

Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis Arvamusfestivali kanalis!

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anu Martinson

Arvamusfestivali esimese päeva lõpus oli üheks suurimaks üllatuseks Paide teatri performatiivne grillipidu endise tütarlastegümnaasiumi (ja tulevase riigigümnaasiumi) tagahoovis. Aruteludest veidi eemal asuv aiapäkapikkude, kunstkuuskede ja -lilledega ala oli heaks kohaks, kus mõtetel puhata lasta ning vastalustanud Paide teatri tegijatega tutvuda, kirjutab Mari-Liis Vanem.

Peol esinesid väikeste etüüdidega Paide teatri näitlejad Ursel Tilk, Johannes Sepping, Joosep Uus ja Kirill Havanski ning novembris etenduval avaetendusel mängiv Rakvere teatri näitlejanna Grete Jürgenson. Etüüdide läbivaks teemaks oli nn grillipeo kümme käsku. Külalisi tervitasid ja kostitasid Paide teatri lavastaja Jan Teevet ning projektijuht Harri Ausmaa.

Lavastaja Jan Teeveti sõnul oli Paide teatri grillipeo idee ühene: tuua inimesed tule ümber kokku ning anda kõigile, kes tol õhtul lõkete ümber koondusid, võimalus üksteist vabas õhkkonnas tundma õppida. „Et oleme teater, töötasime peo jooksul ja enne seda ennekõike reaalsuse luubi alla toomise ja nihestamisega: mis ikkagi on grillipidu ja miks me kokku tuleme, kuidas panna meid seda ühist ruumi tõeliselt märkama ja kuidas luua kõigi nende kogetud grillipidude jadasse üks, mis tõepoolest erilisena meelde jääks. Vedasime mullasele ehitustandrile kunstmuru ja -lilled, plastikkuused ja -toolid ning aiapäkapikud ja asetasime grillipeo trafaretse ja paljude suvedega läbi proovitud vormi piibellikku kümne käsu konteksti. Kahetunniseks planeeritud kokkutulemine venis hommikusse. Plastikust jõulukuused ja augustiöö langevad tähed said Paides kokku ning nende vahel ka inimesed. Oleme tänulikud,“ rääkis ta.

Grillipeo kulg oli ilmselt suureks üllatuseks nii tegijatele kui osalejatele, lõppedes alles varastel hommikutundidel koos isetekkelise tantsupeoga, kus telefonist mängis muusikat ka Paide linna tuntud muusik Madis Aesma. Võib loota, et Paide teatri sünnipäevapeost saab Arvamusfestivalil traditsioon, kus igal aastal pärast tuliseid arutelusid mõnusalt koos teatritegijatega aega veeta.

Hoia Paide teatri tegemistel silma peal Facebookis ning tule kindlasti vaatama ka Eesti uusima teatri lavastusi Paide muusika- ja teatrimajja. Järgmist aktsiooni on oodata juba 1. septembril, kui üheks päevaks avatakse Paide teatri auto käsipesula. Hea ilma korral viskavad poisid ka särgid seljast!

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Tiiu Saarist

Teeme algust Arvamusfestival 2018 arutelude järelkajaga. Festivali ajal oli arutelusid jälgimas kümmekond festivali vabatahtlikku kirjutajat, kes kuuldud ning ka oma mõtteid siin teiega jagavad. Otsa teeb lahti Juhani Jaeger, kes pani kirja, mis talle kõrvu jäi Eesti usu ala arutelult “Taara tammikust Maarjamaale ehk kas kõrberahva usk sobib metsarahvale?”

Alustasin enda Arvamusfestival 2018 programmi Eesti usu alal intrigeeriva paneeliga “kõrberahva usu” sobilikkusest “metsarahvale”. Paneeli korraldaja Eesti Kirikute Nõukogu kokku kutsutud kümneliikmeline seltskond hõlmas maausuliste, õigeusklike, luterlaste, islami kogukonna, reaal-, sotsiaal- ja humanitaarteadlaste ning skeptikute-ateistide esindajaid.

Kirju seltskonna avasõnavõtte looritas väike pinge. Nii mõnigi iseenesest tabav iroonianoot pääsenuks rohkem mõjule pool tunnikest hiljem, kui vestluspartnerite vaheline tunnetus oli paranenud, näiteks kristlaste pihta suunatud “ma ei lähe hiide valgete kummikutega” (et pühalikkust rõhutada – J. J.). Üldiselt iseloomustas paneliste vastastikune austus. Kui anonüümsed netihuligaanid – sõltumata taustast – ei säästa usuküsimuses sütt ega sülge, siis päris inimesed päris vestlusringis suhtuvad üksteisesse nagu inimene inimesesse ikka.

Kellest sõltub kohanemine?

Malemäng, mille põhieesmärk on tutvustada enda arvamust ja ennetada vastaspoole argumente, oli keskustelu osaks selgi korral. Pikemalt neil keerutustel siinkohal ei peatu. See kõik kuulub mängu juurde ja ka argumendid on huvilisele teada või kättesaadavad.

Eesti moslemi kogukonna esindaja Kristi Ockba sedastas religiooni kohanemisvõime ühiskonnas läbi üksikisiku kohanemisvõime: “Iga inimene, kes usub, peab otsustama, kas ja kuidas ta kohaneb keskkonnaga, kus ta on. Religiooni kohanemisvõime seisneb inimeste kohanemisvõimes.” Nõustun sellise käsitlusega kahel käel ja mõtlen samas arvamusliidrite, antud kontekstis usujuhtide mõjule ja vastutusele. Kuivõrd veenavad nad oma “karja” järgima vastavale ühiskonnale omaseid hoiakuid? Kogukonnasisest oma usu ja kombestiku järgimist see ju ei sega. Kahjuks leiab nii erinevate religioonide ajaloost kui ka tänase Euroopa moslemikogukondadest näiteid usujuhtide jäikusest seal, kui inimesed ise oleks valmis kohanema.

“Me kõik oleme hariduse usku”

Kui tundsin paneeli käigus millestki puudust, siis vahest ehk eestlaste usklikkuse vaagimisest igapäevaste valikute näitel. Võimalust diskussiooni elavdamiseks eluhoiakute põhiselt andnuks Avo Üpruse tõdemus: “Kes ei hakka probleeme lahendama, on osa probleemist. Kas teda juhib teadus või usk, ei oma mingit tähtsust.”

Paneeli viimases kolmandikus tõusis jutuks inimeste religioosne haritus. Teema avas Maavalla koja juhatuse liige Andres Heinapuu: “Me ei saa üksteisest lugu pidada, kui me üksteise lugu ei tea. Vaja on suuremat usulist sallivust ja uudishimu.“ Kuna teemapüstitus köitis silmnähtavalt kogu arutelugruppi, võtsin nõuks haarata mikrofoni ja küsida otse, kas kõik panelistid leiavad, et inimeste religioosne haritus vajab parandamist, või vaidleb keegi ka vastu? Vastuväiteid ei leidunud, seevastu kõlas lavalt deklaratsioon: “Me kõik oleme hariduse usku.”

———

Arvamusfestival 2018, R 10.08 kl 12.00-13.30

“Taara tammikust Maarjamaale ehk kas kõrberahva usk sobib metsarahvale?”

Osalesid Madis Iganõmm, Andres Heinapuu, Tauri Tölpt, Marju Kõivupuu, Kuldar Taveter, Urmas Viilma, Martin Vällik, Avo Üprus, Kristi Ockba, Lea Altnurme.

Arutelu juhtis Jaanus Kangur.

Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis Arvamusfestivali kanalis!

Fotod: Arvamusfestivali vabatahtlik Joonas Kaljulaid