Blogi

Kolm olulist mõtet enne kui pakud oma teema Arvamusfestivalile

Margo Loor, SpeakSmart arendusjuht ja endine Arvamusfestivali sisutiimi juht, kirjutab kolmest olulisest mõttest, millega arvestada, enne kui esitad oma teema Arvamusfestivali kavasse.

Arvamusfestival toimub sel suvel neljandat korda. Olen esimesel kolmel aastal olnud hästi palju festivali sisuga seotud, sisutiimi juhtinud, teemasid valinud, ise arutelusid korraldanud ja teisi modereerinud ning moderaatoreid koolitanud. Kuna sel aastal on vähem aega festivali toimumisse panustada, aga festival peaks tulema sisukam kui kunagi varem, mõtlesin kaasa aidata oma tähelepanekute jagamisega. Parajasti on käimas festivali teemade väljapakkumine, mis tähendab, et paljudes organisatsioonides üle Eesti mõeldakse sellele, kuidas augustis ühte head arutelu püsti panna. Allpool mõned mõtted sammude kohta, mis tunduvad mulle sellel teel olulised.

  1. Hea arutelu õnnestub luua siis, kui eesmärgiks seatakse hea arutelu. Lühidalt – sõnastage oma eesmärk. Kui algusest peale on eesmärgiks näiteks “informeerida inimesi teemal ….”, pole ju üllatav, et välja tuleb veidi kuiv ning ühepoolne mõttevoog. Arvamusfestivali reeglid muidugi ei ütle sõnaselgelt, et festival peaks olema ainult arutelude koht. Kindlasti oleks isegi huvitav, kui aeg-ajalt formaadivormide piire proovile pannakse ja tehakse näiteks tunnine ülihästi läbilavastatud monoloog. Lähtun siinkohal aga eeldusest, et suurem enamik teemasid püstitavaid organisatsioone peab silmas siiski moel või teisel toimuvat dialoogilist sündmust ning otsivad viise, kuidas sellest vormist maksimumi võtta. Eesmärk võib muidugi olla palju detailsem, kui ainult “teeme suurepärase arutelu”. Näiteks kui ma ise vabaühenduste liidu EMSL nõukogu esimehena arutelu korraldaks, võiksin eesmärgiks panna midagi sellist: “korraldame kaasahaarava arutelu, mis toob kõigi osalejate jaoks hästi selgelt välja katuserahade probleemis vastanduvad väärtused ja loob mõned uudsed lahendusmõtted katuserahade süsteemi ümberkujundamiseks”. Ideaalis on siis veel nii, et festivalil toimuv arutelu ei ole eraldiseisev nähtus, vaid lihtsalt fookuspunkt pikemas ja laiapõhjalisemas ühiskondlikus arutelus, mis on toimunud enne festivali ja mis festivali arutelu tulemuste pinnalt hiljem võimendatuna jätkub. Selle ideaali saavutamise üks olulisemaid momente on arutelu hoidja ehk inimene, inimeste grupp või organisatsioon, mis teemaga edasi tegeleb ning ei lase festivalil tekkinud mõtetel ära kuhtuda. Arvamusfestivali korraldustiim kindlasti ei suuda festivalil tekkivad tuhandeid mõtteid ise ellu viia ning pole seda kunagi ka oma eesmärgiks seadnud. Kokkuvõttes on esimene soovitus seada eesmärgiks hea ja kestva arutelu loomine ühiskonnas, mille fookuspunkt on augustikuisel Paide vallimäel.
  1. Hea arutelu võib juhtuda kogemata, kuid tõenäosus on palju suurem, kui keegi selle korralikult disainib. Lühidalt – leia arutelu disainer. Kujutage ette, et ühel inimgrupil palutakse ehitada auto, aga kõikide grupi liikmete jaoks on see kõrvalülesanne. Üks toob ühe ratta. Kaks nädala hiljem teine toob teise ratta. Millalgi tuleb kellelegi meelde, et “oh pagan, esiklaasi on ju ka vaja” ja neljas vaatab, et kodus on parajasti üks tool üle ja toob selle kaasa auto istmeks, et saaks oma “linnukese kirja”. Ilmselt mingit Teslat siit kokku ei tule, eks? Ometi just nii käib sageli arutelude korraldamine – küll kamba peale tehtud saab. Aga ei saa. Kui tahate head arutelu, leidke üks inimene, kellele see saab põhiülesandeks. Ideaalis on see inimene professionaalne arutelu disainer ning ta ei pea ilmtingimata olema oma maja seest. Arutelu disaini on võimalik teenusena edukalt sisse osta. Tema mõtleb läbi tervikpildi, sõnastab eesmärgist lähtuvalt teema, paneb paika formaadi, esinejate arvu jpm. Mõistagi võib ta osasid sellest tervikust delegeerida, muuhulgas ka näiteks modereerimise, kuigi arutelu disainer ja moderaator võivad ka olla ühes isikus. Kokkuvõttes on teine soovitus leida üks vastutaja, kes disainib arutelu kui grupiprotsessi tervikuna, lähtudes varem seatud eesmärgist.
  1. Hea arutelu jaoks on vaja huvitavaid osalejaid. Huvitav ei tähenda tingimata tuntud. Osaleja ei tähenda tingimata lavale või paneeli kutsutud osalejat. Arvamusfestivali põhimõtted ütlevad, et kõik inimesed arutelu juures on osalejad. Nii kutsutud osalejad ehk panelistid kui ka need, kes kogunevad alale arutelu alguses. Nii et mõelge välja, millega saada võimalikult huvitavate, eriilmeliste seisukohtade esindajad oma arutelusse ja olete astunud suure sammu lähemale heale arutelule. Kuidas täpselt neid huvitavaid inimesi leida, on teinekord muidugi keeruline küsimus, aga näiteks inimesed, kellel on kas vahetu või tavapärasest erinev perspektiiv teemale, annava sageli huvitavat sisu arutelusse. Teoreetiliselt arutleda kodutuse üle suudavad ju paljud, aga kui oled kunagi istunud Vasara tänava varjupaigas ja kodutute meestega koos vanast boršipurgist teed joonud ning juttu ajanud, on Su perspektiiv mõnevõrra huvitavam. Eelmisel Arvamusfestivalil aitasin disainida ja modereerida arutelu lastekaitseseaduse üle. Ühe esimese asjana tegin arutelu korraldavale organisatsioonile ettepaneku võtta üheks arutlejaks ka mõni laps. Suvel toimunud arutelus andis osalenud tüdruk väga mitu toredat ja huvitavat mõtet ning vaadet, ilma milleta ei oleks me kindlasti nii hea aruteluni jõudnud. Kokkuvõttes – kutsu arutlema huvitavad osalejad.

Loomulikult võib välja tuua ridamisi teisi hea arutelu tingimusi. Intrigeeriv teema sõnastus. Põnev formaat. Ilus telk ja mugavad toolid. Üllatav kõrgtehnoloogiline visuaallahendus. Kuulus teleajakirjanikust moderaator. Ma ei taha ühtegi nendest momentidest nimetada ebaoluliseks, kuid uskuge, kui te ülalöeldud kolm asja paika saate, lähevad need ülejäänud momendid juba oluliselt lihtsamalt õiget rada.

Soovin teile põnevate arutelude korraldamise naudingut!

Algselt oli tekst avaldatud moderaator.ee lehel.

Jaanuarikuus too oma teema Arvamusfestivalile!

ideekorje 2016Arvamusfestivalile, mis juba neljandat aastat järjest sünnib paljude erinevate organisatsioonide ja inimeste koostöös, saab sellel aastal aruteluteemasid esitada 31. jaanuarini.

Arvamusfestival sünnib Eestimaa inimeste mõtetest ja seisukohtadest. Seetõttu kutsume kaasa lööma kõiki inimesi ja organisatsioone, kes tahavad tuua oma arutelud Arvamusfestivalile. Kui mõni otsus vajab läbimõtlemist, mõni teema püstitamist, mõni küsimus sügavamat arutelu, mõni vaatenurk ja uus teadmine tutvustamist, siis on aeg pead koos kokku panna ja luua asjakohane arutelu selleaastasel Arvamusfestivalil.

Palun kirjuta endast ja oma aruteluteemast SIIA. Ettepanekuid ootame 31. jaanuarini. Lisaks eestikeelsetele aruteludele on väga oodatud ka venekeelsed, inglisekeelsed ja mitmekeelsed mõttevahetused.

“Iga organisatsioon või üksikisik saab pakkuda teema, mis on tema hinnangul oluline, ja korraldada Arvamusfestivalil arutelu kitsamas või laiemas ringis, kaasata uusi inimesi ja koguda värskeid ideid ja lahendusi,” julgustab Arvamusfestivali programmijuht Maiu Lauring. “Kui Arvamusfestival alustas 2013. aastal vaid kaheksa partneriga, siis viimati aitas festivali õnnestumisele kaasa üle 100 organisatsiooni. Tänavu ootame arutelude programmi ühiselt looma vähemalt sama palju partnereid,” sõnab Lauring.

Miks on Arvamusfestivalil osalemine minu organisatsioonile kasulik?

Kahe viimase festivaliaasta tagasisideküsitlustest teame, et arutelualade korraldajad hindavad festivalil osalemist kõrgelt. Kõige rohkem – lausa 90% arutelualade korraldajate sõnul – väärtustatakse võimalust oma seisukohti teistega jagada. Mis aga veel olulisem – üle 80% korraldajatest on saanud festivalil kaasalöömisest uusi teadmisi ja olulist tagasisidet, inspiratsiooni, ideid ja tegutsemisjulgust edasiseks ning leidnud oma teemale või ettevõtmisele mõtte- ja tegudekaaslasi.

Iga arutelu korraldaja kogemus on eripärane – arutelu loomise tulemus ja pikaajaline mõju sõltuvad eelkõige iseendast. Kuidas oma vestlusringi eesmärgistada, keda ja kuidas osalema kutsuda ning kellega koostööd teha sõltub just korraldajast. Tuues oma teema Arvamusfestivalile, saab iga korraldaja osa põnevast koostööprotsessist. Mida festivali lõppedes saadud kogemustega edasi teha ning kas tekkinud inspiratsioon ja uued kontaktid ka uuteks algatusteks vormida on meie endi teha.

Millised ideed on oodatud?

Arvamusfestivali külastavad tuhanded Eestimaa inimesed, kes väärtustavad väga kõrgelt festivaliprogrammi aruteluteemade mitmekesisust. Festivalil osalejad otsivad võimalust saada uut infot saada ja kuulata tarka arutelu, aga oluline on ka võimalus aktiivselt kaasa rääkida ja enda arvamus välja öelda. Ootame arutelusid teemadel, mis meid kõiki igapäevaselt puudutavad, kuid sama olulised on ka teemad, mis vaatavad Eesti ja välismaailma tulevikku.

Lisaks eestikeelsetele aruteludele on väga oodatud ka venekeelsed, ingliskeelsed ja mitmekeelsed mõttevahetused. Oodatud on teemad nii minevikust, olevikust kui tulevikust. Julgustame küsima neid küsimusi ja ette võtma neid teemasid, millele teil endal ei ole vastuseid. Las Arvamusfestival olla see koht, kus pöörame piisavate vastuste ja lahendusteta teemadele tähelepanu ja leiame üheskoos lahendusi.

Oodatud on nii algsed ideed kui väga läbimõeldud ettepankud aruteludeks või muudeks sündmusteks Arvamusfestivalil. Eeldame aga, et ideede esitajatel on valmisolek ja paindlikkus teha nii korraldustiimi kui teiste sarnasel teemal ideede esitajatega tihedalt koostööd idee vormimisel lõplikuks aruteluks.

Kui Sa pole varem festivalil käinud, siis arvamusfestival.ee fotod ja videod annavad ettekujutuse. Möödunud aasta teemadest saad aimu programmist.

Kui soovid rohkem infot, saad vastused oma küsimustele programmijuhilt Maiult.

Kas oodatud on vaid arutelud?

Arvamusfestivalile on oodatud kõik põnevad võtted, vormid, eksperimendid ja sündmused, mis aitavad kaasa arutelukultuuri edendamisele. Kõik, mis aitab igapäevasest virr-varrist esile tõsta meile olulised teemad ja murekohad, panevad meid mõtlema või aitavad saada selgust, juhivad meid koostööle, uute ideede, lahenduste ja ettevõtmisteni.

Arvamusvahetuse jaoks ei pea kasutama vaid paneeldiskussiooni vormi, mida näeme televisioonis vestlussaadetest ja kogeme enamasti konverentsidel. Ootame kaasavaid töötubasid, grupiarutelusid, väitlusi ja debatte, maailmakohvikuid,  kiirkohtinguid jms.

Kui soovite arvamust avaldada kas muusika või mängu, kujutava-, etendus-, filmi- või muu kunstivormi kaudu, on ka see teretulnud. Arvamusfestivali programm on saavutanud mitmekesisuse teemade valikus. 2016. aastal aita meil pakkuda ka mitmekesist osaluskogemust!

Kuidas esitada oma arutelu teema?

Palun kirjuta endast ja oma aruteluteemast SIIA. Ootame arutelude ideid 31. jaanuarini!

Kõigilt ideede esitajatelt eeldame valmisolekut pakutud ideed ka ellu viia ning arutelu korraldamises osaleda. Arvamusfestivali korraldustiim ei võta ise ühtegi ideekorjes laekuvat aruteluideed korraldada. Me väärtustame kodanikualgatust ja isetekkelisust – omalt poolt loome  mõnusa õhustiku ning laia avalikkuse tähelepanu tõmbava platvormi teie teemadele ja aruteludele!

Mis nendest ideedest edasi saab?

Kõigist jaanuari-veebruari jooksul kogunenud ideedest näeme, milliseid “arutelualasid” Arvamusfestivalile tänavu püstitada tuleks. Märtsis viime omavahel kokku sarnastel teemadel ideid esitanud inimesed ja organisatsioonid. Edasi mõtlete juba ühiselt, millest teie teemalaval täpselt räägitakse, kuidas räägitakse ja millised füüsilised esemed selles paigas asuvad. Kuni augustini oleme teile toeks eelmiste aastate kogemuste ja õppetundidega, hea nõuga, kontaktide vahendamisega.

Kui Sinu või Sinu organisatsiooni idee festivali sisu osas ei mahu “aruteluala” raamidesse, siis kirjuta meile ikkagi. Ainult läbi värskete ideede lisandumise saab festival kasvada ja areneda. Arvamusfestival on kõigile avatud. Lisaks saab ka tänavu üles astuda vaba mikrofoni laval ja sealt mõttekaaslasi otsida.

Tekkis küsimusi?

Pöördu programmijuhi Maiu Lauringu poole – maiu.lauring@arvamusfestival.ee.

Aita korraldada üks suurepärane Arvamusfestival

2016. aasta 12.­–13. augustil toimub taaskord Arvamusfestival – kaks päeva täis põnevaid arutelusid, muusikat, vanu sõpru ja uusi tutvusi Paide Vallimäel. Kuid kõik see ei teki iseenesest. Uue sõnarocki loomisel saad abiks olla just Sina!

Möödunud, järjekorras kolmandal Arvamusfestivalil osales kokku 10 000 inimest. Need inimesed jõudsid Paidesse aga festivali rohkem kui 300 vabatahtliku töö tulemusena. Nüüd on kätte jõudnud õige hetk otsida inimesi, kes aitaksid kaasa järgmise, juba neljanda Arvamusfestivali sünnile. Kas soovid kaasa aidata oma erialal või hoopis seal, kus töökäsi parasjagu vaja on? Oma koha leiame kõigile, sest kõik abilised on teretulnud.

Vastutasuks saad Sa kogemuse, millesarnast mujalt ei leia. Arvamusfestivali vabatahtlikuna leiad hulgaliselt uusi tutvusi, saad vahvaid kogemusi ja võimaluse aidata kaasa Eesti arutelukultuuri edendamisele. Festivalimeeskonna inimenergia on erakordne. See, kuidas me festivali ette valmistame ja korraldame, on ainulaadne – teeme seda nii, et meil on teadmine ja tunne, et ükskõik kui väikest või suurt osa keegi meist teeb, on ta oluline ja vajalik. Kui festival on käes ja Sa näed neid tuhandeid, kes Vallimäel arutelult arutelule liiguvad või murul rätsepistes istudes ennastunustavalt mõtteid vahetavad, siis võid uhkusega endale otsa vaadata ja öelda: „Mina olen aidanud need inimesed siia tuua!“ See tunne on kuudepikkust kirjutamist, planeerimist, korraldamist ja organiseerimist kuhjaga väärt. Arvamusfestival saab valmida vaid sadade inimeste ühise jõupingutuse tulemusel. Üheskoos on võimalik teha meie ühiskonna jaoks üks suur heategu ja tuua Vallimäele kokku inimesed üle kogu Eesti, kes kõik oma mõtteid ja ideid jagades muudavad ehk end ja enda ümber olevat maailma veidi paremaks.

Kui Sinus tärkas soov tulla Arvamusfestivalile vabatahtlikuks, siis kliki SIIA ja leia endale huvipakkuv roll (või paku enda roll ise)!
Inspiratsiooni saamiseks tutvu 2015. aasta vabatahtlike tiimiga ning vaata, miks nemad oma vabatahtlikku kogemust sügavalt hindavad.

Muinastulede ööl otsitakse Eesti tulevikulugu

Laupäeva õhtul süttivad randades taas traditsioonilised lõkked, et tähistada Muinastulede ööd. Sel aastal keskendub ettevõtmine mere, rahva ja Eesti riigi tulevikule mõtlemisele ning üheskoos unistamisele.

Tänavuse Muinastulede öö teemaks on: „Unistame suurelt!“. Lisaks austusavaldusele Läänemerele kannab sündmus ka teist eesmärki – leida Eesti tuleviku lugu. Selleks kutsub Muinastulede meeskond kõiki osalejaid 29. augusti õhtul üle Eesti rääkima sellest, mis neile oma kodumaal rõõmu valmistab ning millisest Eestist nad unistavad.

„MTÜ Tuleranda meeskond unistab sellest, et mõne aasta pärast moodustub Muinastulede ööl ümber Läänemere katkematu lõketekett ja see tekitab nii meie riigi kui ka naaberriikide inimestes kõikjale levivaid positiivseid mõtteid ja tugevnevat ühtsustunnet. Innustame Muinastulede ööl osalejaid samuti suurelt unistama ja oma Eesti tuleviku lugu kirja panema,“ ütles MTÜ Tuleranda eestvedaja Mairold Vaik.

Eesti Tulevikulood on augustist novembrini toimuv aruteluperiood, mil vahetatakse mõtteid Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Lugude kogumise eesmärgiks on arendada arutelukultuuri Eestis, algatada uusi ühiskonna jaoks kasulikke ettevõtmisi ning tuua kokku erinevad ideed, inimesed ja unistused. “Kui enamasti mõtleme lõkkeid süüdates minevikule ja me rahva ajaloole, siis seekord võiks ettepoole, tulevikku vaadata,“ lisas Vaik.

Muinastulede öö keskendub suures osas ka Läänemerele. Sellega seoses paneb korraldusmeeskond kõigile lõkketegijatele südamele, et laupäeva õhtul oleks inimtegevuse jälg randades võimalikult väike. „Eelkõige soovime, et lõkkeõhtul ei heidetaks loodusesse taevalaternaid ja välditaks ilutulestikku. Eriti palume neist keskkonda saastavatest tegevustest loobuda suurürituste korraldajatel nii Pärnu rannas, Vääna-Jõesuu mereäärsel rokifestivalil, Kloogarannas kui ka Tallinna linna rannaaladel ja mujal suurte lõkete juures,“ selgitas Vaik. Ta lisas, et Muinastulede öö ürituse mõte on lõkke ääres positiivsete mõtete jagamine ning kärarikkad ja loodust häirivad tegevused ei ole sel õhtul teretulnud.

MTÜ Tuleranda eestvedamisel kutsutakse inimesi randades lõkkeid süütama juba seitsmendat korda. Muistsel ajal süüdati lõkked teadete edastamiseks kaugete vahemaade taha või tee näitamiseks merelolijatele. Kaasaegsete rannalõkete süütamise traditsioon sai üheaegselt alguse Eestis ja Soomes rohkem kui 20 aastat tagasi ja lõkkeüritust hakati kutsuma Muinastulede ööks.

Rohkem infot Muinastulede öö kohta SIIT.

Rohkem infot Eesti tulevikuloo kohta SIIT.

Tulevikuloo juhendi saad alla laadida SIIT.

Festivalil osalenud koerte välimääraja

Kui öeldakse, et Arvamusfestival on avatud kõigile Eestist ja kaugemalt, kujutatakse osaliste seas peamiselt ette mitmesuguseid värvikaid inimesi. Aga kui ütleme, et kõik on kaasatud, siis on meil tõsi taga: Arvamusfestival oli üks esimestest Eestis, mis lubas ka koertel osaleda. Sel aastal võis vapustavaid neljajalgseid märgata pea igal arutelul ja iga nurga taga.

PISI Kärt Vajakas-1408-173

NB! Pildil ei ole Muki, kes eelistas põigata kaamerast eemale (Foto autor: Kärt Vajakas)

Festivali ametlikku koerte parklasse jõudes leidsin eest kaks vahvat vabatahtlikku, kes olid valmis pakkuma ulualust ja seltsi koerele, kes soovisid festivali melust puhata… kuid kohal polnud ühtegi koera. Kus olid kõik koerad? Festivalil, otse loomulikult! Vestlesin Mukiga (või õigemini ta omanikuga), kes oli karismaatiline, kuid fotosilma ees pelgik isend, kes oli tulnud festivalile mõlemaks päevaks. Kuna Muki eelistab inimeste seltskonda selle asemel, et veeta aega teiste koertega, otsustas ta nautida festivali ennast nii kuis mahti sai. Muki polnud ainuke, kes oli festivalist nii suures õhinas, et tõmmata hetkekski hinge – festivalil osalevad koerad olid sageli kohal ka aruteludel endil või siis patseerisid uljal sammul mööda Vallimäe väikesi radu ja kesklinna armsaid tänavaid.

Millised koeratüübid leidsid tee festivalile ja mida nad siit otsisid?*

PISI 1408_Anna_Markova (12)

Tulihingeline fänn

Kui ta marutõsine pilk pole juba piisavaks vihjeks, siis võtke teatavaks: see koer nalja ei tee ja on siin selleks, et võtta endasse kõik, mida aruteludel pakkuda on. Mina märkasin ta mitmevärvilist kohevat kasukat päris mitmel arutelul start-up’ide teemal. Paneb ümbritseva oma konkreetse oleku ja ägeda välimusega kihama – aga ta on liialt keskendunud, et isegi märgata, et teda saadetakse pilkudega kõikjal.

PISI Kärt Vajakas-1408-139

Esmakülastaja

Esmakülajasta on väga rõõmus, et on lõpuks jõudnud Arvamusfestivalile, ja kuigi ta on siin esimest korda, teatab ta uhkusega, et tuleb täiesti kindlalt tagasi ka järgmisel aastal … ja ülejärgmisel aastal ja sellest järgneval aastal ka. Kui nüüd aus olla, on ta suisa nii elevil kõigest toimuvast, et pole veel otsapidi ühelegi arutelule jõudnud. Sest enne kui saab isegi mõelda ühel kohal seismisele, on veel nii palju avastada, nii palju mõista, nii palju sõpru, keda kohata! Ja esmakülastaja armastab säärasest sagimisest iga hetke.

PISI Kärt Vajakas-1408-193

Lebokoer

Ta armastab festivali elu ja melu ning võtab viimast võrkkiikedest ja lapitekkidest, mis festivaliala ilmestavad. Säärane lõõgastumine/põõnamine on ka hea viis veeta aega nii uute kui vanade sõprade seltsis ja kuulata arutelusid lebavas asendis ja värske peaga. Lase samuti ideedel endasse kanduda ja tunneta festivali iga oma rakuga.

Seiklushing

Kuigi festivalil toimus üle 200 arutelu, siis Seiklejal õnnestus osaleda neist vist vähemalt veerandil. Ja venitada end hommikujoogas. Ja tantsida Musta Puudli peol reede õhtul (aga seda enamasti selleks, et saada pihta, miks pidu on nimetatud puudlite järgi, olgugi et imepisikesed koerad on ilmselgelt etem tõug). Ega muud selgitust pole: mõned koerad lihtsalt jõuavad igalepoole.

PISI Kärt Vajakas-1408-9

Hipster

Olgu, see kits ei ole küll üldse mitte koer, aga talle meeldib olla eripärasuse „firmanägu“, seda isegi festivali neljajalgsete osaliste seas. Ta esindab neid uusi kaasavaid suundi, kuhu festival jõudsal sammul liigub. Just nagu festivalile on oodatud sigrimigri erinevatest inimestest, näitab osalev loomade kooslus täpselt, kui kirju ja mitmekesine kolmas Arvamusfestival oli.

* Tegemist on siinkirjutaja oletustega, mis ei ürita mitte mingil määral ammendavalt paika panna piltidel olevate koerte tõelist iseloomu.

Klapid pähe! Kolm minutit Arvamusfestivalilt

Foto: Tauno Tõhk

Foto: Tauno Tõhk

On laupäeva õhtupoolik ja ma istun Vallimäel, tee servas murul. Ümber minu sumiseb Arvamusfestival ja augustikuine Paide linn.

Seda, mis kõikjal mu ümber toimub, on raske sõnadesse panna. Asja ei tee lihtsamaks ka fakt, et ühte meelt – just nägemist – pole mul võimalik kasutada. Ja ei, see ei ole Labürintteatriühenduse G9 järjekordne kultuurišokk, vaid päriselt ongi nii. Kuid mis siin siis toimub, kuidas kirjeldada festivali pelgalt helidega?

“Näe, anna see Greetele.”
“Teil on ju mitmeid kogemusi Hiinas viibimisega.”
“Tere õhtust!”
“Lähme mänguväljakule!”
“Siit saab jäätist ka!”

Need on vaid mõned lausekatked, mida ümbritsevast suminast võib eristada. Mitmetelt aruteludelt kõlav jutuvada seguneb justkui üheks suureks sõbralikult sädistavaks linnuparveks, mida omalt poolt toetab taevas herilasena põristav videodroon ja taamalt kostev džässiklubi bassikäik.

“Huvitav, kas taevas on pilvi või mitte,” mõtisklen endamisi. Käekell näitab “Mostly sunny,” kuid mind see teadmine eriti edasi ei aita. Üleval puulehtedes sahistav tuul on hootiselt üpriski vali ja jahe. “Mis puud need õigupoolest siin Vallimäel ongi? Heli järgi arvates okkalised igatahes mitte,” tekib kohe ka teine küsimus. Plaanisin seda eile mitmelt inimeselt küsida, kuid läks meelest.

Ka õhustik ja inimeste hääletoon on siin teised, kui tavaliselt festivalil olen harjunud. Viibin oma elus esimest korda festivalil, kus muusika kuulamise asemel räägitakse. Ümberringi ei kosta dialooge teemal, kuhu järgmisena sööma võiks minna või kas õhtul aftekas ka tuleb, vaid korduvalt üle Vallimäe jalutades jäävad kõrvu sõnad nagu pagulased, Euroopa, meie, Eesti. Inimesi võib märgata üksteisega asju arutamas ja omakeskis arvamust avaldamas; nii teeservas, mõnel arutelul tagareas kui džässiklubi juures, Eestimaist siidrit rüübates.

Festivali teine päev on kohe-kohe lõppemas. Jäänud on veel parlamendierakondade esimeeste debatt, stand-up teater ja mis seal salata, ka aftekas. Mitmete söögikohtade juurest kandub õhtuse tuulega minuni küpsevate pirukate, šašlõki ja veel millegi ebamäärase, kuid magusa aroome.

Ma ei suuda esimese hooga meenutada, millal viimati sõin. Oli see hommikul? Või lõuna ajal? Muljeid ja uusi kogemusi on nii palju, et taban end soovimas, et inimene ei vajaks pidevalt toitmist. Sest festival on nii kirev ja häid mõtteid täis, et iga sekund nende püüdmiseks tundub väärtuslik. Avan telefonis Facebooki.

“Kus oled?” kirjutan tiimikaaslasele, kes läheduses viibib. “Lähen ühikasse kohe,” saabub vastus.

Palun end kaasa võtta. Ehkki Paide pole just keeruline linn, on pea 10,000 osalejaga festivalil ühel pimedal üksinda peaaegu võimatu liikuda.

Sestap liigumegi koos sõbrannaga Vallimäelt alla, jättes Arvamusfestivali hetkeks seljataha oma mõtteid mõlgutama. Mööda vaikseid Paide tänavaid sammudes meenub mulle eile täiesti juhuslikult kuuldud hõige: “Hea biit!”

Ja mis seal salata. On tõesti hea biit sellel Arvamusfestivalil. Eks te kuulake ise.

Ühiskonnaülesed teemad tõid kokku tuhanded inimesed

AF_pressiteade 3

Juba kolmandat korda Paides toimunud Arvamusfestival tõi kahe päeva jooksul kokku üle 10 000 inimese. Ühiskonnaülene ja isetekkeline programm pakkus teemasid seinast-seina ja üllatas rekordarvu, 224 erineva ning inspireeriva aruteluga.

„On südamest hea meel, et iga aruteluteema juurde jagus piisav hulk huvilisi. Kõige suurema osalejatega arutelud olid Õpiorus, Linnateatri alal, Ekspress Meedia alal, Rahva Raamatu aias ja Eesti Telekomi VUNK innovatsioonialal,” sõnas festivali teemaprogrammi juht Maiu Uus. „Samuti teeb rõõmu, et lisaks paneeldiskussioonile oli kasutusel niivõrd palju erinevaid formaate: väitlused, simulatsioonid, õpitoad, maailmakohvikuid ja osalusteater.”

Võrreldes eelmise aastaga kasvas festival tuntavalt. Festivaliala laienes Paide keskväljakule ja osale Tallinna tänavast, kus liiklus oli festivali ajal suletud. Lisaks põnevatele ja inspireerivatele aruteludele pakkus Arvamusfestival ägedat kultuuriprogrammi. Festivali viimane arutelu oli traditsiooniliselt parlamendierakondade juhtide vestlusring, sellele järgnes noorte koomikute etendus Fopaa!. Festivali järel kogunesid osalejad linna keskväljakule, kus NO99 teatri populaarne Tantsulaagri pidu pakkus rokkimisvõimalust varaste hommikutundideni.

Arvamusfestivali õnnestumisele aitas kaasa seniste korraldusaastate suurim tiim – aasta jooksul panustas festivali sündi 300 vabatahtlikku, enam kui sada organisatsiooni tegid aga head koostööd, et tuua osalejateni 224 arutelu. „Arvamusfestival on tõeliselt unikaalne koostööharjutus. Mitmel pool ühendasid jõud riigiasutused, vabaühendused ja ettevõtted. On tõsiselt hea meel, et osales nii palju organisatsioone, see näitab, et ideede ja inimeste kohtumispaik läheb inimestele korda ja toob meid kokku,” sõnas Uus. „Loodan, et sisse harjutatud koostöö on inspireerinud ja hea koostöö jätkub ka järgmisel aastal peale festivali.”

Lisaks vabatahtlikele, tiimijuhtidele ja organisatsioonidele aitasid festivali sünnile kaasa Paide linna ja Järvamaa omavalitsused ning inimesed ja ettevõtted. Festivali teine suurim toetaja on Avatud Eesti Fond. Oma õla panid festivalile alla Kodanikuühiskonna Sihtkapital, head inimesed Hooandjas ning mitmed ettevõtted nagu Eesti Energia, Nortal, Swedbank ja paljud teised.

Aitäh kõigile osalejatele, kohtumiseni 2016. aasta augusti kolmandal nädalal Paides!

Mis Sulle Arvamusfestivalilt enim meelde on jäänud?

Tähelepanekuid Arvamusfestivalist jagasid arutelusid kuulanud Richard, Indrek, Illimar ja teised. 

AF Richard

Richard: Panin tähele, et noored päriselt ka mängivad malet. Tundub nagu see oleks eriti trendikas. Äge! Mõtlesin ka hiljuti selle peale, kuidas minu kodus Inglismaal ei saaks selline festival kunagi aset leida, eriti veel tasuta. Britid on üsna tulised, eriti kui tegemist on poliitikaga-kaks rivaali kõrvuti aladel küll debatte läbi viia ei saaks.”

image-2

Indrek ja Illimar: Me just tulime Rahva Raamatu aiast ja kuulasime arutelu „Meie aja kangelased”. Kõlama jäi mõte, et pigem on tänapäeval kangelasteks tavainimesed mitte riigipead, ilukirjanduslikud kangelased ega metsavennad.”

image-3

Indrek: Siin on nii palju erinevate ideede ja mõtetega inimesi, aga ometi on õhkkond positiivne ja meeldiv. Igast nurgast kostub mõnus jutuvada ja sumin. Tundub, et keegi ei taha midagi muuta, vaid pigem näidatakse hetkelist olukorda. Kõige tähtsamaks pean aga seda, et inimestel on võimalus südamelt mured ja rõõmud ära rääkida!”

image-4

Taive: Oleme pisteliselt alasid läbi käinud ja kuulanud arutelusid, millest on meelde jäänud valitud mõtted ja infokillud. See annab meile omakorda võimaluse tekkinud ideid suuremas sõprade ringis arutada. Arvamusfestival annab justkui platvormi, mille kaudu saab genereerida omi mõtteid ja jõuda järeldusteni, mis kogemuste kaudu tekivad.”

image-5

Rahel: Mulle meeldib Arvamusfestivalil kõige rohkem multikakoobas. Täna vaatasin Lottet ja Nöbinina.”

image-6

Eve: Kõik need inimesed, kes festivalile on tulnud, mõistavad üksteist ja oskavad meie riiki edasi viia. Eriti olen tähele pannud, kui sümpaatsed on noored inimesed, tõeliselt lahedad inimesed. Minu jaoks on põhiline, et me poleks ülekohtused, vaid usuks enda suutlikkuse ja ellu!”

Fotode autor: Reet Taniel

Eesti tulevikulugu saab sündida vaid koostöö tulemusena

Festivali esimese päeva lõpetas suur avatud Eesti tulevikuloo arutelu, mille käigus unistati üheskoos Eestist veerandsaja aasta pärast. Arutelu juhatasid sisse Ruti Einpalu, Valdur Mikita ja Ville Jehe. Kokku käis meie kodumaa tuleviku üle mõtisklemas ligi 120 inimest.

„Tänane õhtu paneb aluse ühele protsessile, mille eesmärk on koguda lugusid selle kohta, milline võiks Eesti tulevikus olla. Võtame ajahorisondiks 25 aastat. Mõtleme, et milline võiks olla meie Eesti neile lastele, kes siis sünnivad. Milline on see unistuste Eesti, milles ihkame ise elada. Kõik meie mõtted ja unistused, mille täna välja ütleme, on need killud, millest tuleviku mosaiik kokku pannakse,“ selgitas Eesti tulevikuloo sisujuht Ruti Einpalu.

Foto: Tauno Tõhk

Arutelu sissejuhatuses rõhutati, et tulevikulugu kui grupiarutelu põhineb eelkõige koostööl ja teineteise mõistmisel ning ühine lugu saab sündida ühiselt mõtiskledes. „Tulevikku personaalpileteid osta ei saa. Mõnikord ei saa ka valida neid inimesi, kellega koos sinna minna, sellepärast arutame tuleviku üle koos,“ lisas Einpalu, „kõige olulisem polegi see lugu kui lõpptulemus, olulisem on, et ringis koos üksteist kuulatakse ja selles ringis toimuks mõistmine.“

Pärast sissejuhatust jagati kõik huvilised gruppidesse ja suunati koos arutelujuhtidega Orualale, kus ootasid toolide ringid, mille igaks keskpaigaks oli leegitsev puupakk. Loojuva päikese tekitatud pikkade varjude all algas mõtisklus, millest võttis osa nii keemikuid kui kogukonnaaktiviste, insenere, avalikkuses tuntud ja vähem tuntud inimesi ning palju teisi – kõiki ühendamas soov unistada Eestist aastal 2040.

Gruppe, mida sai kokku12, juhtisid väljaõppinud professionaalid, arutelujuhid, kes teavad, kuidas viia mõnusat arutelu läbi nii, et kõik sõna saaksid. Kuna kahetunnise arutelu sisse poleks mahtunud nii kriitika kui ka unistused, siis üks arutelu reegel oli keskenduda eeskätt unistustele ja kõigele positiivsele, mis inimestele Eestile mõeldes meenub.

Esile kerkis mitmeid ja inimeste arvust tingituna väga erinevaid teemasid. Räägiti vaikusest, Eesti lõhnadest, loodusest ja paljust muust. Näiteks ühes grupis küsiti, kas keegi on tundnud õitseva sireli lõhna mistahes teises riigis peale Eesti. Märkimist väärivad ka ühise arutelu käigus tekkinud metafoorid nagu “eestimaalane – modernne metslane” ja “Eesti kui modernne vanaema õunapuu otsas.”

Arvamusfestivali raames on selleks korraks Eesti tulevikulugude kogumine lõppenud. Korraldajad kutsuvad aga kõiki üles Muinastulede ööl ja novembris toimuval kodanikualgatust ja kodanikuühiskonda tutvustaval ühisnädalal koos Eestist unistama. Arutelu võib läbi viia ka ükskõik kus ja millal, näiteks koolis, tööl, pereringis või sõprusringkonnas. Kui sobiv aeg ja koht on leitud, siis edasine protsess toimub arutelujuhi eestvedamisel Arvamusfestivali tiimi koostatud juhendi põhjal.

Aitäh kõigile, kes Paides unistamas käisid!

Tervisemüüdid: reaalsed ja igapäevased kaaslased

Terve elu ala päeva esimene arutelu sai hoo sisse laupäeva keskpäeval. Teema „Tervisemüütide tegelikkus” pakkus palju mõtte- ja arutlusainet nii ekspertidele kui ka osalejatele. Isegi möödakõndjad jäid huvitavat vestlust kuuldes seisma ja pühendasid järgnevad Arvamusfestivali minutid tervisele.

Kuna tervis on üks väga tähtis elu osa, oli näha, et teema huvitab ka erinevad sihtrühmasid, kes võtsid julgelt sõna ja avaldasid oma arvamust. Selle jaoks me ju siin kõik olemegi, eks? Vestlusest võtsid osa ka eksperdid: skeptik.ee eestvedaja Martin Vällik, psühholoogiateadur Kenn Konstabel, erakorralise meditsiini arst Märt Põlluveer ja erakliiniku juhataja ja peaarst Andres Lindmäe, kes arutlesid nii müütide tekkimise põhjustest, eelarvamustest kui ka lahendustest, kuidas hinnata müütide ja arvamuste tõepärasust.

Mis on üldse müüt? Kuidas ühiskonnas kõlapinna saavutanud mõte muutub müüdiks? Müüdiloome toimub tegelikult igapäevaselt. Arvamused ja uskumused kujunevad müütideks küll täiesti kontrollimatul teel, kuid ometi peame neid ikkagi suunavateks viitadeks. Müüdil on võime anda endasi ühiskonna suhtumist ja aidata mõista maailma. Kuigi müüti peetakse pigem irratsionaalseks uskumuseks, ei pruugi olla kõik müüdid tegelikult valed.

Arutelus said kõik osalejad kirjutada enda jaoks aktuaalsed müüdid paberile ja need seejärel seinale kinnitada. Tund hiljem oli tahvlist kujunenud müütide meri, kus olid esindatud näited nii töö- ja isiklikust elust kui ka mujalt. Ärkamärkimist pälvis teiste seas teema, mis käsitles vaktsineerimist. Nimelt on kujunenud müüdiks arvamus, et vaktsineerimine võib põhjustada autismi. Kuigi väga põhjalike ja korduvate uuringute kaudu on tõestatud, et nende kahe nähtuse vahel seost ei ole, leidub siiski inimesi, kes ei poolda nii enda kui ka oma laste vaktsineerimist. Antud juhul võib põhjust otsida Andrew Wakefieldi uuringus, mis tõi välja, et MMR ehk leetrite, mumpsi ja punetiste vaktsiin on seotud autismiga. Suurt tähelepanu pälvinud uuringu hüpoteese ei ole aga oma ala ekspertid siiamaani suutnud kinnitada, ometi põhjustab uuring segadustetulva ka tänapäeval.

Ümberlükkamise kategooria alla läheb ka järgnev arutelus osaleja poolt kirja pandud näide: kuna aju vajab tööks glükoosi, peavad vaimse töö tegijad sööma palju magusat. Jällegi on tegemist müüdiga, mis pärineb justkui eelnevast sajandist ja oleks võinud ka sinna jääda. Tegelikkuses ei saa saada glükoosi ainult kommidest, vaid ka pudrust ja kartulist. Selleks, et tagada piisav päevane töövõime, tuleks hommikul pigem maitsvat ja toitvat putru süüa.

Viimane välja toodud näide käsitles ehk kõige vastuolulisemat teemat: antidepressantide mõju ja nende potentsiaalne sõltuvusttekitav toime. Seda, kas antidepressandid teevad rohkem kahju kui kasu ja milline on nende tegelik mõju, teavad ilmselt kõige paremini nende kasutajad, mitte pelgalt ravimiinfoga tutvujad. Nõnda kompleksne ravim ehk võibki tekitada müüte, kuna pole täpselt teada, milline võib antud ravimi mõju olla erinevatel indiviididel.

Kuidas aga uskuda allikaid ja teooriaid ajastul, kus iga üks peab end ekspertiks ja tahab määrata kõige efektiivsema raviplaani? Arutelu ekspertide arvamuse kohaselt on ainuke lahendus kriitilise mõtlemise arendamine. Selleks, et olla suuteline valima peavoolu või alternatiivsete ravimeetodite vahel, peab usaldama sisetunnet ja olema suuteline n-ö kõrvalt vaatama ja skeptiliselt mõtlema. Ideaalis õpetatakse meile erinevaid õppimisstiile juba koolis, kuid juhul kui on olemas soov end arendada kriitilise mõtlemise õppimise vallas, pakub head esmakogemust Carl Sagan’i teos „Deemonitest vaevatud maailm”.

Edukat kriitilist meelt!

Pildi autor: Inga Aalde

Kui külmik külastab netti?

Oleme harjunud, et meie taskus asuvad nutiseadmed on pidevalt internetti ühendatud. Kuidas suhtuksime sellesse, kui internetis käiks pliit või pesumasin?

Hommikul, kui ärkad, avanevad kardinad ise. Liikumine lülitab sisse valgustusid, sest õues on hämar ja pilvine ilm. Ajaks, kui vannituppa jõuad on vann sooja vett täis. Kööki jõudes ja värskelt valminud kohvi nautides heidad pilgu aknast välja ja märkad, et mööda sõidab prügiauto, tühjendades su prügikasti, mis just eile õhtul täis sai.

Selline on ettekujutus kodust, kus toimib asjade internet. Kõik kodused seadmed, alates telerist kuni pesumasina ja elektriarvestini on ühendatud internetti. Pesu masinasse pannes määrad aja, mil puhast pesu soovid, ning masin peseb pesu ise parimal võimalikul ajal, näiteks öösel, kui elekter odavam on.

Asjade internetist arutleti täna ka Arvamusfestivali VUNK innovatsioonialal, kus teemadeks olid IOT (internet of things) turvalisus, privaatsus ja riigi võimalused asjade internetti kasutada.

Andmete hulga ja olulisusega suureneb ka risk turvalisusele. Oletagem, et paljudel kodustel haigetel on randmel tervisenäitajaid koguvad ja edastavad nutikellad. Ja, et andmebaasi, kust andmeid monitooritakse häkitakse sisse. Häkker ei pea isegi midagi halba tegema – piisab vaid kõikide pulsisageduste näitaja tõstmist viie ühiku võrra, kui terve linn on kiirustavaid kiirabiautosid täis. Just selline hirmutav näide sellest, kuidas turvaauk asjade interneti virtuaalses süsteemis võib väga rängalt mõjutada füüsilist maailma, kõlas arutelul.

Juba täna suudetakse häkkida autode süsteeme nii, et üle võrguühenduse on võimalik teel viibivat autot juhtida. Ärevaks tegevatele näidetele vastukaaluks kõlas oletus, et enamik häkkereid, kes selliste asjadega tegelevad, on mõne IT turvalisusega tegeleva firma palgal, ning töötavad tegelikult ühise heaolu nimel. Alati võib mõelda ka terrorismi suunas, kuid terroriste peibutavad pigem ilmselt tuuma ja elektrijaamad, mis on juba täna internetti ühendatud.

Arutelus keskenduti ka privaatsuse küsimusele. Paljud inimesed ei taha, et andmed selle kohta, mis kell nad eelmise aasta jaanuaris koju saabusid oleksid  kusagil kättesaamatus serveris. Heidame pilgu minevikku. Väga rikkad muutusid mugavateks ja soovisid näiteks, et käe sirutades saabuks külm jook. See eeldas aga teenrit, kes klaasi kohale tooks. Maja oli täis koristajaid, kokkasid, autojuhte ja jooksupoisse. Mugavuse nimel olid inimesed nõus loobuma osast oma privaatsusest. Olukord ei erinegi väga palju tänasest. Kui soovime, et prügikasti tühjendataks siis, kui see on täis, peab prügifirma teadma, millal me seda täidame.

On palju asju, mida asjade internet paremaks muudab. Energia ja finantskulude vähendamisest tegevuste ja protsesside kiirendamise ja efektiivsemaks muutmiseni. Seega ei tasu seda uuendust peljata, vaid võtta see omaks, nagu kõik eelnevadki tehnoloogilised imed, mida täna elementaarsetena võtame.5lgBDeUyLye4_W5gaw8EggeRht6Q5V-pQFKudRdr3rQ

Kas stand-up on uus eesti teater?

Foto: Mehirt Emmus

Eesti on vallutanud Stand-up teater. Publikut naerutavate tuuridega on teiste seas kogu riigi läbi sõitnud nii Jan Uuspõld, Ott Sepp kui ka Peeter oja. Kuid kas stand-up ongi uus Eesti teatri nn meinstriim?

Just selle küsimuse üle olid Ekspress meedia teemaalale arutlema kogunenud LP peatoimetaja Ingrid Veidenberg, pikaaegne saatejuht ja eelmise aasta lõpus oma esimese stand-up etendusega lavale tulnud Maire Aunaste, endise monoteatri juht Karl Kermes, näitleja Jan Uuspõld, lavastaja Rein Pakk ja kriitik Andres Maimik. Arutelu käigus segunevad tõsine diskussioon ning meenutused möödunud etendustest. Ei puudu ka pisuke huumor – sest just sellest ju jutt käib.

Algatuseks uurib Veidenberg, mis on siiski monoteatri ja stand-up etenduse vahe. Jan Uuspõllu sõnul ei tohiks hea stand-up koomik väga palju teksti ette kirjutada. “Ta peaks suutma selle nalja leida üles hetkeolukorrast ning hoidma seda publiku tähelepanu üleval terve etenduse aja.” Lisaks puudub stand-up komöödiast tihtipeale ka teatraalsus.Selgub, et suurim vahe Stand-up teatri ja monoetenduse puhul ongi ette kirjutatud tekst. Lisaks jääb kõlama mõte, et stand-up koomikul on eksimise ja riskivõtmise võimalusi rohkem, kui monoteatri näitlejal.

Miks teevad Eestis stand-up teatrit peamiselt näitlejad? Paistab, et küsimus on Eesti kultuuris. Eestlastel puudub selline asi nagu stand-up‘i traditsioon. Puuduvad komöödiaklubid, kus reede õhtuti kõht kõveras nädalast pinget naerupahvakutena välja lasta. Samas on Eestlastesse kõvasti sisse juurdunud teatrikultuur, mis panebki meid minema teatrisse, et üks kõva kõhutäis naerda. Kuid teatris ei saa naerda nende asjade üle, millede üle naerdakse reedeöises pubis. Mis on siis need teemad, millest teatris rääkida?

Kõlama jääb seisukoht, et naljakate teemadega kaugele ei jõua. Kui näitleja räägib laval asjadest, mis on ammu ilma naljakad, kipuvad ka naljad olema ammuilma kuuldud ja klišeelikud. Seega peaksid teemad, millest monotükkides kõnelda, olemagi pigem tõsistemas toonides, mida omakorda läbi huumoriprisma kirgastada. Rein Papp on öelnud, et Eestlase ajavad naerma kolm asja – Tammsaare, laulupidu ja surm. Ei ole ükski neist ju kuigi kerge ja naljakas teema?

Arutlejad jõuavad lõpuks siiski selgusele, et uus teater stand-up Eestis siiski pole. Hetkel on kindlasti monoetenduste ja stand-up‘i buum, kuid see ei tõrju kõrvale ka klassikalist näitlemiskunsti. Vestlusringi lõppedes jääb kõlama Andres Maimiku mõte: kui teater oleks ainult stand-up, saaks seal nutta vaid siis, kui on väga halvad naljad.

Galerii ja video: digiluule slam lasi sõnadžässil kõlada

Esimese õhtu lõpetas Philly Joe’si ja festivali ametlikul klubialal müstiline digiluule slam. Kuidas see üritus sündis ja mismoodi õpetatakse üks masin luuletama, saad lugeda artiklist “Luuletav robot esitab inimestele väljakutse”. Väikse aimduse sellest, milline meeleolu õhtul valitses ja kuidas slammimine õnnestus, saab galeriist ja allolevast videost. “Kui festival on sõnarokk, siis see oli sõnadžäss,” võttis õhtu kokku järgneva materjali salvestanud Tauno Tõhk. Nautigem!


Venemaa – vaenlane või koostööpartner?

Festivaliklubis alustas Arvamusfestivali teist päeva arutelu “Venemaa – kas vaenlane Euroopa idapiiri taga või siiski võimalik koostööpartner?”, kus Euroopa Parlamendi saadikud arutlesid Venemaa agressiooni, rahvusvaheliste suhete ja tuleviku üle.

Oleks olnud mõeldamatu, kui selleaastasel Arvamusfestivalil ei oleks puudutatud Venemaa agressiooni teemat. Moderaator Neeme Raua ning Euroopa Parlamendi liikmete Marju Lauristini, Yana Toomi, Kaja Kallase, Urmas Paeti ja Tunne Kelami vestlusest aga selgus, et üksmeele saavutamine Venemaa ja Euroopa Liidu vahel on vähemalt teoorias teostatav.

Euroopa Parlamendi liikmed arutlemas kas Venemaa on vaenlane või koostööpartner.

Euroopa Parlamendi liikmed arutlemas kas Venemaa on vaenlane või koostööpartner.

Arutelu algas küsimusega, kuidas suhtub Brüssel Venemaa agressiooni ning kuidas üritab Euroopa Parlament Venemaa probleemi lahendada. Nii Paet, Kelam, Lauristin kui Kallas tõdesid, et Euroopa Liidu vaade on sarnane Eesti vaatele: taunitakse Venemaa välispoliitika arenguid, kodanikuühiskonna allasurumist ning sisepoliitika süvenemat sulgumist. “Aastaid on suur osa Euroopa Liidust soovinud Venemaaga suhelda, kuid kõik võimalikud mõjutusvahendid ja sanktsioonid ei ole reaktsiooni andnud,” ütles Paet. “See aga ei tähenda, et tuleks loobuda olukorra paremaks muutmisest.”

Yana Toom on aga korduvalt väljendanud enda vastasust sanktsioonide suhtes. Kuigi lõivosa Euroopa Parlamendist on meelestatud Venemaa vastaselt, ei ole Toomi sõnul siiski Euroopa Liidus üksmeelt. “Sanktsioonid on surnud ring ja sõja odav alternatiiv, need ei kanna vilja,” ütles Toom. Kelami sõnul on aga sanktsioonid ainuke vahend, millega autoritaarsete riikide käitumist ilma sõjata mõjutada. “Peab arvestama, et sanktsioonid on pikaajaline vahend,” lisas Kelam. “Euroopa Liidu hoiak on selles suhtes muutunud palju realistlikumaks. Näeme seda näiteks Prantsusmaa valitsuse otsuses loobuda Mistralide müümisest Venemaale, mis veel aasta tagasi oli täiesti realistlik.”

Lauristini sõnul on Euroopa Parlamendil välissuhetes üha suurenev roll, kuid oluline on vahet teha Venemaal ja Putini režiimil. “Euroopa Liidu välisasjade esindaja Mogherini ütles, et Venemaa ei ole enam meie strateegiline partner, vaid strateegiline vastane. Me maksame seda hinda, et takistada Putinit veel kaugemale minemast,” ütles Lauristin. Sanktsioonid sunnivad Putinit kurssi muutma.

Kallase arvates kulutab Euroopa Parlament ebaproportsionaalselt palju ressurssi välispoliitikaga tegelemiseks. Tema sõnul peaksime tegelema nende asjadega, milles Euroopa Liidul on pädevus ja mis inimeste elu reaalselt mõjutavad. “Sanktsioonidel on aga mõju. Teiselt poolt tundub, et Euroopa on liiga vähe kannatlik. Kui paar kuud on sanktsioonide rakendamisest möödas, hakatakse juba rääkima, et mõju pole. Me peaksime lõpuni vastu pidama,” selgitas Kallas.  Ka Toomi sõnul keskendub Euroopa liialt välispoliitikale. “Mul tekib tunne, et see, kellele me selle [poliitika] suuname, ei tee väljagi. See on suur viga, et Venemaa pole meie partner. Mis aga saab pärast Putinit? Kas asi läheb hullemaks? Kas me analüüsime, mis saab edasi?”

Kelami sõnul tuleb kindlasti Venemaa tegevusele reageerida ning liikmesriikide vahel tuleb selles küsimuses saavutada üksmeel. “Me ei ole Venemaa vaenlased, aga me peame olukorda tajuma nii, nagu see on,” ütles Kelam. “Euroopa Parlamendi otsused on väga mõõtuandvad.” Lauristini hinnangul peab Euroopa Parlament olukorral kindlasti silma peal hoidma, sest vastasel juhul tegutseksid teatud erihuvidega riigid suurema tõenäosusega Venemaa olukorrast kasu lõikavalt ning tunneksid end liiga kindlalt.

Arutledes läänemaailma ning Venemaa omavaheliste suhete üle, leidsid saadikud, et nii Euroopa kui USA on Venemaa suhtes samas olukorras. Venemaa strateegiline huvi on lääneriike lõhestada ja nõrgestada, mistõttu peavad Euroopa Liit ja USA olema suuremad liitlased kui varasemalt. Väga oluline on sõlmida Euroopa Liidu ja USA vabakaubandusleping, mis tagaks strateegilistes huvides kiirema majandusarengu, aga ka tugevamad liitlassuhted. Kelami sõnul oleks Euroopa USA toeta väga abitu ning Paeda meelest ei ole muud alternatiivi, kui sama väärtusruumi riikidevaheline koostöö. “Venemaa tahab ehitada sama maailmapilti, mis oli omane Nõukogude Liidule,” arvas Kelam.

Küsimusele, kas Venemaa võiks tulevikus saada taas Euroopa Liidule koostööpartneriks, vastasid saadikud, et tegelikult ei ole koostöö Venemaaga täielikult lõppenud. Näiteks on Venemaale suurim julgeolekuoht islamiäärmusluse kasv, mida ükski riik iseseisvalt ei saa tõkestada. Lauristini sõnul on oluline koostöö igapäevatasemel ning valdkondades, mida Venemaa otseselt ei kontrolli ega survesta. “Nii kaua kuni Krimmi küsimus ei ole lahendatud jäävad sanktsioonid alles,” ütles Paet. Toomi sõnul aga jällegi sanktsioonid ei toimi.

Lõpetuseks arutlesid saadikud selle üle, kes siis Venemaa ikkagi õigupoolest on – kas vaenlane või koostööpartner? “Me peaks jätkuvalt üritama teha kõik, et temast saaks koostööpartner. See ei ole utoopia,” ütles Paet. “Päeva pealt ei muutu midagi ja tuleb olla järjekindel. Hetkel on suurim mure see, et Venemaa agressiivsus saab piirid ette.”

Toomi sõnul puudub praegu Venemaaga dialoog. “Venemaa on meie naaber ja meie naabriks ta jääb. Kui kuulutad naabri vaenlaseks, ei vii see kuskile.” Kelam aga kinnitas, et Venemaa ei ole kellegi meelest vaenlane, vaid strateegiline oht. Lauristin kordas Kelami mõtet sellest, et Putini poliitika on Nõukogude režiimi jätk. “Venemaa pole vaenlane, aga kindlasti pole ta partner,” lõpetas Kallas.

 

Foto autor: Anna Markova