Blogi
Sõnarokkari välimääraja ehk milline näeb välja tulihingeline Arvamusfestivali fänn
Meie hulgas liigub ringi mitmeid inimesi, keda saab nimetada Arvamusfestivali fänniks. Lausa niivõrd suureks, et mõistlik on kasutada sõna “tulihingeline”. Iga festivalil osaleja on loomulikult omaette isiksus, aga siiski saab tõsiste festivalifännide kohta teha mõningasi üldistusi. Milline siis ikkagi on üks tõsine sõnarokkar?
Tõsine Arvamusfestivali fänn on valmistunud. Valmistunud igaks ilmaks ja igaks olukorras. Seetõttu on fännil kaasas nii kummikud, vihmakeep ja vihmavari, aga ka ujumisriided, plätud ja kübar. Õige Arvamusfestivali fänn ei lase end ilmast ega olukorrast segada, sadagu või pussnuge või lõõsaku kõrbekuumus. Igaks juhuks on kergemat sorti talveriided samuti kaasas. Ning muidugi seljakott. Kuhu siis ikka kõik vajalik kraam ära mahutada?
Arvamusfestivali fänn rokib festivali sümboolikat. Tal on kindlasti festivali särk, kõrvarõngad või kikilips ning ta tunneb end seejuures rõõmsalt, ootusärevalt ja rahvuslikult. Kui aga fänn Arvamusfestivali sümboolikat ei kanna, on ta väga mugavalt riides. Jalas on tal kindlasti tossud. Kuidas siis muidu kaks päeva aruteludel osaledes ja Vallimäel üles-alla kõndides ellu peaks jääma?
Lisaks meie kliima iseärasusteks valmistumisele on Arvamusfestivali fänn valmistunud ka aruteludel osalemiseks. Ta teab täpselt, millistel aruteludel ta osaleda tahab ning mingit ringiekslemist fänni poolt ei ole: fännil on ala ning ajakava lihtsalt väga hästi peas. Ja fänn tõepoolest osaleb aruteludel. Ta räägib kaasa, ta vaidleb, aga kui fänn on tagasihoidlikum, siis ta siiski mõtleb kaasa ja arutleb enda sees. Mingit lihtsat vegeteerimist fänn ei fänna!
Festivalile on oodatud kõik pereliikmed
Arvamusfestivali fänn suure tõenäosusega ei ole festivalil esimest korda. Kes teab, ehk on fänn käinud isegi Rootsi või Taani arvamusfestivalidel? Kohe kindlasti ei ole Arvamusfestivali fänn tulnud festivalile üksinda. Kaasas on perekond, kaasas on sõbrad ja kaasas on tähtsaim pereliige ehk koer (või äkki ka mõni muu lemmik?) Kes siis ikka oma kalli koera üksinda koju jätaks, kui Arvamusfestivalil on avatud koerte parkla? Kindlasti mitte Arvamusfestivali fänn, kelle jaoks festival on tõepoolest koguperesündmus, olgu pereliige noor, vana või suuremat sorti karvkattega. Festival ühendab meid kõiki!
Hingake sisse, välja ja pöörake nägu päikese poole
Festivali teise päeva hommik turgutas lisaks kehale ka vaimu. Esimesi ärkajaid, kes soovisid ennast sõnaroki teiseks ja viimaseks vaatuseks õigesti häälestada (või kes tahtsid end lihtsalt hommikupäikeses sirutada), tervitas Mäealal virgutav joogatund.
Paide nagu magaks alles. Maja maja haaval tuleb Vallimägi lähemale, tänavad on tühjad ja vaikus paitab kõrvu. Linn on festivali ootel. Ei kusagilt ilmub nähtavale pikk sihvakas naisterahvas, kes otsivalt ringi vaatab, joogamatt kaenlas. Selge, ma polegi ainus, kes unest võitu on saanud ning keha ja vaimu kirgastamise hommiku eesmärgiks võtnud.
Enda üllatuseks leian Mäeala nõlvalt varase tunni kohta päris palju inimesi, nii paarkümmend. Ja kõik need inimesed on juba alustanud. Hiilin seltskonnale ligi, haaran mati ja üritan endale kohta leida. Juhendaja kutsub mind enda juurde, esimesse ritta. Arvestades oma kokkupuudet joogaga või õigemini selle puudumist, suundun siiski kõige taha teiste varju.
Hetk on sulnis. Ainsateks helideks on puulehtede sahin, mis keskendumise käigus merekohinat meenutama hakkab ning mahe hääl, mis kehaväänamiseks instruktsioone annab. Mõtlen, et juba mõne tunni pärast jõuab siia tuhandeid inimesi, kes kõik seda mõnusat, inspireerivat ja võiks isegi öelda, et ravivat olustikku nautima tulevad. Päike soojendab oma augustikuiste sõbralike kiirtega.
Üks asend teise järel. Eelmise päeva rammestus asendub voolava energiaga ning mõte puhkab. Jooga eesmärk on leida endas õnneallikas. Mõtlesin, et igiomase õnneni jõuavad need, kes juba pikemalt selle kunstiga tegelenud on, kuid ma eksisin. Viimase päikese asendi ajal valdas mind ääretu tänutunne. Ma olin tänulik, et mul on võimalus siin ja praegu olla. Ja teha. Ma olin tänulik, et minu ümber on kõik Need Inimesed – need, kes olid eile, kes on täna ja kes tulevad homme. Ma olin tänulik, et ümberringi on nii palju headust, lahkust ja teineteise mõistmist.
Arvamusfestivalil on mõnus!
Hea enesetunne põhjustab hea une või hoopis vastupidi?
Uni, ja veel hea uni, on sama tähtsal kohal kui igapäeva eluks vajalik toit. Ometi valime oma toitu tunduvalt hoolikamalt ja trendipõhisemalt kui mõtleme sellele, kuidas õhtu kvaliteetselt hommikusse saata. Miks ei pöörata unele piisavalt palju tähelepanu? Miks ei võeta arvesse , et inimesed on erinevad nagu normid palju keegi und enda elus vajab? Kas tõesti on hea päevase enesetunde ainuke põhjustaja piisav unekogus?
Arutelus „Une seos päevase enesetundega” toodi välja mitmeid levinud arvamusi, mida peetakse ühiskonnas normaalseks. Näiteks on teada, et kaheksa tundi on täiskasvanu jaoks normaalne une pikkus, alkohol võib tugevalt kahjustada une sügavust ja pikkust ning piisav kehaline aktiivsus päevas tagab mõnusa une.
Selleks, et uni oleks hea, peab päeval tegelema oma kehaga.
Ühiskonnas teada tuntud n-ö müüdid ei ole kindlasti valed. Arutelu tõi välja, et inimestele sobivad unemeetmed on sama erinevad nagu me kõik. Mõnele inimesele sobiv kaheksa tunnine unepikkus tundub kiiremas elutempos elavale inimesele raiskamisena ning on ennekuulmatu. Laialt levinud arvamused on oma haarde saavutanud inimeste sarnaste kogemuste tõttu, mis näitab nende kindlat olemasolu ühiskonnas.
Tundub, et keskpärane on lihtne olla. Normid sobivad, samuti keskmised arvud kategoorias „kui mitu tundi päevas peaks ikka magamisele, söömisele ja töötamisele kulutama”. Kuid arvamuste kohaselt on pea pooltel eestlastel unehäired, mis takistavad neil efektiivselt töötada, olla alati olemas oma perekonna ja ka iseenda jaoks. Häired, mis esinevad tegelikult ükskõik mis etapis inimese päevas, mõjutavad omakorda järgnevaid. Nii tekitab justkui ringlus, kus iga eelnev on seotud järgnevaga.
Kui tulla tagasi teemani, mis teeb ühest unest tõeliselt kvaliteetse une, siis selle reaalse toimimiseni saab jõuda inimeste erinevate probleemide ja nende teadlikustamise kaudu. Kahjuks on une kvaliteet seotud mitmete probleemidega, millest ei olda teadlikud või ei osata lihtsat tervisemuret siduda halva unega. Arutelus osalenud eksperdid tõid välja mõned haigused, mis on seotud unerütmi korrapärasuse ja kvaliteediga. Nendeks on näiteks ülekaalulisus, diabeet või hoopis ebakorrapärane toitumine. Toodi välja, kuidas suur ülekaalulisus on märgatav isegi laste seas. Samuti toodi välja klassipiltide erinevus tänapäeval ja 40 aastat tagasi. Lapsed on muutunud tunduvalt vormikamaks, mis on otseses seoses une kvaliteedi ja olemusega.
Kes oleks võinud arvata, et lihtne uni ja magamine, mida inimesed ju ometi peavad tegema, võivad olla niivõrd kompleksed? Uni on tõesti seotud päevase enesetundega, aga selleks, et uni oleks hea, peab päeval tegelema oma kehaga ja pakkuma talle võimalusi, et parim enesetunne saaks luua eeldused parimaks uneks.
Loe uneteemadel rohkem siit: http://uneuuring.ee
Foto autor: Anna Markova
Pilguheit Arvamusfestivali toidumaailma: “Siin on nagu välismaal!”
Nimekiri toitlustusasutustest, mis Arvamusfestivali osalejatele oma hõrgutisi pakuvad võtab esmapilgul silme eest kirjuks. Jalutasin läbi festivaliala ja uurisin lähemalt milliste pakkumistega tegu on.
Arvamusfestivali teine päev on värskelt alanud ning on paras aeg uurida, kus lisaks külluslikule vaimutoidule ka keha saab kinnitada. Tuleb tunnistada, et valik on tõesti lai ja sobiva leiab siit igaüks. Leidub nii burgereid kui sašlõkki, pirukaid kui ka lihtsat hapukapsasuppi. Eksootikahuvilised saavad maitsta nii tatari magustoite kui ka kevadrulle restoranis Riis. Taimetoidu sõpradele pakub parimaid vegan toite restoran Inspiratsioon, kes esimese festivalipäeva lõuna ajal oma Facebooki lehel abilisi otsib. “Tulge ja aidake hädast välja! Soovijaid on nii palju, et vajame kokkamisel ja teenindamisel abi!,” seisab postituses.
Alustan oma ringkäiku Paide keskväljakult, kus on end üles seadnud mitmed erinevad kohvikud. Peatun Ida-Viru rahvuste kohviku ees. Sealses menüüs on ilmselt kõige pilkupüüdvam toit, mis kannab müstilist nimetust Tšek-tšek. Uurin teenindajalt millega tegu. “See on Tatari magustoit, mis koosneb meest, jahust, suhkrust ja siis natukene veel suhkrust,” vastab ta. Luban kindlasti seda tulla hiljem proovima ning astun edasi. Restorani Riis, mis pakub Tai ja Vietnami toite, ees jäävad ahvatlustena meelde kevadrullid ning taignas küpsetatud krevetid. Seal samas lähedal aga peibutab kohaliku toodanguga järvamaa LEADER kohvik. “Siin igal pool pakutakse väga palju kohvi,” võtab mu kaaslane ümbritseva ühe lausega kokku. Lisaks kohvile on rõhk suuresti tänavatoidul ehk erinevatel burgeritel, wrappidel, tortilladel ja muudel hõrgutistel, mida mugav näpuvahelt süüa.
Festivalil leiab omale meelepärase söögi igaüks.
Suundume tagasi algpunkti ehk Ida-Viru rahvuste kohvikusse, kus sööme ühe tugeva õhtueine. Kohvikus pakutakse nende rahvaste toite, keda Ida-Virumaalt leida võib. Menüüs figureerivad nii ukraina, juudi, tatari, eesti, poola, vene, usbeki ja ingerisoomlaste road. Valin klassikalised pelmeenid ning karjala piruka. Maitse on suurepärane ja kõhu saab mõnusasti täis. Tõeliselt mõnus on olla – päike lõõskab, lähedal asuvast kohvikust kostab mõnusaid regerütme ja kohvikutöötajate kaasalaulmist. Kohati tekib tunne, et olen just kui mõnes kuurortis mitte Arvamusfestivalil, kus paarisaja meetri kaugusel sünnivad suured ideed ja mõtted.
Sean sammud Vallimäele, kuna festivali ala kaart näitab ka seal mitmeid toidukohti.Üleval Vallimäel on rahvast rohkelt. Kes jalutab, kes arutab väikestes gruppides erinevaid teemasid. Möödume lastealast, kus väikesed inimesed ennastunustavalt djembesid põristavad. “Hea biit!” hõikab keegi möödujatest lastele.
Tänavatoitu pakutakse ka Vallimäel. Esindatud on nii Põhjaka, Foody Allen kui ka LaMuu oma rikkaliku jäätisevalikuga. Neil, kes eelistavad joogipoolist, on võimalik maitsta Jaanihanso suurepäraseid siidreid jazzklubi Philly Joe’s kõrval. “Siin on nagu välismaal, jazz ja siider – nii peabki,” sõnab teenindaja, kui märgin, et atmosfäär on kiiduväärt.
Ja ongi minu pisike ringkäik Arvamusfestivali gurmeemaailma läbi. Kes nüüd lugedes kõhutühjust tunneb, kiigake kindlasti kohvikute nimekirja ja ka festivaliala kaarti, et uuteks aruteludeks energiat koguda.
Foto autor: Anna Markova
Mitmekesised osalusformaadid vallutasid Paide
Arvamusfestivali esimesel päeval kasutasid 4200 inimest sõnarokkimiseks erinevaid aruteluformaate, lisaks paneeldiskussioonile oli väitlusi, simulatsioone, õpitube, maailmakohvik ja osalusteater. Õhtu lõpetas ühine unistamine, millises Eestis tahame elada.
„Soov unistada sumedal augustiõhtul sellest, millises Eestis me elada tahame, tõi kokku sadakond inimest. Esimesest festivalipäevast oli kaasa võetud hulk mõtteid, mida teisi ära kuulates rõõmuga jagati. Arutelult lahkuti positiivsete tunnetega, mis loodetavasti võetakse ka tänasesse päeva kaasa,“ ütles Eesti tulevikulugude eestvedaja Marten Lauri.
Üheskoos unistada saab ka täna – terve päeva jooksul on kõik huvilised oodatud Mäealale, et seal Eesti tuleviku kohta mõtteid vahetada. “Eesti tulevikulugude kogumine on vajalik selleks, et teada saada, kuhu Eesti rahvas tahab tulevikus jõuda ja millises Eestis nad soovivad elada,” lisas Lauri. Ta loodab, et tulevikulugude kirjapanemisega jätkatakse ka pärast festivali lõppu.
Mitmekesise teemavaliku seast sobiva leidis festivali avapäevalt vast igaüks – juttu tuli isejuhtivast tehnoloogiast kuni alkoholikultuuri ja Eesti kaitsepoliitikani välja.
„Kõige rohkem oli kaasamisatmosfääri Õpiorus, kus eile olid fookuses kooliväärtuste ja õpetamiskunstide teemad. Pea iga arutelu kaasas sada inimest ja toimusid grupiarutelud, rollimängud, hääletamised,” sõnas festivali teemaalade juht Maiu Uus. „Väärtuste ala uue tulijana on olnud väga põnev, soovitame täna kindlasti sinna minna!”
Arvamusfestivali teise päeva avavad lisaks joogale ja meelerahu tagavatele vaikuseminutitele mitu päevajajalist arutelu. Kell 10 arutlevad Eesti europarlamendi liikmed festivaliklubis Venemaa tuleviku üle. Kell 10.30 arutatakse koos külalistega Valgevenest, Ukrainast, Moldovast ja Gruusiast selle üle, kas tulevik on noorte päralt. Samal ajal ühendatakse Uut moodi õppimise alal mõisted nagu õppimine ja pehmo.
„Inimesed telekast ja inimesed tänavalt ja sinu oma sõbrad tulevad kokku ning räägivad teemadest, mis neile vähemal või suuremal määral korda lähevad,” kirjeldas Arvamusfestivali meeleolu festivali vabatahtlik Martin Meitern. „Ja täitsa niimoodi inimese moodi räägivad! Kedagi ei sõimata pedeks ega tolerastiks ega mahamüüjaks, miks peakski?! Tule ja ütle, mis sa arvad haridusest, noortest, majandusest, toidust, idufirmadest, arengukoostööst või millest iganes. Tule kuula, mis teised arvavad.”
“Nädalavahetust tasub alustada Arvamusfestivalilt ja kohale tasub tulla kogu perega, sest tegemist jagub kõigile,” lisas Uus. „Lastele on oma ala ja -hoid, vanavanematele on mõeldud neid puudutavad teemad, festivali alalt leiab kohvikuid, mänge, muusikat, kino – ühesõnaga terve Paide linn on avastamiseks avatud.”
Festivali viimane arutelu algab Orualal kell 19.30, kui kogunevad parlamendierakondade juhid. Arvamusfestival toimub kolmandat korda 14.-15. augustil Eestimaa südames Paides. Festivali eesmärk on luua kogu ühiskonda kaasav ning poliitiliste ambitsioonideta kohtumispaik, kuhu on oodatud kõik need, kellele Eestis ja mujal maailmas toimuv korda läheb.
Kogu Arvamusfestivali kava leiab siit: 2018.arvamusfestival.ee/kava/20150814/.
Mis päästab Eesti liikluse?
Toimiva riigi teemaala arutelul „JOKK jätta! Piirkiirus 80km/h“ arutleti selle üle, mis päästab Eesti liikluse. Kas selleks on piirkiiruse alandamine, liikluskeskkonna arendamine või vajab muutust hoopiski meie liikluskultuur ning mõtteviis.
Viimase viie aasta jooksul pole olukord Eesti liikluses muutunud. Liiklussurmasid on endiselt rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Lisaks statistikale ei räägi olukorra paranemisele kaasa ka meie igapäevane liikluspilt, mis on täis rikkumisi ning õnnetusi. Halvimal juhul lõppevad need järjekordse surmaga nagu eelmise nädala ränk õnnetus noortega.
Maanteeametis liiklusohutuse uue strateegia eest vastutav Alo Kirsimäe leiab, et meie liiklusohutus vajab kiiresti restarti ning üheks võimaluseks on hakata alandama lubatud piirkiirust. „Kas keegi on mõelnud sellele, kas Haanja kuppelmaastikul ning sirgel Tallinn-Pärnu maanteel peaks olema lubatud sama kiirelt sõita?,“ tõstatas Kirsimäe avaküsimuse. Tema soovitus on teedel, kus tee seisukord ei luba kiiresti sõita, alandada piirkiirust vastavalt vajadusele. Samuti pani ta kõigile südamele, et ohutus algab meist kõigist endast. Kui me ise ei hooli sellest, kuidas mõjutab meie endi käitumine liiklust, siis pole mõtet ka ohutumast tulevikust rääkida.
Eesti liikluse üle arutlesid Mari Jüssi, Alo Kirsimäe, Sirli Tallo, Indrek Koemets, Toomas Kivimägi, Indrek Sirk ning Sven Pertens.
Ehitusfirma Lemminkäinen AS juht Sven Pertens see-eest leiab, et piirkiiruse alandamisest ei ole kasu, kuna kui praegu sõidetakse 90km/h alas vabalt 130km/h ilma kartmata, et miskit juhtuks, siis kiirust alandades sõidaks nad ehk vaid 120km/h, mis oleks siiski surmav. Teatavasti on piirkiirus 80km/h just see, mis kokkupõrkel päästab inimese surmavatest vigastustest. Teeehitajana tegi ta loomulikult ettepaneku arendada välja parem teedevõrk ning seda põhi- kui kõrvalmaanteedel. Samuti toob ta välja, et asi on rohkem liikluskultuuris kui piirkiiruses.
Vandeadvokaat Indrek Sirk arvas, et abi võib olla trahvidest, kuid seda ainult teatud sihtgrupi hulgas. Tema sõnul mõjub trahv vaid neile, kes on seadusekuulekad. Kes on paadunud pedaalitallijad, need trahvidest ei hooli. Samas nõustus ta arvamusega, et see on tõesti meie liiklemise kultuur, mis muutust vajab.
Indrek Koemets Politsei- ja Piirivalveametist leiab, et Eestist ei saa kunagi politseiriiki ehk suurendada järelevalvet niiviisi, et politseid oleks märgata igal nurgal. „Sellele seab ette piirangu meie eelarve,“ selgitab Koemets. Tema sõnul on politsei siiski liikluses olemas nii palju kui võimalik, abiks on ka kiiruskaamerad.
Liikluskasvataja Sirli Tallo leidis, et liiklusohutuse parendamiseks peab rohkem tegelema liikluskasvatusega, mis algab juba maast madalast. „Vanemad ning nende käitumine liikluses on lastele paratamatult eeskujuks,“ selgitab Tallo. Ta on veendunud, et peredest, kus liiklusohutusele pööratakse tähelepanu, tuleb ka vähem liiklushuligaane. Mari Jüssi, tuntud liikluskasvataja, vaidleb siinkohal vastu. „Meie pere lapsed sõidavad ainult jalgrattaga ning ohutust oleme õpetanud pidevalt, kuid siiski räägib laps, et kui ta kord 18-aastaseks saab, siis ostab auto, mis on väga-väga kiire,“ selgitas Jüssi. Samas on ta veendunud, et laste harimisega ohutuse valdkonnas tuleb rohkem tegeleda ning süstemaatiliselt. Samuti ta nõustub, et piirkiirusi tuleb alandada, kuid seda mitte ainult maanteedel, vaid ka linnaliikluses.
Riigikogu majanduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi leidis seevastu, et ohutus liikluses kohe kindlasti ei tähenda ainult piiranguid ning tegi ettepaneku, et Eesti riik võiks võtta laenu või kehtestada teemaksu selleks, et ehitada põhimagistraalid mitmerajalisteks. Tema sõnul ei peaks me siis liiklejatele piiranguid seadma, inimesed saaksid kiiremini ning turvalisemalt koju ning lõppkokkuvõttes oleksid kõik rahul.
Arutelul osalejad olid panelistidega nii nõus kui ka vaidlesid vastu. Osalejad leidsid, et piirkiiruse alandamisest ei ole kindlasti kasu ning piirkiiruse alandamine oleks seetõttu mõttetu ettevõtmine. Samuti tekitas see palju emotsioone, kuna leiti, et riik tahab ainult liikumismugavust piirata.
Nõustuti sellega, et viga on meie liikluskultuuris. „Siin riigis ei aita 80km/h mitte midagi, siin läheb kaks kolm inimpõlvkonda, et liiklus korda saada,“ leidis osaleja, kes on 47-aastat olnud kutseline juht ning sõitnud läbi pool maailma. Tema sõnul on asi Eesti liiklejas. Osalejad heitsid ka ette, et politsei kohalolu pole märgata ning seda just linnaliikluses ning maakohtades. Kontrollitakse vaid piirkiirust ning joovet, ülejäänud rikkumistele ei pöörata tähelepanu.
Osalejatelt tuli ka idee, et äkki tuleks hakata autonumbreid ning autosid personaliseerima. „Need, kes on pidevad liiklusrikkujad, neid tunneksime siis kohe liikluses ära ning neid saaks ka pidevalt jälgida,“ leidis arutleja. Ettepanek tuli ohjeldada ka neid, kes üldse juhiluba saada ei tohiks. Leiti, et juhilube antakse hetkel liiga kergekäeliselt välja. Samuti leiti, et ehk tuleks karistusi liiklusrikkumiste eest karmistada. Näiteks toodi Inglismaa, kus kehtib nulltolerants ning purjus peaga vahele jäädes on karistuseks 6 kuud vanglas, lisaks töökoha kaotus ning avalik häbi. Trahvis ilmselgelt Eesti liiklejale ei piisa. Moderaator Märt Treier tegi seepeale väikese katse küsides osalejatelt, kes neist pole kunagi trahvi saanud? Käsi, mis tõusid, oli ääretult vähe. Sirli Tallo tõi seepeale välja võimalus, kus karistuse asemel tuleks anda präänikut? Näiteks neile, kes pole teatud aja jooksul trahvi saanud, need saaksid hoopis preemiat.
Kuigi arutelul vaieldi nii piirkiiruste alandamise, liikluskasvatuse, trahvide, taristu ning keskkonna üle, siis üheselt jäi kostuma sõna liikluskultuur. Just muutus meie liikluskultuuris tundub olevat see, millega nõustuvad nii otsustajad kui kodanikud. Moderaator Märt Treier viskas seepeale nalja, et kui probleem on kultuuris ehk tuleks liiklusohutus Maanteeametilt Kultuuriministeeriumule üle? Ehk tõesti.
Kuidas paistab kohvikute ala välja 15 meetri kõrguselt? Meie teame!
Fotograaf Mehirt Ennus jäädvustas Vallitornist, pressikeskusest, pisikese videoklipi, kuidas Festivaliklubi esine kubiseb osalistest kui sipelgapesa. Just sellise pilguga piiluvad ajakirjanikud teid kümnekonna meetri kõrguselt.
Festivalitiim soovib meeleolukat esimese päeva lõppu ja sisukat teist festivalipäeva Paides!
Kanep – päästja või laastaja?
Rohelise Eesti teemaala esimene arutelu “Narkopoliitika reform ja kas kanepi reguleerimine päästab või laastab Eesti?” käsitles nii ravikanepi kui rekreatiivse kanepi kasutamise võimalusi ja vajalikkust, aga ka siinse narkopoliitika õigusloome puudujääke.
Panelistid Mart Kalvet, Siim Siimut, Züleyxa Izmailova ja Marko Kaasik
Diskussioon kanepi legaliseerimise üle on maailmas ja vähemal määral ka Eestis kirgi küttev teema. On nii tulihingelisi pooldajaid kui vastaseid, kuid üks on selge: lähtuma peab faktidest. Ja seda tänasel arutelul ka tehti.
Narkopoliitika arutelul kõnelesid MTÜ Ravikanep esindaja Mart Kalvet, kannabinoide uuriv molekulaarbioloog Siim Siimut ning Marko Kaasik ja Züleyxa Izmailova erakonnast Eestimaa Rohelised, mis on Eestis ainuke kanepi legaliseerimist pooldav erakond. Arutelu juhtis Madis Masing MTÜ Eesti Kanepiliidust ning sõna said ka paljud huvilised, aga ka legaliseerimise vastased. Kanepi legaliseerimise teema on aktuaalne ning pakub inimestele pinget, kuid ühest lahendust leida on koostööta võimatu.
Miks ikkagi tarvitavad inimesed kanepit? “See on tavaline taim,” ütles Züleyxa Izmailova. “Tarvitamine peaks olema igaühe vabadus.” Kas aga kanepi legaliseerimise puhul tekkiv suurem kättesaadavus meid allamäge ei vii? Panelistide sõnul see nii ei ole. “Elupõlistest kanepitarvijatest on üheksal protsendil sõltuvust. Oht ei ole nii suur, nagu võib jääda mulje kanepivastasest propagandast,” ütles Mart Kalvet. Kanepist üledoosi saada ei ole praktiliselt võimalik. Probleem seisneb aga selles, et kanepi keelustamine ainult võimendab tarvitamisega kaasnevaid muid ohtusid. Mustal turul puudub kontroll nii kvaliteedi kui tarvitajate ea üle, mistõttu oleks panelistide sõnul tarvis kanepiturgu reguleerida. Praegune narkopoliitika ei toimi.
Diskussioonis oli olulisel kohal ravikanepi temaatika. Molekulaarbioloog Siim Siimuti sõnul oleks paarisaja kuni paarituhande haige jaoks parim valik kannabinoidravi, mida kasutatakse eelkõige sümptomite leevendamise ning elukvaliteedi parandamiseks. Kuigi Eestis saab seaduse kohaselt kanepit ravi otstarbeks välja kirjutada juba kümme aastat, pole seda siiamaani ükski arst veel teinud, kas keerulise bürokraatia või hoopis kaasnevate eelarvamuste tõttu. “Seadus, mis kümne aasta jooksul pole kedagi aidanud, on halb seadus,” ütles Kalvet. Seaduste alusel ei ole võimalik ka kanepiga piisaval määral teaduskatseid teha.
Panelistidest kõik pooldasid kanepi tarvitamise riiklikku reguleerimist. Marko Kaasiku sõnul ei saa olla jätkusuutlik olukord, kus avaliku arvamuse ehk kanepi legaliseerimise pooldajate ja valitsuse poliitika vahel on nii suured käärid. Izmailova soov on aga näha maailma, kus kõik soovijad, aga eelkõige just ravi eesmärgil tarvitajad, saaksid kanepit soetada legaalsetest kanalitest. Lisaks soovib ta, et lõppeks narkokartellide toetamine. “Keegi ei tohi öelda, mida mina tohin või ei tohi enda kehaga teha,” lisas Siimut. Kalvet aga arvas, et Eestis tuleks kõigepealt lõpetada väikekasvatajate karistamine ning alles seejärel luua riiklik kanepiturg. “Kanepi lauskeelustamine ainult võimaldab karistamist ja tarvitajate kimbutamist,” ütles Kalvet.
Arutelul leidus aga ka osalejaid, kellele kanepi legaliseerimine meeltmööda ei olnud. Põhjuseks toodi nii tõsiasi, et kanepi tarvitamine võib olla hüppelauaks kangemate narkootikumide tarvitamisele kui ka fakt, et inimestel pole vaja lisaks alkoholile ja tubakale veel üht legaalset narkootikumi. Panelistide sõnul on aga otsustavaks enamuse hääl: loomulikult ei saa kõiki kanepi positiivsetes omadustes veenda, kuid kuna paljud legaliseerimist siiski pooldavad, on vajalik diskussioon mõlemas suunas. Kanep ju ei kao kuskile – kui seda ei legaliseerita, tarvitatakse seda siiski endistviisi edasi. Legaliseerimisel aga kaoksid mitmed ohud ning müügil oleks puhas ja kontrollitud kanep.
Viimaseks arutleti selle üle, mida teha, et kanepi legaliseerimine ei laastaks meie inimesi ja meie maad. Kalveti sõnul on olulisim leida ühisosa legaliseerimise vastaste ja pooldajate vahel. “Me tahame sama asja: tervemat, vähem ohtlikku uimastiturgu,” ütles Kalvet. “Millal see aga saabub, ei julge ma prognoosida.” Ka Izmailova meelest on oluline diskussioon ning suhtlus. Siimuti sõnul tuleb uimastiprobleemile läheneda teaduspõhiselt ning vaadata faktidele näkku: kanep saab tõepoolest aidata terviseprobleeme leevendada. Viimaseks rõhutas aga Kaasik, et kanepit tuleb käsitleda kui väetaime, mis pakub meile võimaluse näha maailma sügavamaid külgi, mille läbi oma elu paremaks muuta. “Kanep on hingeliselt päästva mõjuga,” ütles Kaasik. “See peaks olema legaliseerimise suuna tuum.”
Arutelu lõpus tuletati osalistele meelde, et arutelu eesmärk ei olnud kutsuda üles tarvitama kanepit ning seeläbi seadust rikkuma. Eesmärk oli diskussioon, mõtete koondamine ning ühiste ideede leidmine, mille läbi saaks ehk riigi narkopoliitikas järgmisi samme ette võtta. Seniks aga soovivad Ravikanep, Kanepiliit ja Rohelised oma vaateid laiematesse massidesse viia.
Foto autor: Sven Paulus
Festivali fotogalerii täieneb pidevalt
Arvamusfestivali kommunikatsioonitiimis töötab vabatahtlikuna kuus usinat fotograafi, kes püüavad Vallimäelt kaamerasse kauneid hetki, tuliseid arutelusid ja lõbusaid kohtumisi. Fotograafidel on võimalus pildistada kogu ala ka ülalt, pressikeskusest ja see privileeg on peale nende veel vaid ajakirjanikel ja festivali korraldusmeeskonnal. Seega, kiigake meie värvikat galeriid Flickr’ist, et saada festivalist sõna otseses mõttes ka ülevaatlik ja haruldasem pilt.
Rohkemate piltide vaatamiseks kliki siia.
Tehisintellekt ühiskonna osana – palju küsimusi, vähe vastuseid
Foto: Tauno Tõhk
Meie elu on täis erinevat tehnoloogiat, mis muutub iga päevaga aina nutikamaks. Autosid, millega sõidame, valmistavad peamiselt robotid. Sõda peetakse intelligentsete droonidega, mis liiguvad ja tulistavad iseseisvalt.
See kõik tõstatab palju eetilisi ja moraalseid küsimusi. Kuidas peaksime kohtlema endaga võrdset tehislikku olendit? Mis hetkest ei ole elektroonikat täis tuubitud inimene enam inimene? Kes vastutab intelligentsete seadmete tegevuste eest? Just neile küsimustele otsiti vastuseid Arvamusfestivali väärtuste alal “Tehisintellekti moraalne staatus ja võimekate robotite eetilised mõjud” diskussioonis.
Kõik eeskõnelejad loobusid hakatuseks eksperdi staatusest. Diskussioonis sai aina selgemaks, et teema on kõigile nii ettearvamatu, et eksperti, kes teaks, milline on meie moraalne ja eetiline maailm koos intelligentsete arvutitega, on keeruline leida. Ühiselt leiavad kõik, et meedias loodud kuvand pahatahtlikust tehisintellektist on vale ja suuresti sõltub tehisintelligentsuse mõju meie ühiskonnale, kuidas me ennetavalt kogu teemat hallata kavatseme.
Kõlama jääb mõte, et passiivseks jääda on võimatu. Arutletakse ka, kuidas peaks reageerima riik, kui tekivad tehased, kus tooteid valmistavad algusest lõpuni robotid ning külade viisi inimesi jääb tööta? Nii osalejad kui ka panelistid jõudsid arvamusele, et riigi ning poliitikakujundajate ennetav reaktsioon on möödapääsmatu, kuna intelligentsete masinate teke puudutab nii regionaal-, maksu- kui ka hariduspoliitikat.
Näiteks täna teevad paljud lapsed kodus kodutöid just kasvatuslikul eesmärgil, et nad õpiksid vastutama ja tööd tegema. Kui aga robotid kõik inimeste eest ära teevad, siis peab see sisend tulema kusagilt mujalt.
Arutleti ka, milline on suhe inimese ja intelligentse masina vahel. Kuidas inimene peaks kohtlema näiteks nutitelefoni, mis on sama intelligentne kui tema? Võrdluseks toodi loomad. Kui sa kukutad nutitelefoni maha ja see puruneb, tähendab see halvimal juhul andmekadu ja uue seadme ostu. Kui sa viskad koera kaevu, on see looma vastane kuritegu. Kui sa teed sama teise inimesega, on asi hoopis hull. Kuidas paiknevad need olukorrad ümber siis, kui nutitelefon on su parim sõber, ja keegi sellest autoga üle sõidab?
Teine masina ja inimese segunemise vorm on nn küborgid. Inimesed, kelle keha on täiustatud erinevate tehnoloogiliste vidinatega. Kust jookseb piir inimese ja tehisintellekti vahel? Kui inimesel on jalaprotees ja südamestimulaator, on see normaalne. Kui ta elaks täielikult tehislikus kehas, küll liiguks, kõneleks ja käituks nagu inimene, on ta siis inimene, või tehisinimene? Kuidas temasse suhtuda?
Kõlama jääb palju küsimusi, millele vastutata oskame siis, kui selgub, milliseks tehisintelligentne maailm kujuneb. Ei tasu unustada ka inimest ennast. Inimeste ja ühiskonna avatus ning kiire kohanemisvõime on siin ääretult olulised.
Festivali lapsed
Paides on täna mitmesuguseid festivalilisi – rahulikult paaris jalutavaid vanavanemaid, arutelul virgalt kätt tõstvaid ja sõna võtvaid aktiviste, unistavalt puu all teineteisele otsa vaatavaid noori ja on silmapaistvalt palju välkkiireit ringi silkavaid lapsi. Ja neil lastel on lõbus!
Vallitorni suveroheline ümbrus peidab puude varjus lisaks arutelualadele ka mitmekesist lasteala. Olemas on kõik, mida ühe väikese inimese hing ihata võib – batuudid, näomaalingute telk, mänguväljak ja isegi multikakoobas. Puude vahel luusib laste lemmik, poni, kes fännide elavate hüüete saatel lõbusõitu teeb.
Silm haarab korraga nii 30 last, kes igaüks endale meelistegevuse leidnud on. Populaarne on marsruut: kiik-liumägi-liivakast-murul rullimine-kiik-… Üle peade lendavad pallid ja lõbusad kilked, päike ja rõõm on kõige pisemate festivalil osalejate palged roosaks värvinud.
Lastealal hoiab korda vabatahtlik Ülli, kes peab seda tänuväärset ametit juba kolmandat aastat järjest. „Mulle nii meeldib Arvamusfestivali õhkkond, siin on teine hingamine, isegi lastealal on seda väga hästi tunda. Lapsed tõesti naudivad päeva ja tahavad osaleda. Meil on nii palju tegevusi – ristsõnu saab lahendada, kivimaali teha, muusikat mängida ja instrumente tundma õppida ning muidugi lihtsalt lustimisest ja ilusast ilmast rõõmu tunda,“ rääkis Ülli.
Parasjagu käibki vilgas kivide maalimine. Vikerkaarevärviliste sõrmedega lapsed jooksevad naerul nägudega ja juuste lehvides Üllilt järjest uusi kive küsima. „Mul on juba nii palju kivipilte,“ hõikas asjalikult üks särasilmne festivaliline, „sellele on kirjutatud, et Arvamufestivalil on lahe, need siin on südamed ja…ja näed, see on lepatriinu! Tule, värvi ka!“
Joonistamise vahele räägib 10-aastane Eviita, et tema on festivalil juba teist korda ja täna on nad kohal peaaegu terve perega – ema lööb lastehoiu tegemistes kaasa ja vanem õeraas on ka kusagil ringi kõndimas. Järgmisel aastal lubas Eviita kindlasti jälle kohal olla.
„Kõige lahedam on see, et me saame täna täitsa ise kirikukelli lüüa. Maavanem tahtis, et täna lööksid kõik kohalikud kodutütred kirikukella. Mina just lõin, järgmisel tunnil lööb minu sõber Kirsi. See on väga tähtis töö! Ja lahe ka,“ jagas festivali muljeid 9-aastane Laura-Lisanna.
Vallimäelt alla minnes tervitab kõiki värviline mängude allee, mille asfalti katab kümneid meetreid pikk kirju-mirju tänavamaal. Autoriteks on lapsed, kes kriitidel ja kätel kärmelt käia lasevad. „Nii lahe, et siin tänaval ükski auto ei sõida, saab nii palju kriidiga joonistada kui vaja. Ma teen veel sinna taha ka, kus keegi teine pole,“ teatas üks noortest tänavakunstnikest.
Küsides mänguhoos olevalt lastesalgalt, et kellele tänane päev meeldib, tõuseb viimne kui käsi ja läbisegi hõigatakse „Mulle! Mulle!“ Ja küsimusele, et kas tulete järgmine kord jälle, kõlab vastuseks heledahäälne ja otsusekindel „Jaa.“
“Ajaproov” ehk “Kaks punast ja üks pudel”
Foto: Henry Griin
Kella kuueks on paide Vallimäe jalamile kogunenud kümmekond inimest, kes väikestes rühmades vaikselt juteldes siin-seal seisavad. Taamal valmivalt festivalialalt kostab kopsimist, puurimist, inimeste hõikeid, “üks-kaks, üks-kaks”-heliproove ja suurt askeldamist. Lähedal asuv rühm tütarlapsi teeb endast kõige selle taustal agaralt itsitades selfie‘sid.
“Tere. Mina olen Keili ja ma just loobusin ühest oma eelarvamusest,” läheneb üks naisterahvas mulle ning palub mul täita eelarvamusest loobumise akti, et ka mina mõnest oma eelarvamusest lahti saaksin. Otsustan anda ära kõige müstilisema oma eelarvamuste varamust – mul nimelt oli eelarvamus, et mul ei ole eelarvamusi.
Selle akti kasti libistamisega algab Labürintteatri ühenduse G9 etenduse Ajaproov eel-esietendus ning mind ja kõiki teisi kohaletulnuid asetatakse hoopis teistsugusesse, palju sügavamõttelisemasse maailma. Etendusel, mis kulgeb väikestes gruppides üle terve Vallimäe, saadab mind täna festivali kultuuriprogrammi kuraator Ott Karulin.
“Üks mütsiga naisterahvas, kellel on suur matka mattidega seljakott seljas,” kirjeldab ta algatuseks meie teejuhti. Otiga koos suundumegi avastama, mida kujutab endast üks labürintteatri etendus. Kuid on see ikka etendus? Keskmiselt hõredamale teatris käijale nagu mina tähendab etendus viisakat õhturiietust, vaheajal väikest konjakit teatri puhvetis ja lõpus püstijalu aplodeerimist. Kuid nüüd leian end järsku lossimüüride vahelt selili maas, hilissuvine tuul nägu paitamas, püüdes rinnale surutud stetoskoobi abil tabada oma enese südame lööke – jah just sedasama kohta, mis eelarvamusest loobumisel tühjaks jäi. Või mõtlemas paaniliselt välja küsimust, mida üks armastaja endalt kõige rohkem küsida võiks?
“Ajaproovi” osalised kuulavad, kas oraakel annab vastuse nende ammupainanud küsimustele. Foto: Henry Griin
Ajapikku ununeb, et tegemist on etendusega. Kui istume Vallimäe murule maha, et sõna otseses mõttes vesta valmis üks jutt, on minus tunne, et veedame sõpradega lihtsalt vahvasti aega ning ajaviiteks mõtleme välja jutu punasest putukast ja tema veidike vähem punasest naabrist, kes õhtul hüva märjukese abil üksteise sõprust otsides hoopis miskit muud leiavad.
Kogu etendus põimub justkui üheks tervikuks, mis aitab sind ära antud eelarvamusest tekkinud tühiku kaitsmisel ja just selle õige ja hea tühimiku täitematerjali leidmisel. Etenduse üks mõte on ka tekitada inimeses uusi mõtteid ja emotsioone. Läbi festivalimelu liikudes tunneb osaleja end just kui kõigest sellest suurest veidi eraldatuna, osalisena millestki väiksemast ja salapärasemast.
Hetki “Ajaproovi” esimesest läbimängust. Fotod: Henry Griin
Näitlejatega pärast etendust vesteldes selgub, et tihtipeale inimesed pelgavad end tundmatutesse situatsioonidesse panna ning jätavad seetõttu parem üldse tulemata. Mõnes teises tekib aga nii suur kambavaim, et ärgitab kõiki ühiselt kadunud kaaslast otsima minema. “Ja kusjuures kõik lähevadki, sest grupivaim on nii suur,” naerab üks näitlejatest.
Kuid tegelikult ei ole midagi karta. Etendusel, mille käigus leidsin mina end koos Otiga nii üksildasest välikemmergust kui ka ringist, raputades kõristit, et teada saada oraakli vastust, leiab igaüks endast mõtteid, mille peale argipäeval lihtsalt ei tule. Ja kui nii ka ei lähe, olete te kindlasti ühe unikaalse kogemuse võrra rikkamad.
Laburütintteatri G9 etendused Ajaproov toimuvad Arvamusfestivali vältel vaid kaheksal korral. Etenduse ajad ning piletid on saadaval Piletilevis. Pileti saab soetada ka enne etenduse algust koha pealt.
Loe lisaks: “Labürintteater kutsub „Ajaproovi“ lavastuses festivali kompama” ja tutvu festivali kultuuriprogrammiga lähemalt siit: “Arvamusfestivali kultuuriorienteerumise ABC”