Kui on keegi, keda sõnarokkarid kardavad, siis see on Murphy oma seadustega. Kuna me temast aga ümber ei saa, otsustasime kirja panna viis seadust, mis Arvamusfestivalil sajaprotsendilise tõenäosusega kehtivad. Siin nad on!

1. Lähed oma lemmikule arutelule aegsasti kohale, sätid end mugavalt istuma ning otsustad aja veetmiseks festivali kava üle vaadata. Selgub, et… sinu teine lemmikarutelu on täpselt samal ajal! See ei saa olla aus! Ega vahepeal ajamasinat leiutatud pole?
2. Festivaliks on erakordsel kombel lubatud ilusat päikesepaistelist ilma. Hurraa! Lõpuks saab kummikud ja vihmavarju minema visata! Kuni… esimese arutelu ajal hakkab vihma sadama. Mis lõppeb, ilmselgelt, pärast festivali viimase arutelu lõppu.
3. Osaled rõõmsalt arutelul, kõik on kõige paremas korras, kuni äkitselt ründab sind… köhahoog. Ja. See. Ei. Lõppe! Pead kaasosaliste huvides arutelualalt lahkuma. Muidugi just siis, kui arutelu on tuurid üles võtnud, osalised on äksi täis ja jutt muutub sensatsiooniliseks.
4. Suuremat sorti ürituse puhul on järjekorrad vältimatud. Küll söögikohtades, kergendamiskohtades… Ei tea küll ainult, miks sinu oma kõige aeglasemalt liigub (nagu ikka)? Sa ju ei ole oma jadas ometigi ainuke, kes aruteludele tahab jõuda?
5. Lõpuks ometi on käes need kaks toredat päeva, mil saab nautida sõnarokki ja vabadust! Suurepärane, et maisest elust ja asjadest viivuks lahti saab. Kuni… kohtad kõiki oma töökaaslasi. Ja ülemust. Lobisejatest sõbrannasid. Kaugeid sugulasi. Naabreid. Ei mingit vabadust! Aramusfestival meeldib kõigile!

Üle jääb ainult endale kinnitada, et Murphy seadused ei kehti, ja isegi kui kehtivad, siis festivalimelu need ju ometigi ei sega. Ilusat Arvamusfestivali!

Arvamusfestival laieneb tänavu Vallimäelt alla Paide keskväljaku ümber ning selleks, et kogu ala näeks välja ühtne ja ilus, on suure panuse andnud arhitektuuriajakirja MAJA toimetaja ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) õppejõud Katrin Koov koos EKA tudengitega.

“Praegu on mul elus selline periood, kus ma teen hästi mitut asja korraga,” ütleb Katrin, kes lööb tänavu aktiivselt kaasa Arvamusfestivali vabatahtlikuna. “Kui varem tegelesin põhiliselt projekteerimisega ja selle kõrvalt vähemal määral õpetamise ja kirjutamisega, siis nüüd on need kõrvaltegevused muutunud põhitööks. Aga see kõik on ikka seesama arhitektuur, lihtsalt praegu on esiplaanil eriala sünteesiv aspekt.”

Töid ja tegemisi Katrinil tõesti jagub: ta on õppejõud Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonnas, arhitektuuriajakirja MAJA peatoimetaja, õpetab lapsi Arhitektuurikoolis ja lõpuks ka projekteerib. “Projekteerimisest ei saa päris kõrvale astuda, sest sellega on nagu keeleoskusega – lähed rooste, kui ei praktiseeri” sõnab Katrin, kel tekkis sügavam side Arvamusfestivaliga eelmisel aastal, kui festivali eestvedaja Kristi Liiva pöördus sügisel EKA arhitektuuriteaduskonna poole mõttega, et festivalil kasutatavad varjualused ja ala tervikuna võiksid edasi kanda mõnusamat emotsiooni.

Mõte kaasata Arvamusfestivali ala ruumilisse planeerimisse Katrin ja tudengid ei tulnud Liival päris tühjalt kohalt. Kes mullu festivalil käisid, mäletavad ehk õhuliste purjedega Linnaruumi ala, mis paistis teiste alade seas kaugele silma. Ala korraldasid Arhitektide Liit koostöös EKAga ja see andis festivalimeeskonnale impulsi kutsuda arhitektid festivali planeerimispaati. Ikka selleks, et festivalikogemust kõigile osalejatele tulevikus veelgi meeldivamaks muuta.

Et Katrin õpetab EKAs maastikuarhitektuuri, tegigi Liiva talle ettepaneku koos teise kursuse tudengitega mõtiskleda selle üle, kuidas Vallimäge veelgi mõnusamaks festivalipaigaks muuta. Samal ajal juhendasid Martin Melioranski ja Paco Ulman EKAs neljanda kursuse tudengeid, kes hakkasid kavandama aruteluala paviljone.

“Kuna mulle endale Arvamusfestivali idee väga meeldib, olen ma valmis sellega ka oma vabast ajast tegelema,” sõnab Katrin, kelle eesmärk oli leida ruumilisi ideid, millest võidaksid nii Paide linn kui ka festivalil osalejad.

Mitmete tudengite tööst tuli välja, et Paide linnaruumi tuleks festivali ajal rohkem kaasata, et paraneks linna identiteet ja festivali ajal oleks liikumist ja tegevust ka mujal kui ainult Vallimäel. Tänavu laienebki festival keskväljakule kui ka Tallinna tänavale, juurde on tulnud noorteala, raamatuaed ja tantsulava, koostöös Ott Karuliniga tekkis idee kujundada peatänavast mängude allee.

“Arvamusfestival on avatud üritus, suurema ala kaasamine paneb terve linna festivali rütmis elama,” arvab Katrin. “Päris lõpliku festivaliala kujunduse annavad muidugi kõik osalejad ühisloominguna. Meie oleme andnud põhiidee, kuidas asi üldiselt võiks välja näha, edasine on avatud ja vabalt arenev protsess. Selline suunava iseloomuga kujundamine on hästi lahe ja teistmoodi kui arhitekti igapäevatöö, kus pead iga viimse detailini ära määrama, kuidas ja mida täpselt ehitada.”

Olulisemad kohad, millega Katrini tiim on tegelenud, on kohvikuala ja Oruala Vallimäel ning keskväljak ja peatänav. Võimalikult palju ülesandeid andis Katrin oma tudengitele, ikka selleks, et nad saaksid häid kogemusi ja praktikat. Iseennast peab ta selles protsessis pigem sünteesijaks, kelle ülesanne on vaadata, milliseid mõtteid oleks mõistlik edasi arendada.

Arhitektuuritudengitest on vabatahtlikena kaasatud Ivo Heinrich Arro, Ulla Katariina Alla ja Anna Liisa Saavaste. EKA IV kursuse kavandatud paviljone tänavu veel festivalil näha ei saa, kuid järgmisel aastal on need loodetavasti kenasti olemas.

Festival kui demokraatia mudel

“Kui inimesel on vähegi huvi ja tahtmist ühiskondlikel teemadel kaasa mõelda ja sõna sekka öelda, on Arvamusfestival selleks suurepärane formaat,” ütleb Katrin. Tema sõnul on Arvamusfestival kui demokraatliku ja avatud riigi mudel, kus inimestel on võimalus vabas õhkkonnas mõtteid vahetada. Katrini meelest ei pea kellelgi olema kohustust oma arvamust avaldada, piisab ka lihtsalt kuulamisest ja kaasamõtlemisest. “Kui aga inimesel on oma selge ja teistest erinev arvamus, siis on see ju huvitav ja võiks ikkagi välja öelda,” ütleb Katrin, “arutelude käigus sünnivad tihtipeale uued ideed.”

Arvamusfestivali selleaastastest teemadest on talle silma jäänud hariduse, keskkonna ja ühiskonna teemad. Huvipakkuvad on loomulikult ka arhitektuuri ja linnaruumi küsimused. “Aga just teiste valdkondade arutelud tunduvad sageli värskemad ja põnevamad. Võimalus saada uusi impulsse väljastpoolt oma eriala on väärtuslik ja arendav. Kindlasti huvitab mind see, kuidas lähevad käima keskväljaku ja Tallinna tänava tegevusalad,” sõnas Katrin festivaliootuses.

Foto: Müürileht

Festivali kommunikatsioonitiimi mitteametliku žürii nimel on meil heameel teatada, et tänavuse alakujunduse esikoha pälvivad Eesti Kunstiakadeemia tudengid püüdluse, õnnestumise (vähemalt poolenisti) ja silmapaistvuse eest kärg-katuse ehitamisel!

Festivali ehitamine on kolmandat aastat korraldajatele ilmselt juba tuttav, seda ka ERRi meeskonnale, kes sadade meetrite kaupa kaableid veavad ja lustakalt heliproovi teevad (“Romantika-alal ootavad teid Margus Saar ja Grete Lõbu!” igava üks-kaks-kolm asemel). Küll aga käib mõningane pusimine neil, kes Paide Vallimäele esimest korda aruteluala rajavad. EKA tudengid on asja ette võtnud eriti suurelt: puude vahele kerkib moodul mooduli haaval kärjestiku sarnane katus.

“Nimi? Oeh, selleni jõuame siis, kui ta valmis on,” sõnas moodul-katuse idee autor, EKA tudeng Märten Peterson, käed puusas seistes ja mitme ruutmeetri suurust kollakat kaarjat kärjestikku pilguga hinnates. Justkui vaadates aastast istutatud puud ja selle kasvu silmaga mõõtes.

Eemal maas ja paari meetri kõrgusel puude vahel on veel suurem enamus 300st kuusnurksest kärjekesest, millest peaks lõpuks valmima kolm pilvekest Linnaruumi alale – kolm mesikärje sarnast katust turvaliseks aruteluruumiks.

“See oli päris huvitav väljakutse proovida ehitada papist midagi kandvat,” rääkis Peterson. “Jah, ja lisaks muidugi see, et see on kõik taaskasutus,” lisab eemalt Petersoni kursusekaaslane redelit uue kolmese kärjetüki kinnitamiseks paika sättides.

Nagu mainitud, on kõik kuusnurksed moodulid tehtud papist, kaetud ühelt poolt läbikumava pehme kiletaolise materjaliga (et oleks vihma eest kaitstud ning et heidaks huvitavalt valgust) ja teiselt poolt kollase võrguga. Kusjuures, öösel, kui eripärast katust valgustatakse, tekib kollaste võrkude toel katusest valgustite rodu mulje.

Peterson nendib, et esmalt taolist ideed välja käies ei uskunud selle õnnestumisse ei tema sõbrad-kursakaaslased ega isegi vanavanemad. Materjal saadi pea-aegu täielikult sponsorluse teel (papp-kastid suurematest toidupoodidest ja kiled ehituspoest). “Nüüd, viimasel ajal, on nad ikkagi meelt muutnud,” lasus Peterson mõrkja muigega. Ta tõdeb, et ega seda saagi pahaks panna, sest veel üle-eilseni ei olnud päris kindel, kuidas kogu lahendus lõpuks valmis saab.

Täna võiks aga juba Petersoni perele pisikese muigega teatada, et võsukese idee tõttab visalt, kuid jõudsalt õnnestumise suunas. Muigama võib ajada asjaolu, et kamp on disainilahenduse realiseerimisega maadelnud juba viimased kolm päeva. Kusjuures kavandamisega alustas Peterson koolitöö kõrvalt juba talvel. Nüüd annavad aga puude vahelt rippuvad tamiilid ja üha laiemaks kasvav kärjestik üha enam lootust, et homseid festivalikülalisi tervitab uhke lava.

Homne on EKA-laste jaoks tõeproov, sest kuulu järgi pidavat ka kunstiakadeemia vastne rektor Mart Kalm alal sõna võtma ja ilmselt ka noormeeste (ja ühe abistava naisterahva) kätetööd hindama. “Igatahes Facebookis sain juba rektorilt ühele eeltöö pildile like’i,” lausus Peterson ootusärevusega homse ees. “Pärast moodulite üles saamist ootab ees suur töö – neid tuleb veel pingutada ja viimistleda,” lausus Peterson ja ronis taas, paarteist kaablisidet hammaste vahel, kursavenna kõrvale moodulite alla.

EKA tudengite töö on ehk kõige erilisem, kuid täna on visalt vaiu maasse tagunud, toole tassinud ja telke üles seadnud mitmed-mitmed organisatsioonid, et olla homseks festivaliks juba varakult valmis. Paidesse sisse sõites tervitab suur helesinine A-täht, Oruala nõlvadele on valminud uued trepid-istumispinnad ja Mäealal kõrgub samuti EKA tudengite disainitud katusealune.

Kindel on ka see, et kogu Vallimägi on lisaks telkidele homsest täidetud ka mõnusate aroomidega, sest kohvikuid ja toitlustusalasid kerkib samuti mitmele nurgale. Paide on festivaliootuse ootuses (aga muidugi ka muul ajal) külalistele avatud!

Arvamusfestival haarab tänavu enda valdusesse ka Paide keskväljaku, kust võib leida mitmeid huvitavaid kohvikuid, erinevat liiki kunsti, lisaks Järvamaa talutoodete turu ning ka telestuudio.

Tänavu on programmi panustamises ohjad haaranud teiste seas Järvamaa noored, kelle eestvedamisel toimub keskväljakule püstitatud laval nii mitmeidki esinemisi. Lisaks sellele on kõigil võimalus jutelda osaluskohvikus ja laenutada tuntud Eesti inimesi Elavas raamatukogus. Laupäeval kell 12 avaneb võimalus jälgida tänavakunstnike tööd ning elada kaasa kogu grafiti valmimise protsessile.

Kohvikuid sigineb Paide keskväljakule aga veelgi. Reedel ja laupäeval on võimalus LEADER kohvikus tutvuda erinevate Järvamaa LEADER organisatsioonide tegevusega. Samuti on võimalik seal maitsta – ning laupäeval toimuval turul osta – Järvamaist talutoodangut.

“Oleme ühendanud taluturu ja Leader kohviku ning need mõlemad võiks kokku võtta märksõnaga toodetud Järvamaal,” sõnas Silva Anspal, MTÜ JÄP (Järva arengu partner) tegevjuht.

Lisaks tekib laupäeval keskväljakule mitmeid kodukohvikuid, millest Arvamusfestivali Järvamaa kordinaatori Maiko Keskküla sõnul on üks huvitavamaid kohvik Meer.

“See on üks Paide sõpruskond, kes toob oma kahekordses Inglise stiilis bussis asuva kohviku samuti keskväljakule,” tõi ta näiteks. Loomulikult ei puudu keskväljakult ka Paide Vanalinna kohvik, mis festivali ajaks muutub BNSi pressikovhikuks. Pressikohvikus toimub mitmeid otseülekandeid nii Postimehe kui ka Kuku raadio vahendusel, samuti tutvutakse laupäeva hommikul ka sellega, mil viisil kajastab meedia hetkel aktuaalseid probleeme.

Meediaga tegeletakse keskväljakul Ühisnädala meeskonna, Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskuse ning Kinobussi koostöös ülesseatavas stuudios, kus kodanikualgatust ja kodanikuühiskonda tutvustava Ühisnädala raames luuakse saade otse Arvamusfestivalil osalejate silme all.

“Me teeme intervjuusid nii stuudios kui ka festivali alal, samuti toimub seal samas kohe monteerimine, nii et kõigil soovijail on võimalik protsessi kõrvalt jälgida,” sõnas projekti juht Maret Lepiksaar.

“Oleme esmakordselt Arvamusfestivaliga laienenud hubasele Paide keskväljakule, kus valitseb mõnusa äraolemise õhustik kohvikute, muusika ja tantsuga,” kirjeldas Maiko Keskküla seda, milliseks Paide keskväljak peagi toimuva Arvamusfestivali ajal muutub. “Keskväljaku õhustik on hästi mitmekesine, soovitan kindlasti kõigil võtta ette see jalutuskäik: väljak on Vallimäele väga lähedal ning kindlasti leidub seal palju erilist ning põnevat,” ergutas Maiko Keskküla kõiki tulema nautima festivalimelu ka Paide kesklinnas.

Ka tänavu on Arvamusfestivalil avatud koerte parkla, mis pakub päikesevarju ning meelerahu festivali külastavatele koertele. Parkla on avatud mõlemal festivalipäeval kl 12-17.

Festivaliala eestvedaja Ülle Mülleri sõnul on koerte parklasse oodatud kõik väikesed ja suured sõbrad, kes on sõbralikud ja sotsiaalsed ning harjunud omanikku rahulikult võõras kohas ootama. Samuti peab koer olema terve, taluma teiste korte läheduses viibimist ning mitte häirima teisi haukumise või muu stressist tingitud käitumisega.

Kuigi koerte alal jälgivad koeri vabatahtlikud, ei ole koerte parkla puhul tegemist koertehoiu või hotelliga. „Festivali korraldajad ei toida, jaluta, mängi ega suhtle sinna hoiule toodud koertega,“ selgitab Müller. Seetõttu soovitatakse tuua koer parklasse koos oma puuri või aseme ja jooginõuga, millega ta on harjunud ning mis on tema jaoks mugav ning turvaline. Kui kellelgi need maha ununevad, on siiski ala ettevalmistatud ehk olemas mõni kuut, madratsid, jooginõud ning ketiotsad.

Samuti tuleb meeles pidada, et koeraomanik vastutab täielikult oma koera korteparklas viibimise ajal tema heaolu ning tervise eest ning korvab kõik koera tegevuse tagajärjel tekitatud kahjud.

Koerte parkla on avatud 14.-15. augustil kell 12:00-17:00.

Kõikjal kättesaadav internet, laialdane suhtlusvõrgustik ja varane iseseisvumine noorte seas avaldab mõju ka pereelule, kus kerkivad üles ootamatud, kuid vägagi tõsised probleemid. Kuidas selle kõigega toime tulla?

„Eesti on viimaste uuringute järgi Euroopas esimene narkosurmade arvult elanike arvu kohta. Seega on väga oluline arutada ning leida viise, kuidas hoida lapsi eemal narkootiliste ainete proovimisest,” kirjeldas MTÜ Lastekaitse Liidu projektijuht Kiira Gornischeff aruteluteemat „Laps ja narko”, kus koos ekspertide ning lapsevanematega puudutatakse ka Eestis palju poleemikat tekitanud kanepi legaliseerimise teemat. „Usume, et lapsevanemad on ise suur infoallikas ning nende küsimused juhatavad arutelu õigele teele,” lisas ta.

Narkootikumide leviku takistamine ja kasutamise ennetamine toetub aga väga tugevasti laste ning vanemate vahelisele suhtlusele. Kuidas seda õigesti teha? Eesti Pereteraapia Ühingu eestvedamisel toimuvad kaks arutelu, kus fookuses on suhtlemine. Diskussioon „Vaimustus ja viin ja viha – emotsioonid Eesti peredes“ keskendub teemale kas Eesti peredes oleks tunnetega toimetulekut võimalik parandada ja mida selleks võiks teha.

„Ühelt poolt on Eesti peredes tihti probleem see, et tundeid ei osata adekvaatselt väljendada, pinged ja mured elatakse välja muul moel, või püütakse neid lihtsalt eitada,“ selgitas arutelu moderaator, psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel. Teemaga on seotud ka alkoholi liigtarbimine ning vaimne ja füüsiline vägivalt. Konstabel usub, et praegustel lastel ja noortel on digiajastul vaja hoopis teistuguseid suhtlemise ja ka lähisuhete loomise ning hoidmise oskusi, mida tihtipeale polegi kelleltki õppida. Arutelul “Virtuaalist ja vanaemadest, koolist rääkimata – kus peaksid noored suhtlemist ja suhteid õppima?” mõtiskletaksegi selle üle, kust saavad noored üldse suhtlemist õppida või peavad noored hoopis vanemaid harima.

21. sajandi pere teemaala valmib koostöös Eesti Pereteraapia Ühingu, Perekeskuse Sina ja Mina, MTÜ Lastekaitse Liidu, Lapse Huvikaitse Koja, ENLi, RAKE, Tartu Ülikooli Eetikakeskuse, Loomuse ja Rahvusraamatukoguga.

21. sajandi pere alal saab kaasa rääkida:

Reedel, 14. augustil

13.00-14.30 21. sajandi Eesti peremudelid: vanemad töötavad välismaal ja lapsed elavad Eestis.

Eesmärk on arutleda nii sellise elukorralduse eeliste kui ohukohtade üle, kus üks või mõlemad vanemad töötavad välismaal ja lapsed elavad Eestis. Tegu on väga olulise perepoliitilise teemaga, mis puudutab paljusid Eesti peresid. Arutelu on ajendatud Rakendusuuringute Keskuse läbiviidud uuringust “Välismaal töötavate vanemate ja Eestis elavate lastega pered: parimad praktikad ja võimalikud ohud”.

Moderaator: Kristiina Tõnnisson. Osalejad: Signe Riisalo (Sotsiaalministeerium), Kairi Talves (TÜ teadur, sotsioloog), Margit Sarv (Õiguskantsleri kantselei laste õiguste osakond), lisandub noorsootöötaja, sotsiaalpedagoog või lastekaitsetöötaja.

Korraldajad: RAKE, Lapse Huvikaitse Koda.

15.30-17.00 Hallipassi lapsed – kui kaua nuheldakse vanemate patte laste nahal?

Kodakondsuseta inimeste, sh vene kodakondsusega – halli passi omavad lapsevanemad – ja nende lapsed on eas, et endale pere luua ja alustada iseseisvat elu. Kuidas mõjutab halli passi omavate lastevanemate (sh ka teiste pereliikmete ja inimeste) otsus mitte taotelda kodakondsust pealekasvavat põlvkonda? Kas täna muust rahvusest olev noor inimene tunneb end seetõttu kuidagi alaväärtustatuna?

Moderaator: Kiira Gornischeff, MTÜ Lastekaitse Liit projektijuht. Osalejad: Dmitri Burnašev (Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed juhataja), Tatjana Klimenko (Narva Noorteparlamendi esindaja, halli passi ema tütar), Sergei Metlev (MTÜ Avatud Vabariik juhatuse liige, arvamusliider).

Korraldaja: ENL.

18.00-19.30 Laps ja narko

Eesti on viimaste uuringute järgi Euroopas esimene narkosurmade arvult inimeste arvu kohta. Seega on väga oluline arutada ning leida viise kuidas hoida lapsi eemal narkootiliste ainete proovimiselt, mis võivad hiljem viia suuremate probleemideni ning kaasa tuua halvimal juhul demograafilise katastroofi. Me arutame teemadel, mida narkootikumid lastega teevad ja kas kool on narkokaubanduse kasvulava. Samuti kas kanepi legaliseerimine, millest on hakatud rohkem rääkima, võib kaasa tuua kergemate narkootikumide lihtsama leviku lasteni. Või äkki hoopis piirab seda.

Moderaator: Andri Maimets. Osalejad: Risto Kasemäe (juhtivkriminaalametnik); Anna Frank (Tallinna Laste Turvakeskuse osakonnajuhataja); Steven Vihalem (noorsootöötaja); Mart Kalvet (MTÜ Ravikanepi eestvedaja, muusik, kolumnist).

Korraldaja: MTÜ Lastekaitse Liit.

Laupäeval, 15. augustil

 12.00-13.30 Virtuaalist ja vanaemadest, koolist rääkimata – kus peaksid noored suhtlemist ja suhteid õppima?

Kui aastasadu on lapsed suhtlemist, suhete loomist ja hoidmist ning ka lahkuminekuid, tülisid saanud esmalt õppida oma päritolupere jälgides, siis kust saavad nad selliseid tarkusi digiajastul? Kas eelnevatel põlvkondadel on lastele ja noortele selles osas veel midagi õpetada, või peavad noored hoopis vanemaid harima? Milline roll võiks olla suhete ja suhtlemise õpetamise juures haridusasutustel? Neile küsimustele püüabki vastust otsida Eesti Pereteraapia Ühingu poolt korraldatav arutelu.

Moderaator: Kätlin Konstabel, Eesti Pereteraapia Ühing. Osalejad: Tõnu Lehtsaar (Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professor), Margus Tõnissaar (TÜ sotsiaalteaduskonna haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskuse juhataja, SA Innove hariduse tugiteenuste agentuuri juht), Mari Naudi (Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühenduse president), Rena Pent (Tartu Hariduse Tugiteenuste Keskuse pereterapeut, PREP-paarisuhtekoolitaja). Korraldaja: Eesti Pereteraapia Ühing.

14.30 – 16.00 Lapsevanem uues lastekaitseseaduses

Kas nii ongi, et uus lastekaitseseadus on vandenõuteooria? Kisa ja kära uue lastekaitseseaduse ümber on tõepoolest palju olnud, konstruktiivset arutelu aga vähem. Kas seadus räägib vaid lapse õigustest ja vanema kohustustest? Arutleme ja räägime sellest, missuguseid muudatusi toob uus lastekaitseseadus endaga kaasa, kuidas see meid ja meie peresid aitab, mida kujutavad endast tegelikult vanema kohustused versus lapse kohustused, mis rolli mängib selles positiivne vanemlus ja palju muud.

Moderaator: Margo Loor, Väitluskoolituse arendusjuht ja juhtikoolitaja. Osalejad: Mart Valner (MTÜ Lastekaitse Liit kommunikatsioonijuht), Joanna Paabumets (Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna nõunik), Auli Andersalu-Targo (Perekeskus Sina ja Mina), Ly Kasvandik (ema, koolitaja, Tervise Arengu Instituudi lapsevanemate koolitusprogrammi juht) ja üllatuskülaline. Korraldajad: Perekeskus Sina ja Mina; MTÜ Lastekaitse Liit.

17.00-18.30 Vaimustus ja viin ja viha – emotsioonid Eesti peredes

Eestlastele pannakse süüks vähest tunnete väljendamist, samas on liiga paljudes peredes mureks alkoholiprobleemid ja vägivald. Millised emotsioonide väljendamise viisid on Eesti peredele iseloomulikud ja miks? Kas oleks mingeid viise, kuidas Eesti pered võiksid õppida tunnetega paremini toime tulema ja kuidas me saaksime vähendada stressi väljaelamist enda ja teiste tervist kahjustaval viisil? Kas meil oleks midagi õppida teistelt rahvustelt?

Moderaator: Kätlin Konstabel, Eesti Pereteraapia Ühing. Osalejad: Riina Raudne (Terve Eesti SA juhatuse liige), Viktoria Ladõnskaja (Riigikogu liige), Jorgen Matsi (Ambromed kliinik, psühholoog). Korraldaja: Eesti Pereteraapia Ühing.

Esimesel Arvamusfestivalil istus kohvikus ja ajas juttu seltskond, kelle vestlus päädis mõttega, et Eesti vajab narratiivi, ühte ühist eesmärki, lugu, mis puudutaks meid kõiki. Sellest ideest sai üks Arvamusfestivali oluline osa ja tänaseks on kirja pandud mitmeid ühise arutelu tulemusena sündinud tuleviku Eesti lugusid. Ühes neis unistatakse, et Eesti kuulub tulevikus rahvale.

Me unistame Eestist, kus inimesed tunnevad üksteist ja aitavad üksteist. Kus igal inimesel on oma oskus ja ta on sellega abiks teistele. Kus raha on kaotanud oma tänase tähtsuse ja jõujooned ei jookse mööda võimu ja varandust. Meie Eesti on inimesekeskne Eesti.

Meie Eesti on Eesti, kus inimesed teavad oma juuri ja sugulased hoiavad oma suguvõsa traditsiooni. Kus oskused lähevad üle isadelt poegadele ja emadelt tütardele. Kus inimesed oskavad  ja julgevad teha kõige kummalisemaid asju ja tahavad õppida.

Julgust ja entusiasmi peame me väga oluliseks – julgust proovida uut või unustatud vana ja julgust luua uusi kontakte. Samuti igatseme me inimestevahelist avatust. Väikeses riigis tunnevad pea kõik üksteist.

Me tahame panustada. Kõik inimesed on riigi tegemistes kaasas. Rahvas jagab ülesanded ära. Me oleme valmis aitama ja käed külge lööma.

Selles tuleviku Eestis on sõbrad nagu sugulased ja nad kõik hoiavad kokku. Igal pool on lapsed.

Selles tuleviku Eestis on alles metsad ja niidetud taluõued ja loomad. See on ilus ja hoolitsetud Eesti, mis tunneb ja hoiab alles oma juurtest ammutatud rikkust.

Kõik pilve-Eestid ja e-Eestid lähevad mööda ja asenduvad millegi enamaga. Kui inimesed hoiavad alles juurte-tarkust, siis püsib Eesti.

Meie Eesti on Inimeste Eesti.

Mõtteid vahetasid Mari-Liisa Parder, Margus Saks, Priit Ahte, Mari-Mall Feldschmidt, Anu Vahtra-Hellat, Eva Truuverk, Marten Lauri, Kerttu Sepp ja Aleksander Valdmann. Loo kirjutas üles arutelujuht Ruti Einpalu.

Eesti tulevikuloo arutelu leiab aset 14. augustil kell 19.30 Arvamusfestivali Orualal.

Tulevikuloo juhendiga saab tutvuda SIIN.

Foto: Annika Haas / photos.visitestonia.com

Arvamusfestivali meeskond korraldab ise tänavu Paides Orualal vaid kaheksa arutelu kahel päeval, kus juttu tuleb erinevatest hetkel Eestis olulistest teemadest: nii sisserändest kui ka e-riigist, nii vaimsest tervisest kui ka ekspordist, aga ka sõnavabadusest.

Festivali eestvedaja Kristi Liiva sõnul on tänavu teoks tehtud suur osa 2013. aasta sõnarockifestivali algsest unistusest luua isetekkeline heade ideede ja Eestist hoolivate inimeste kohtumispaik. „Tänavuse programmi 220 arutelu toovad Paidesse kümned inimesed ja ühendused üle Eesti ning see lubab meil väita, et Arvamusfestival on tõesti isetekkeline. Festivalitiim korraldab vaid kaheksa arutelu neist 220-st ja loob Paidesse eelkõige keskkonna pluss õhustiku ja sõnastab hea arutelutava, milles mõttevahetused toimuvad, arutelud toovad aga kohale inimesed ja organisatsioonid kust iganes,“ ütles Liiva.

„Meie eesmärk on tänavuste Oruala aruteludega olla eeskujuks Arvamusfestivalil ja Eestis laiemalt toimuvatele aruteludele. Me näeme, et nad võiksid olla võimalikult argumendipõhised ja kaasavad,” selgitas Arvamusfestivali sisutiimi juht Margo Loor. „Osaluse ja kaasamise võimaluse näiteks võib tuua aruteluteema „Kui meel on must, siis…“, kus lõviosa arutelust peetakse väikestes rühmades muruplatsil.”

Loor selgitas, et selles arutelus käsitletakse vaimse tervise probleeme ning uuritakse, mida saaks inimene ise enda või teiste aitamiseks ära teha. Arutelu käigus kommenteerivad teemaga haakuvad inimesed eri eluladelt  – kaplan Aivar Sarapik, muusik Oleg Pissarenko ja terapeut Mare Pork praegust vaimse tervise alast olukorda Eestis, samuti arutlevad osalejad väikestes rühmades teemade üle nagu kas ja kuidas vaimse tervise probleemid osalejaid ja nende lähedasi puudutavad ning kui palju see neile korda läheb „Selles aruteluteemas on vaid lühike mõttevahetus, mis pakub pidepunkte edasiseks mõttevahetuseks, kuid enamus aruteluteema sisust tuleb siiski kohale tulnud osalejatelt, kes mõtlevad ning tegutsevad ise,“ sõnas Loor.

Orualale leiab tee ka viimastel nädalatel Eestis palju poleemikat tekitanud sisserände teema, kus eestlaste hirme, rahvastiku seisu ning Eestisse sisserännanute kogemusi lahkavad arhitekt Tomomi Hayashi, ajakirjanik Ede Schank Tamkivi ja Statistikaameti vanemanalüütik Alis Tammur.

Arutelus „Kuidas rääkida sellest, millest Eestis ei tohi rääkida“ võetakse jutuks sõnavabadus ja otsitakse teemasid, millest Eestis hoolimata näilisest sõnavabadusest kõnelda ei tohi, sest nendest kõnelemine teatud ringkondades võib hävitada inimese sotsiaalse renomee. Loori sõnul on tegemist teemadega, mille osas inimesed kardavad arvamust avaldada isegi siis, kui nad teevad seda argumenteeritult. „Näiteks kirjutas Rein Raud immigrantide Eestisse võtmise teemal arvamusloo, pärast mida on ta langenud suure hulga sõimu ja ähvarduste ohvriks. Raua ühiskondlik renomee on nii suur ja positiivne, et tema renomee sellest eriti ei muutu. Aga kui samasuguse artikli avaldaks näiteks Margo Loor, siis see ühiskondlik renomee sinna ka lõpeb,“ tõi ta näite Eestis küll juriidiliselt lubatud, kuid sotsiaalselt lubamatuist teemadest.

Näiliselt toimivat kuvandit lahkab ka aruteluteema „Kas e-Eesti visioon on aegunud?“, kus ekspert Priit Alamäe koos rahvaga püüab leida vastuseid küsimustele nagu mis on e-Eesti olemas olevad tugevused? Oleme me e-teenuste osas ka praegu veel esirinnas? Milline peaks olema e-eesti värskendatud visioon ja mille arendamisele me peaksime kõige rohkem keskenduma?

Festivali sisutiimi üks eesmärk on juurutada mitmeid kaasavaid aruteluvorme. Nii ka laupäeval, mil Orualal toimub traditsiooniline erakonnaesimeeste arutelu, kus osalevad kõik parlamendierakondade esimehed ja üheskoos mõtiskletakse põhjalikumalt Eesti ja siinse elukorralduse üle.

Lisaks Eestimaistele küsimustele uuritakse koostöös Euroopa Komisjoni Eesti esinduse ja Eesti Välispoliitika Instituudiga läbiviidavas aruteluteemas „Aasta pärast Krimmi – mis on muutunud Euroopa julgeolekus?“ hetke seisu ja seda, kui turvaliselt Eesti end hetkel tunda saab ning milline võiks olla tulevik.

Arutelude, vaidluste ja mõttevahetuste kõrval loob festivali sisutiim koos melutiimiga väga vinge loomingulise programmi ja arutelude vahelise õhustiku, mida veavad eest kultuuriprogrammi kuraatori rollis olev Ott Karulin ja melutiimi juht Katrin Isotamm. Liiva loodab, et Arvamusfestivali meluprogramm on nii kaasahaarav, et kahe päeva vahel ei  teki ühelgi festivalil osalejal soovi Paidest lahkuda. „Ka loomingulise programmi ja melu üks märksõnu on sarnaselt aruteluprogrammile sel aastal osalemine,“ sõnas ta. Ühe näitena võtavad Arvamusfestivali Oruala kokku kuus eestimaist koomikut stand-up teatriga Fopaa!, muljetades humoorikalt kõigest sellest, mis elu lihtsale inimesele teele ette veeretab. Täpsemalt saad selle kohta lugeda siit.

Kõige müstilisem Arvamusfestivali kultuuriprogrammi sündmus on sel aastal kahtlemata digiluule slam. Kujutage ette: te “söödate” ühele arvutiprogrammile sisse kauni valiku Juhan Liivi, Lydia Koidula ja Villu Tamme värsiridu ning seejärel genereerib robot teile omapoolse variandi eesti luuleklassikast. Näiteks olete ühtäkki tuhanderealise poeemi omanik!

“Käsitleme seda robotit kui algajat luuletajat. Ta töötab läbi sisestatud luuletuse ja neist inspireerituna luuletab ka ise. Kuna põhi on juba olemasolevatest teostest, siis on võimalik, et kõik on omavahel seotud. Aga teisalt on kõik nonsenssi piiril balansseeriv,” rääkis digiluuletaja looja Taavet Jansen.

Nii selgubki tõsiasi, et kuigi loomeprotsessi eest vastutas agar luule-robot, saab toimetamise vastutust ja ettekandmise rõõmu tunda siiski taas inimene. See tähendab, et tuhanderealisest värsiridade rägastikust võib järgi jääda vaid paarkümmend rida või mõni salm, seda täpselt sel teemal, mis tema toimetaja silma jääb.

Digiluuletaja sai Jansenil programmeeritud kord ühe etenduse tarvis: “Mõtlesin, et see on täielik raiskamine, kui ta seisma jääb – see on ju nii äge robot! Nüüd ongi temast teised inimesed palju rohkem rõõmu saanud.”

Varem on digi-luule slam‘i korraldatud pealinna hubastes vaba mikrofoniga õhtutel mitmel korral. Ka Arvamusfestivalil kannab iga toimetaja oma luule ise ette ning Janseni sõnul võib õige hetke, õhustiku ja tabava etluse koosmõjul sündida midagi väga kütkestavat. “Võluv!” meenutab ta varasemaid slam‘e Chungini, Rain Tolgi ja teistega. Kes aga sõnarokipeol luulet lugema hakkab, jääb veel saladuseks.

Kui tahad oma silmaga imetabast digi-luuletajat silmata, sea reedel, 14. augustil kell 21 sammud Philly Joe’si klubisse, sest siis algab poolteist tundi kestev slam. Lisainfo saamiseks registreeri end ka Facebookis üritusel osalejaks.

Väikese aimduse sellest, milline üks digi-luule slam välja näeb, leiad järgmisest videost: https://vimeo.com/124315243

Mis saab pärast seda, kui oled sõitnud augusti keskpaigas läbi kauni viljapõldudes kuldava Eestimaa ja seisad nüüd Paides Arvamusfestivali veerel? 

Selleks et aidata kiiremini eri teemaaladel sisse elada, tutvustame mõningaid võimalusi, kuidas sõnarokkida. Selleks et saaksid kiiremini sisu kallale asuda ja võimalikult mitmekesiselt ajusid ragistada.

Tänavuse festivali kava on kirju: teemasid on loodushoiust hariduspoliitikani. Niisuguse mitmekesise pildi on festivalile toonud sajad vabatahtlikud. Enamiku teemaalade korraldus on organisatsioonide vabatahtlike õlul. Arvamusfestivali tiim on nõu ja jõuga abiks olnud ning julgustanud vabatahtlikke korraldajaid katsetama võimalikult erinevaid aruteluformaate. Tasub vaid mõte virge ja vaim avatud hoida ning osaleda, osaleda, osaleda!

Milliseid formaate kohtab festivalil?

Paneeldiskussioon − kasutatakse siis, kui mingil teemal esitavad erinevaid seisukohti oma ala spetsialistid. See on hea võimalus saada detailsemat siseinfot, sest aktiivses vestluses julgetakse nii mõnigi kord rääkida ka probleemide või erinevate arengute köögipoolest.

Tavaliselt osaleb diskussioonis ka neutraalne juht, kes küsib irriteerivaid küsimusi, et arutelu põnevamaks ja elavamaks muuta. See ei tähenda aga, et festivaliosalised peaksid end pealtvaataja rollis tundma. Ka paneelis olijatel on rõõm kuulda eemalseisjate arvamust. Seega, kui sul tekib mõte, viipa arutelu juhile, et ta mikrofoniga sinu juurde tuleks ja sinu argumendid kuuldavaks aitaks teha. Teine variant: otsi alalt vaba mikrofoni!

Väitlus − sarnaneb ekspertide osalemise poolest paneeldiskussiooniga, kuid erinevaid seisukohti püütakse tugevamalt tõestada ning arutelu käigus peaks kogemuste ja praktiliste näidete najal selguma, milline variant probleemikäsitlusest on sobivaim. Väitlus pakub kindlasti põnevust ning teemaalalt lahkudes oled ehk mitme fakti ja näite võrra rikkam.

Maailmakohviku aktiivõppe meetodid toob osalejateni haridusala. Saab kogeda, kuivõrd aitab aktiivõpe aruteludes end avada ja tulemuseni jõuda. Maailmakohvik on oma olemuselt päris kohviku sarnane: väikestes gruppides arutletakse varem väljahõigatud küsimuste või probleemide üle. Lahendused paneb laudkond paberile. Seejärel jääb keegi grupist laua peremeheks/-naiseks ning ootab teisest lauast enda juurde uusi liikmeid, kellega juba kahe laua mõtiskluse tulemustes ühisosa ja uusi vaatenurki leida. Sama küsimuse ümber tekib mitu vestlusringi.

Kuumad toolid − annavad pika arutlemise asemel võimaluse väljendada jah/ei-seisukohti sellistel teemadel, mille puhul ei oskagi täpset selgitust öelda. Tavaliselt istuvad osalised ringis toolidel, ringi keskele jäetakse üks tühi tool. Teemaala juhendaja loeb ette erinevaid väiteid ning need, kes temaga nõustuvad, istuvad ümber; mittenõustujad jäävad oma kohale. Ümberistumise võib asendada ka muu füüsilise märguandega, näiteks käe tõstmisega. Füüsiline seisukohavõtt ehk reaalne tegevus seisukoha näitamiseks on hea selleks, et osaleja harjuks oma arvamust avaldama. Enne seisukohavõttu pannakse ka kindlalt paika, kas ja millal valikuid kommenteerida ning küsimuste üle pikemalt arutleda.

Praktiline tegevus − lisaks on võimalik arutelul „Kuidas rajada inim- ja loodussõbralik kodu?” osalejatel kaasa lüüa savist pitsaahju ehitamisel. Lubatakse ka pitsat küpsetada. Ökoriigi teemaalal saab näha teisigi praktilisi näiteid ehitusmaterjalidest ja ehitussõlmedest.

Viimased nõuanded osalejatele

Kuid veel enne kui hakkata Paide poole sõitma, soovitame Google Play’st või App Store’ist alla laadida EMT Live äpi. Sealt leiate Arvamusfestivali sündmuse, mille sees saab luua päris oma festivali kava ning leida palju muudki. Loe festivali rakendusest siit ja Minu Kava koostamisest siit. Muuseas, oma kava saab panna paika ka Arvamusfestivali kodulehel!

Viimaks meenutame, et kinni tuleks pidada ka heast arutelutavast ehk mängureeglitest, kuidas sõbralikult ja võrdselt kõigi seisukohtadega arvestada. Seda ikka selleks, et kõik Arvamusfestivalil osalejad arutelukultuurist ja kommetest ühtmoodi aru saaksid.

1. Austame aega, arutelu juhti ja kõiki teisi festivalil osalejaid.
2. Tõestame, mida väidame.
3. Kuulame – see on sama oluline kui kõnelemine.
4. Oleme arutelus osalevate inimeste suhtes hinnanguvabad.
5. Reageerime mõtetele, mitte isikule.
6. Keskendume lahendusele: kriitikal peatume lühidalt, seejärel pakume lahendusi.
7. Võimaluse korral ei kasuta me aruteludes esitlusmaterjale, las kõneleb inimene, mitte Powerpoint.