Tekst: Kadri Sikk, Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige

1. Impordime teadmised
Kuna Rootsis ja Soomes on veganlus täiesti aktsepteeritud toitumisviis kõigile, kutsusimegi mõlemast riigist arutelus osalema usaldusväärsed asjatundjad, kes oskasid avada rahvusvaheliselt tunnustatud seisukohti veganluse tervisemõjude kohta. Rootsist käis ühingu Arstid Tuleviku Heaks eestvedaja, onkoloog David Stenholtz, Soomest aga Põhjamaade toitumissoovituste töörühma liige ja Helsingi Ülikooli toitumisteaduste professor Mikael Fogelholm. Meie kogemus naaberriikidega on olnud väga positiivne nii tol arutelul kui hiljem – ikka tullakse hea meelega külla ja jagatakse teadmisi.

2. Vaenlane on informeerimata sõber
Võime ju vahel pahandada Eesti tervisevaldkonna eestkõnelejate väärarusaamade üle veganlusest, kuid ega sellest keegi targemaks ei saa. Skeptikutest tondi tegemise asemel pidasime paremaks mõelda end nendega sõpradeks, kelle eksiarvamustele ruumi teha ning keda suunata infoni, mida meie juba teadsime. Selleks kutsusime neid julgelt arutelusse, oli aga küll tükk tegemist, et keegi sinna ka tuleks. Lõpuks saimegi koos väliskülalistega kokku väga erinevatel seisukohtadel asjatundjad, nende hulgas perearst dr Karmen Jolleri ja suure skeptikuna tuntud Eesti Lastearstide Seltsi juhataja dr Ülle Einbergi. Selle kõige tulemusena mõjus arutelu objektiivsemalt, aga sellest olulisemana astusime enda jaoks tähtsa sammu koostöö suunas nende organisatsioonide ja ekspertidega, kes kujundavad toitumisküsimustes Eesti avalikkuses arvamust. Lõppude lõpuks oleme ju siiski kolleegid.

3. Las asjatundjad räägivad
Meie võisime veganitena Eestis rääkida, kui hea valik see on tervisele, kuid tol hetkel meid veel piisavalt tõsiselt ei võetud. Seega tegime valiku ise üldse püünele mitte minna. Nägime vaeva ja otsisime moderaatoriks inimese, kes oli ühe jalaga kummaski maailmas: arsti ja vegani dr Marta Velgani. Asjatundlike väliskülaliste ja oskusliku moderaatoriga tagasime, et hirmujutud veganlusest said adresseeritud võrdsetel alustel ehk tervisevaldkonnas tunnustatud inimeste poolt. Lisaks nendele kolmele põhimõttele pidasime silmas soolist tasakaalu, mis õnnestus hästi. Kõige selle tulemusena oli meie arutelu tookordse festivali üks kõige populaarsematest, mida kajastati meediaski. Oleme jätkanud väga head koostööd moderaatoriks olnud Marta Velganiga, keda me eelnevalt ei tundnud. Samuti võime täna öelda, et oleme saavutanud tervisevaldkonna organisatsioonide ja ekspertide seas hea maine ning tõsiseltvõetavuse, mille pinnalt on koostööd teha juba hoopis parem.

Seega soovitan mõelda oma pikaajalistele eesmärkidele ning võtta ette hea arutelu korraldamise – see on vaeva väärt!

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Kärt Vajakas

KUULA JÄRELE

Ühenduse CIVICUS esimene tegevjuht Miklos Marschall tõi Ungari näitel välja, kuidas pärast NSVLi lagunemist toimus Ungaris kiire areng liberaalse demokraatia suunas, kuid ühel hetkel muutus bürokraatlik süsteem paljude jaoks liiga aeglaseks. Ungari praeguse peaministri Viktor Orbáni edu selgitas Marschall inimeste sooviga tugeva liidri järele, kes näitaks otsustuskindlust ja kiirust.

Samas on sellise liidri esile kerkimine Ungaris viinud olukorda, kus ametkonnad on aastate jooksul täidetud vaid ühe partei pooldajatega ning peaministripartei toetab avalikke kampaaniaid kodanikuühenduste eestvedajate vastu, muuhulgas selliseid, kus neid nimetatakse riigivaenlasteks. Sellise olukorra ennetamiseks soovitasid arutelus osalejad keskenduda demokraatia hoidmisel põhiväärtuste kinnitamisele ning vähem tegeleda bürokraatia pideva kasvatamisega.

Arutelus keskenduti ka sellele, mida saaks kodanikuühendused paremini teha ning põhipunktidena toodi välja, et kodanikuühendused peaksid julgemalt poliitikasse sekkuma ning leidma uudseid viise oma mõtete edasi andmiseks. Ühe näitena võib tuua sotsiaalmeedias populaarsust kogunud logod ja pildiraamid, millega iga inimene saab kergesti oma poolehoidu väljendada ning sõnumit edastada.

Samuti rõhutati iga inimese rollile ja võimalusele ühiskonnas muutusi kaasa tuua. Poola sotsioloog Jakub Wygnański põhjendas oma aktiivsust: „Ma käitun, nagu kõik sõltuks minust. Ajalooliselt tähendab sõna idioot inimest, kes huvitub ainult oma heaolust. Mina ei soovi idioot olla.“

Kui keegi ei ole valmis muutuste nimel vaeva nägema, siis ei saa ühiskond edasi arendada. Samamoodi tõi Saksa kodanikuühenduste eestvedaja Andre Wilkens välja, et tema motivatsioon vabatahtlikuks tegevuseks on Briti kolleegi sõnad: „Kui Su lapsed ja lapselapsed Sult tulevikus küsivad, mida Sa tegid, kui Sa ei nõustunud sellega, mis ühiskonnas toimub? Kas Sa vaatasid kõrvalt või proovisid midagi teha isegi, kui see ebaõnnestus?“

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Virve Kass
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

ROHKEM PILTE

Mind jäi kummitama mõte, et õnneliku suhte nimel tuleb tööd teha ja vaeva näha. Mida selle all siis tegelikult mõeldakse? Mida see ühe või teise inimese jaoks tähendab? Me tegelikult tihti mõtleme ja tajume asju erinevalt. Samamoodi mõistame ka armastust erinevalt.

Ühe jaoks on armastus see, et ta teeb teise inimese jaoks kõik või et teine inimene teeb tema jaoks kõik. Teise jaoks on armastus vabadus ise otsustada, mis teda õnnelikuks teeb või lahkudes teadmine, et koosolemise eesmärk on saavutatud.

Kuna iga mõistet võib käsitleda mitmest vaatenurgast, siis ongi oluline see, et me teineteist mõistaks, et me räägiks ja kuulaks. Samas võime ka omavahel mitte nõustuda, kuid peame teise inimese arvamusega leppima, lubama tal arvata nii nagu tema arvab.

Pereterapeut Kaia Kapsta-Forrester tõi välja, et tihti sisenetakse vabaabiellu ja libisetakse abiellu ilma konkreetseid kokkuleppeid tegemata. Siis avastatakse, et olukord pole selline, nagu on ette kujutatud. Pole näiteks räägitud läbi, mida keegi ootab ja oluliseks peab, mida ise pakkuda tahab. Millegipärast on inimestel keeruline rääkida asjadest avatult ja siiralt, sellest, mida tegelikult tuntakse, kuid mis on ühe hästi toimiva paarisuhte eelduseks. See on midagi, mida tuleb ise õppida, kuna vajalik eeskuju puudub.

Arutelu ühe laudkonna eestvedaja, vaimulik Triin Käpp tõdes, et tema elus on olnud üks abielupaar, kes oli talle suureks eeskujuks, milline üks õnnelik abielu olema peaks. Ja see annab talle usu ja teadmise, et ka tema võib olla kellelegi positiivseks eeskujuks.

Mis siis, kui meil kõigil on olemas kuskil keegi, kes on meie jaoks see kõige-kõige õigem?
Mis siis, kui peamegi enne õppima läbi mitme suhte, enne kui astume sinna tõelisse liitu?
Mis siis, kui peame õppima õigel ajal taanduma suhtest, mis meile ei sobi või välja astuma suhtest siis, kui oleme sellest välja kasvanud ja see enam meile mitte midagi ei anna?
Mis siis, kui peame lihtsalt märkama ja aru saama, millal on aeg suhe lõpetada, enne kui keegi valusalt kõrvetada saab?
Mis siis, kui päriselt ongi meie jaoks keegi, kellega koos kasvada ja maailma avastada, olles hoitud ja kaitstud ka siis, kui tekivad erimeelsused?
Mis siis, kui see liidab ja tugevdab ja aitab meil iseennast paremini tundma õppida? Mis siis, kui kogu suhteteema ongi ainult selle jaoks, et iseennast paremini mõista ja armastada ning seda harmooniat ja armastuse väge kaaslasega jagades koosluua maailma?
Mis siis, kui õnn peitub iseendas?

—

“Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Urmas Viilmaa, Triin Käpp, Priit Sibul, Dagmar Lamp ja Kaia Kapsta-Forrester
Arutelu juhtis Karmen Maikalu
KUULA JÄRELE

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Lilika Torim
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Mis siis saab? Mitte midagi

Poliitilistest jõududest initsieerisid arutlemist perede suuruse teemal Vabaerakond ja Isamaa. Kummaski arutelugurpis kulgesid panelistide mõtteavaldused sarnasel rajal. Jüri Adamsi sõnul ei ole mõistlik riigi raha eest veenda lapsi saama inimesi, kes seda ei taha. Selle asemel tuleb keskenduda nendele, kes tahavad lapsi. Kerstin Meresma märkis Isamaa alal toimunud arutelus, et esmatähtis on luua keskkond, kus noored tahavad lapsi saada. Priit Sibul, Monika Haukanõmm, Siiri Oviir jt tõid samuti esile keskkonnaga seonduvat, alustades lapserohkete perede raskustest kodulaenu saamisel kuni infrastruktuuri ja lapsehoidja leidmiseni välja.

“Ma ei tahagi veel tööle tagasi!”

Teravat vastasseisu lapserohkeid peresid toetavate meetmete osas ei paistnud. Julgen loota, et see viitab panelistide mõistlikule järeldusele, et soov saada lapsi on isiklik hoiak. Kui hoiak on lasterohkuse poolt, siis riigi ülesanne on kõrvaldada takistused ja anda soodustusi. Kui hoiak on vastu, siis on nii ehk naa liiga hilja. Täiskasvanud inimese hoiakuid raha eest ei muuda.

Hoiakutest rääkides ー Isamaa telgis kõlas nii publiku poolt kui moderaatori suust mõtteavaldus, et naine tahab varsti peale sünnitust tööle tagasi. Tunnen ja tean naisi, keda võib iseloomustada sõnadega “kes palju teeb, see palju jõuab”. Neil on juba lapsed, nad teostavad end tööl ja tahavad ka veel rohkem lapsi. Suurepärane! Tean aga ka mitmeid naisi, kes on parimas karjääri ja pereloome eas, kuid kes soovivad loobuda pikemaks ajaks tööst, et saada järjest kaks, kolm või rohkem last.

Riiklikes poliitikates kumab tihti läbi soov võimaldada naistel peale laste sündi võimalikult kiiresti naasta tööjõuturule. Sama hoiak on jõuliselt esindatud ka meedias. Kuidas peaks end selle taustal tundma naine, kes mõtleb teisiti? Ühiskond teeb talle väga keeruliseks öelda välja vastupidine arvamus: (veel) ei taha tööle tagasi!

Kestev perekond algab turvalisest suhtest

Kristina Birk-Vellemaa nimetas ühe pereloomet pärssiva asjaoluna paarisuhte madalat kvaliteeti, mis võib väljenduda näiteks mehe väheses panuses ühise kodu ja laste eest hoolitsemisse. Suhte kvaliteet oli kandvaks teemaks arutelualal Eesti Usk toimunud paneelis “Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?”. Panelistide rivi oli kõike muud kui homogeenne ー kes oma esimeses, ainsas ja pikaajalises suhtes, kes aga juba kolmandas. Osalusarutelu näitas, et sõltumata isiklikust taustast nähakse paarisuhet soodustavaid ja kahjustavaid asjaolusid pigem sarnaselt.

Dagmar Lamp tõi suhetes probleemina esile idealistlikud ootused ja enesepettusesse ideaalse kaaslase otsimisel. Seevastu kvaliteetse paarisuhte juurde kuuluvad mõistmine, lugupidamine, ühisosa leidmine jpm ei ole samastatavad armumise afektiga, vaid eeldavad pühendumist ja pikaajalist tööd teineteise ja iseenese tundmaõppimisel. Olen ammugi mõelnud, kui oluline on inimsuhete loomise ja hoidmise oskus, et inimene saaks end ühiskonnas maksimaalselt teostada. Samas ei tea ma ühtegi näidet haridusasutustest, kes on võtnud need inimeseks olemise kompetentsid oma õppeprogrammi. Ehk on siin mõttekoht hariduspoliitika kujundajatele?

Kokkuvõtlikult neis kolmes arutelugrupis kuuldu põhjal järeldub, et rahvastikupoliitika kujundamisel tuleb riigil keskenduda peredele, kes tahavad lapsi, kõrvaldada neilt takistused ja luua soodustusi. Üksnes rahalistest soodustustest siin ei piisa. Ülimalt oluline on kvaliteetne paarisuhe. Suhe ise on nende inimeste vaheline asi, kuid riigi ülesanne peaks olema anda inimestele nende väljakujunemisel – kooliõpingute ajal – teadmisi ja oskusi kvaliteetse suhte loomiseks ja hoidmiseks. Perepoliitikat peab toetama mitte üksnes rahandus-, vaid ka sotsiaal- ja hariduspoliitika.

—

“Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Urmas Viilmaa, Triin Käpp, Priit Sibul, Dagmar Lamp ja Kaia Kapsta-Forrester
Arutelu juhtis Karmen Maikalu
KUULA JÄRELE

“Kuidas saada palju lapsi” @Arvamusfestival2018
Osalesid Siiri Oviir, Priit Sibul ja Kerstin Meresma
Arutelu juhtis Marii Karell
KUULA JÄRELE

“Kuidas rakendada kolme lapse poliitikat?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Monika Haukanõmm, Kristina Birk-Vellemaa ja Jüri Adams
Arutelu juhtis Mikko Nõukas

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Juhani Jaeger
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Paula Kristel Kajula

Arutelu põhiteemaks oli ajalooliste sammaste ja tseremooniate väärtus ja roll tänapäeval. Ka Laura Linsi ja Roland Reemaa Veneetsia biennaali näitus „Nõrk monument“ tegeleb monumentide tähendusega. Intrigeeriv pealkiri viitab monumentide sisu mõjususele. Nõrga monumendi näitena tõi Linsi välja Torma Vabadussõja monumendi – põlvitava Kalevipoja kuju – mis püstitati 1923. aastal. Koos okupatsioonide vaheldumisega pöörati kuju kord ida, siis jälle lääne suunas, nõnda pidevalt selle tähendust muutes ja nõrgestades. Linsi iseloomustas nähtust repliigiga „Eestis monumendid tantsivad“. Teiseks näiteks on Tartu maantee äärsed betoonsambad, mis ühe monumentaalseima ruumina Eestis ei kanna endas midagi muud peale õhu ja mälestuse 2008. aasta majandusbuumist.

Reemaa tõstatas küsimuse monumentide olemusest: on siis monument arhitektuur või kunst? Tema sõnul võib monumenti mõtestada kui ekstreemset arhitektuurilist projekti, mille eesmärk peaks olema tähendusrikka ruumi loomine. Tähendusrikka ruumi näitena tõi ta välja  Hirvepargi trepid, millele Herbert Johannson 1936. aastal Toompea müüri taaskindlustamise rolli kavandas. 1987. aastal toimunud Hirvepargi kohtumised ning neile pühendatud mälestustahvli lisandumine lisas juurde uue mälukihi. Nõnda võib mälestusmärk ümbermõtestamisel ning uute ajalooliste sündmuste lisandumisel ka hoopis tugevamaks, suuremaks ja tähendusrikkamaks muutuda.

Lisaks monumentide sümboolika muutumisele on olulised ka nende asukohad, näiteks palju arutelu tekitanud Maarjamäe memoriaali kõrvale rajatav kommunismi ohvrite mälestusmärk. Siinkohal lahknesid ka vestlejate arvamused: ühelt poolt on Maarjamäel hea kogum ajaloolisi kihistusi, mis võiks toimida lepitamisruumina; teisalt viime Maarjamäele mälestusmärgi püstitamisega olulised teemad perifeeriasse, sest linnuke saadakse kirja, kuid rohkem see inimeste teedele ei satu ega eludesse sekku.

Ajalooliste sümbolite muutumisega leppimine pigem tugevdab monumendi tähendust. Siinkohal tõi Jõerüüt näiteks isetekkelised monumendid Haapsalu promenaadi ääres, kus inimesed võivad endale tellida pingi koos sildiga teemal “1944. aasta viimane võimalus laevaga Rootsi põgeneda”. Haapsalu linnaga pigem kitsalt seotud, kuid Eesti riigile oluline sündmus, mis avaneb isetekkelise monumendi ning isiklike lugude kaudu. Isetekkelise monumendina toimivad Linsi meelest ka näiteks Tallinna tüüpmajad, mis oma erisusega annavad edasi kohalikku ajalugu ning on muutunud Tallinna äratuntavaks märgiks.

Mälestusmärkide sisu loomisel ja mõtestamisel on olulised ka tseremooniad. Kõik mälestusmärgid siiski tseremoniaalsete monumentidena ei toimi: on ka linnaruumi osana toimivaid mälestusmärke, mida on eriti palju näiteks Tartus. Tugeva tseremoniaalse mälestusmärgina toimib Vabadussammas, kuid siingi on tseremooniatega võimalik monumenti nõrgestada: näiteks loob presidendi poolt Vabadussamba äärde asetatud pärg küüditamise ohvrite mälestamiseks seose Vabadussamba ja küüditamise vahele. Samas leidsid vestlejad, et mälestusmärkidega seotud tseremooniad peavad olema püsivad, sest pisematki muutust võib tõlgendada poliitilise muutusena.

Arutelu lõpetas Jaak Jõerüüdi novell „Raha monument“. Kas peaksime püstitama monumente sellele, mis meie jaoks päriselt väärtust kannab või peavad monumendid olema seotud sellega, mis riiklikult püha? Kui riiklikult ja ajalooliselt püha muutub, siis monument rahale jääks ilmselt veel mõneks ajaks püsima. Järgmisel monumentidest kõneleval vestlusel võiks arutleda selle üle, kas demokraatlik ühiskond üldse vajab monumente ja nendega seotud tseremooniaid. On need siis rahvusriigi toimimise seisukohast olulised ning kas iga inimene ei võiks elada enda jaoks loodud ja pühaks peetavate monumentide keskel?

—

Arutelu “Recycled Kalevipoeg kolme triibu dressis? Ehk monumentide väärtus eile, täna ja homme.

L, 11. augustil 2018 türannia ja inimlikkuse alal
Osalesid Laura Linsi, Roland Reemaa, Tiit Remm, Jaak Jõerüüt. Arutelu juhtis Gregor Taul. Arutelu korraldas Eesti Mälu Instituut, Inimõiguste Instituut ja Aet Kukk.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Vanem
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Julgeolekunõukokku kuulumise ühe olulisema kasutegurina tõi president Kersti Kaljulaid välja, et organisatsiooni töö seespidine tundmine on igale riigile oluline julgeolekutagatis juhuks, kui tulevikus on vaja saada reaalset ja kiiret kasu julgeolekunõukogu tööst. Oluline on teada, kuidas nõukogus töö käib.

Kaljulaid tõi välja, et kuigi tihti öeldakse, et väikestel riikidel pole võimalusi suuri muutusi ellu viia, siis tegelikult on hoopis vastupidi. Lisaks väikeriikide huvide eest seismisele on Eestil plaanis nõukogusse viia mitmed suured ja olulised rahvusvahelised teemad. Näiteks küberturvalisus ja sellega seotud seadusruumi arendamine.

“Meil on täiesti selge plaan, et kõik küberjulgeoleku ja tehisintellekti teemad tuleb viia ÜRO julgeolekunõukogu laua taha, sest rahvusvaheline seadusruum selles valdkonnas on selge arengupeetusega. Nii nagu kliimamuutused viis julgeolekunõukokku Uus-Meremaa, suhteliselt väike riik, nii plaanib Eesti anda oma panuse just nimelt küberohtude ja tehisintellektiga seotud probleemidele lahenduste otsimisel,” ütles Kaljulaid.

Riigikogu liige Marko Mihkelson juhtis tähelepanu asjaolule, et mittealaliseks liikmeks olemine ei asenda NATO-t ja ei lisa otseselt Eesti riigile julgeolekut, tuues näiteks Gruusia ja Ukraina sündmused. Valituks osutumine muudab aga Eesti enda tõsiseltvõetavust ja võimaldab tõsta päevakorda Eestile olulisi teemasid, millel on pikem eluiga kui need kaks liikmeks olemise aastat.

Samuti on Mihkelsoni arvates Eestil võimalus näidata oma olemasolu riikidele, kes teavad Eestist vähe, ja luua nendega suhteid nii regionaalsel kui ka riikide tasandil, muutes Eestit pikemas perspektiivis rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks.

Kampaaniakohtumistel on teised riigi suurt huvi tundnud just Eesti digivaldkonna lahenduste vastu nagu x-tee või e-riik. “Eestit nähakse selles osas väga edumeelsena ning väga arenenud ja perspektiivse riigina. Kahtlemata on välja toodud, et see on põhjus, miks Eesti poolt soovitakse hääletada,“ sõnas Mart Nutt.

Eesti väljavaateid nõukokku saamiseks pidasid arutelus osalejad üsna heaks. Esiteks, kuna Eesti kandideerib esimest korda ja paljud riigid arvavad, et kõigile peaks andma võimaluse. Teiseks on Eesti ennast tõestanud kui sõnapidajat riiki ja täitnud enda antud lubadusi. Kolmandaks oleks Eesti pakkuda sellist oskusteavet, eriti küberturvalisuse ja tehnoloogiate teemal, mida teistel riikidel pole.

2005. aastal seadis Eesti üles oma kandidatuuri, et saada ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. ÜRO julgeolekunõukogus on viis alalist liiget (Hiina Rahvavabariik, Prantsusmaa, Venemaa, Ühendatud Kuningriik ja Ameerika Ühendriigid) ja kümme mittealalist liiget, kes valitakse regionaalsete gruppide põhiselt. Eesti kuulub Ida-Euroopa gruppi ja kandideerib samaaegselt ühele kohale Rumeeniaga. Eesti kandideerib nõukogu liikmeks esimest korda.

Vaata arutelu järele: https://goo.gl/YDJS3h (Välisministeeriumi video)
Kampaaniast lähemalt: https://vm.ee/en/estonia-un-security-council-2020-2021

Tekst: Ann Aaresild, Arvamusfestivali vabatahtlik
Foto: Anu Martinson, Arvamusfestivali vabatahtlik

Ärevustundest räägitakse veel liiga vähe, kuigi see on üks kõige sagedasem emotsioon inimesel ning massidesse ei ole veel jõudnud arusaam, et see on täiesti normaalne seisund. Kui sa tunned ärevust, on hästi ja kui sa ei tunne ärevust, on ka hästi. Häireks muutub ärevustunne siis, kui see olukord hakkab meie elu segama. See tähendab, kui hakata mõnda tegevust või olukorda vältima ja see segab meie igapäevast elu.

Kuidas ise “kaasa aidata”?

Arutelus räägiti tihti selles iroonilises võtmes, lähtuvalt pealkirjast, ja toodi näiteid, kuidas ise sellele “kaasa aidata,” et ärevushäire saada või see oma lastele tekitada. Seda võib süvendada ülemäära muretsemine või mõistlike tegevuste keelamine. Näiteks kui üks lapsevanem ei luba last teise vanemaga koos suvekodusse, sest kardab, et lapsega võib siis midagi halba juhtuda. Kui lapsevanem on muretseja, siis võib arvata, et muretsejad saavad ka tema lastest. Kui vanem ütleb lapsele, et ära karda, siis õpib laps ära, et hirm on midagi, mida olla ei tohi ning hakkab seda vältima. See omakorda tekitab pinget ja ärevust.

Ärevusest kui lihtsast ja tavalisest emotsioonist võib saada häire, kui seda harjutakse maha suruma mõne nn turvalisuskäitumisega – rahustite, alkoholi, tubaka või miks mitte ka mediteerimisega. Et see ärev tunne ometi ära läheks! Arvates, et ärevus on midagi, mida ei tohi tunda, võime langeda aga hoopistükkis sõltuvuskäitumise lõksu.

Kool ärevuse tekitajana

Välja toodi ka oluline fakt, et kool on väga ärev keskkond, sest õpilane on pidevalt situatsioonis, kus teda hinnatakse. Noored on tundlikud ning tänapäeva hariduskeskkond neile tugevaks ärevushäire loojaks. Spetsialistide hinnangul tuleb iga last võtta nii nagu ta on ja anda igale indiviidile kasvamiseks ja õppimiseks sobiv pinnas. Just nagu taimed, kel on oma eelistused, kus ja kuidas kasvada, milline on õige pinnas ning paras kogus valgust ja soojust.

Kool peaks olema koht, kus on võimalus õppida nii nagu endale sobib, mitte koht, kus karta teha vigu ja olla pideva kontrolli all, kus õieti polegi võimalust oma potentsiaali avastada. Ka lill õitseb ja kasvab siis, kui tal on parimad kasvutingimused. Tekib küsimus, mida on vaja, et muutuks meie tuleviku alustalade surumine ühte kasti, oodates ainult kindlaid tulemusi, millele ilmselgelt keegi vastata ei suuda? Näib, et praegune ühiskond on suureks toetajaks ärevushäire tekkimisel.

Kas ärevus läheb tõesti ise üle?

Spetsialistide väitel ei pea kerge ärevusega midagi tegema, see on midagi, mis läheb ise üle. Oot – mis mõttes?! Läheb ise üle? Minu küsimuse peale, et kui kaua ma pean ootama, et ta ise ära läheks, vastati, et lihtsalt proovi järele ja oota.

Väidetavalt kulub selleks kümme minutit (isiklikult küll veel kahtlen selles). Tuleb teadvustada, et see on ärevus, tegeleda oma asjadega edasi ning siis see lähebki ise üle. Skeptik minus mõtleb, et eks tuleb ise järele proovida. Sest pidevalt oma ärevusega midagi ette võttes me pikemas perspektiivis hoopis säilitame, suurendame ja süvenemine seda tunnet, ega lase sel loomulikul moel taanduda.

Kui aga ärev on laps või nooruk, siis on täiskasvanute ülesanne kindlaks teha, mis seda ärevust tekitab. Tuleb küsida ja uurida ning lubada vastata ja päriselt kuulata, sest ainult nii saab ligi sellele väärtuslikule infole ja maailmale, mis on ühe inimese sisemuses. Huvi tundes ning mõista püüdes saame oma lastele pakkuda sellist keskkonda, kus nad tõeliselt kasvada ja areneda saavad. Ja siis, ärevuse tekkides, tulevad nad ise sellega toime, sest nad teavad, millega tegemist.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Lilika Torim
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

—

Arutelu “Kuidas saada ärevushäire”
R, 10. augustil 2018 turvalisuse ja tervise laval
Osalesid Katri-Evelin Kalaus, Elen Kihl, Katrin Orav, Le Vallikivi, Karina Laas. Arutelu juhtis Roald Johannson. Korraldas Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskus Sensus. Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis!

KUULA JÄRELE

Eesti rahvaarv on langevas trendis ning kuigi täna ei pruugi seda suur osa inimestest tunnetada, kujutab see meie riigi harjumuspärasele toimimisele, keele ja kultuuri ning elukeskkonna säilimisele tõsist väljakutset. Enne, kui olukord muutub pöördumatuks, on võimalik seda teadliku ja süstemaatilise tegevusega parandada. #kuidasmekestame arutelul seda teed mindigi.

Katsetati osalusarutelu formaati, mis tähendas osalejatelt pea nelja tunni pikkust intensiivset mõtte- ja loometööd. Valgete toolide, faktilehtede, molbertite, viltpliiatsite ja märkmepaberitega varustatud Vallimäe bastionile kogunes huvilisi nii ülikoolide, riigiasutuste, vabaühenduste kui eraettevõtete ridadest.

Eksperdid ja nõudlik rühmatöö

Arutelu juhatasid sisse neli eksperti: Alis Tammur (Statistikaameti vanemanalüütik), Ave Lauren (Euroopa rändevõrgustiku Eesti kontaktpunkti juht), Merle Liisu Lindma (Skype Eesti personalijuht) ja Lea Danilson-Järg (MTÜ Eesti Sündimusuuringud juht). Seejärel jätkus töö väiksemates töörühmades, kus iga meeskond keskendudes ühele kitsamale teemale: sündimusele, rändele või tööhõivele. Töörühmades ei toimunud siiski ainult vaba arutelu, vaid teemale läheneti konkreetsete juhendatud ülesannete kaudu. Kasutada olid faktilehed, ideekaardid, töölehed ja loomulikult igaühe kogemus ja teadmised.

Et mõtteid ja meeli algavaks maratoniks soendada, tuli igal osalejal mõelda oma suurimate hirmude ja lootuste peale, mis neil seoses inimvara jätkusuutlikkusega on, sõnastada need ühefraasilisteks mõteteks ning kirjutada sobiva fotoga ideekaardile. Neid lootusi ja hirme jagati nii suures ringis kui meeskonnasiseselt. Näiteks toodi hirmudena välja maakohtade väljasuremist ja inimeste potentsiaali raiskamist, lootustena aga julgeid, avatud meelega noori ning rahvastiku mitmekesisuse ja kontrolli tasakaalu.

Töö jätkus juhendatud ülesannete abil. Grupihääletuse teel valiti välja ja sõnastati oma teemavaldkonna teravaim probleem, mõistekaardi abil tuli probleem raamistada ja tükkideks lammutada – millest probleem tuleneb, keda see puudutab, mis selle lahendamist takistab, mis on suurimad väljakutsed jne. „Aruteluformaat on väga ambitsioonikas. Usun, et kes hoolimata keerukusest meeskondades seda järgisid, said positiivse kogemuse sellest, kuidas probleeme tükkideks võttes on võimalik jõuda konkreetsete tegevusettepanekuteni,“ ütles arutelu moderaator Maris Jõgeva. Lõpuks sõnastati oma eesmärk kuidas-küsimuse vormis. Lahendusi hakati otsima järgmistele küsimustele: kuidas jõuda regionaalse, soolise ja haridusliku tasakaaluni üle Eesti, kuidas teha nii, et haridus vastaks paremini tööturu vajadustele ning et lasterikkus ei paneks peresid majanduslikult raskesse olukorda?

Probleemid ja lahendused pulkadeks

Nii põhjaliku probleemi kallal töötamise üks eesmärk oli minna kaugemale üksnes väärtustele keskenduvast arutelust ning jõuda konkreetsete ja rakendatavate lahenduste, arengusuundade ja ettepanekuteni. Mingis mõttes kui-viga-näed-laita-siis-tule-ja-aita põhimõte. Osalisi juhendasid ja toetasid arutelujuhid ning moderaator. Nende roll sellise arutelu juures on asendamatu, sest sisuka lõpptulemuseni jõudmiseks tuli töötada intensiivselt ning püsida iga ülesande jaoks ette antud ajaraamides. „Kõik hakkab ikkagi konkreetsest sädeinimesest pihta, moderaatoril on selles formaadis väga oluline roll,“ ütles ekspertide paneelis osalenud Ave Lauren.

Pärast lühikest puhkepausi liiguti probleemi juurest lahenduste leidmise juurde. Testimaks idee vettpidavust, tuli ka lahendus rühmas põhjalikult osadeks võtta. Analüüsida tuli seda, mis probleeme meede lahendab, milline on selle mõju ning mida erinevad sihtrühmad selle heaks ära teha saavad. „Kuigi on inimesi, kes ütlevad, et keerulistele probleemidele ei ole ühisloomes võimalik lahendusi leida, siis selle arutelu eesmärk ei olnudki leida üks ja parim lahendus rahvastiku arengu tagamiseks, vaid pigem süüvida probleemi olemusse ning leiutada igapäevaseid väiksemaid lahendusi,“ ütles arutelu moderaator Maris Jõgeva.

Ettepanek – personaalne õpikonto

#kuidasmekestame arutelust sündis kuus olulist tegevussuunda, mida ka edaspidises teemakohases analüüsitöös kasutatakse ning üks konkreetne innovatiivne ettepanek – personaalne õpikonto. Personaalsel õpikontol oleks igale töötavale inimesele määratud teatud summa raha enesetäiendamiseks ning töötukassa spetsialisti abiga valitaks välja inimese huvidele vastavad koolitused, mida õpikonto kaudu rahastada. See lahendus loodi leevendamaks struktuurse töötuse probleemi ning võiks toetada ka elukestva õppe muutumist üldiseks normiks. Töötoa jooksul välja töötatud lahendusi esitati arutlemiseks ka erakondade esimeestele festivali viimasel arutelul.

Ehkki aruteluformaat oli eriline, oli osalejaid piisavalt palju ning suurem osa neist püsis teema juures lõpuni välja. „Arvan, et kõigilt gruppidelt tuli lõpus päris huvitavaid ideid, aga väga konkreetseid tulemusi sellest oodata ei tundu väga mõistlik, sest paljuski peitub see väärtus nendes aruteludes endas,“ ütles arutelul osaleja Kadri Lutter. Kestvusarutelud on paljudele ehk veel mõnevõrra ebamugavad, kuid esimene katsetus näitas, et formaat sobib Arvamusfestivalile hästi. Inimvara alale lahendusmaratoni toonud organisatsioonid lubavad mõttevahetuse pidamist samal teemal veel sel sügisel ning festivalil kogetu andis ainest, kuidas seda jätkata.

Tekst ja foto: Greetel Joanna Võrk

Kui laps läheb kooli, läheb ta saama eduelamust kahes valdkonnas: hariduslik ja sotsiaalne. Lapsevanemate ja õpetajate jaoks näib olulisem olevat esimene. Lapse enda jaoks on tihti olulisem aga just teine – halvad hinded pole võrreldavadki kiusamise ohvristaatuse või üksildusega. Ebaedu sotsiaalses sfääris mõjutab tugevalt ka õpiedukust. Nii jõudsime arutelus „Igasse kooli ÕNNEalajuhataja“ ikka ja taas suhete juurde. Peamiselt oli fookuses koolikiusamine.

Lapsed tahavad kooli minna. Lasteaialastele on see oluline prestiiži küsimus, kool on aste kõrgemal kui lasteaed. Küsimus on hoopis, kui kaua nad koolis tahavad käia. Laste heaolu uuringust tuleb välja, et 6. klassi õpilaste koolis käimise tahe on neli korda väiksem kui 2. klassi õpilaste oma. Mis nende aastate jooksul juhtub?

Kõigepealt tasub küsida, mis on kooli eesmärk. Õpetada, kuidas olla elukunstnik, kuidas navigeerida ja valida paljude võimaluste vahel, õpetada suhtlemist? Kõik inimesed ju suhtlevad omavahel, seega on nad suhtlemisoskuse omal käel üles korjanud. Samas ei küsi me, kas koolis peaks õpetama lugemist, kuigi leidub lapsi, kes on sellegi oskuse justkui iseenesest üles korjanud.

Kiusamise tagajärjed on rängad. Õnnetunde vähenemine on siinjuures üks väheolulisematest võrreldes näiteks vähenenud õpi- ja töövõime, kuritegevuse ja raskete vaimsete häiretega. Mõju on ka kõrvalseisjatele – kas me tõesti tahame, et ühiskonnas juurduks arusaam, et väärkohtlemine on aktsepteeritav?

Kui arutelu anti osalejate kanda ja paluti mõelda, kuidas saaks koolirõõmuga seotud probleeme lahendada, olid paljud pakutud ideed seotud õpetajate ja õpetamise meetoditega. Tugigrupid, õpetajate mentorid, pädevad psühholoogid, toetavad kolleegisuhted, diferentseeritud õpe, õppimise tähenduslikkus, lapsevanemate kaasamine, õpetajatöö väärtustamine ühiskonnas. See, mis toimub õpetajatega ja õpetajate vahel, toimub tihti ka õpilastega. Seega tasub senisest veel enam tähelepanu pöörata pedagoogidele, sest just nemad puutuvad õpilastega kõige rohkem kokku, neil on võimalusi märgata probleeme ning õpetada seda, millest kogu koolirõõm alguse saab – suhtlemist.

Kokkuvõttes jõudsid spetsialistid manitsuseni, mida võiks laiendada ka väljaspoole kooli ja koolikiusamist. Koolides on probleemide lahendamiseks tehtud juba palju ära, samas mõnikord toimitakse kõhutunde järgi, mis alati ei vii soovitud tulemuseni. Kasulik oleks vahepeal vaadata ka uuringutest, mida tasub teha ja mida mitte. Oluline on teadmispõhine, läbimõeldud ja süsteemne tegevus. Süstemaatiline tegutsemine peaks olema igas koolis juurutatud, koolivälised programmid peaksid tulema appi siis, kui ise enam ei oska või ei jõua. Samuti ei tohiks me häbeneda abi küsida, vaid aeg-ajalt spetsialistiga, nt terapeudiga konsulteerimine peaks olema normaalne ja lausa populaarne.

Kuigi arutelus keskenduti palju koolikiusamisele ning vaadati sellele otsa erinevate nurkade alt ja läbi erinevate osapoolte silmade, oli minu mõtetes ikka ja jälle see küsimus: kui kaotaksime koolis kiusamise ja tõrjutuse, kas oleksid siis kõik õpilased õnnelikud ja tahaksid kuni oma haridustee lõpuni hea meelega koolis käia? Või on midagi veel, mida saame koolirõõmu suurendamiseks teha? Kui igasse kooli jõuaks õnnealajuhtaja, mis oleksid tema töö eesmärgid ja peamised ülesanded?

—

Arvamusfestival 2018, R, 10. augustil kell 18-19.30 @Haridus 2.0
“Igasse kooli oma ÕNNEalajuhataja”

Osalesid Liisa Ringo (Avatud Kool), Helen Voogla (Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine), Dagmar Kutsar (Tartu Ülikool), Kristiina Treial (KiVa), Katri Lamesoo (Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus), Mihkel Rebane (HTM), Marit Kannelmäe-Geerts (SA Archimedes Noorteagentuur / programm “Hooliv klass”).

Arutelu juhtisid Daniel Soomer ja Anna-Kaisa Oidermaa (Peaasi.ee)

Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis Arvamusfestivali kanalis!

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anu Martinson

Peol esinesid väikeste etüüdidega Paide teatri näitlejad Ursel Tilk, Johannes Sepping, Joosep Uus ja Kirill Havanski ning novembris etenduval avaetendusel mängiv Rakvere teatri näitlejanna Grete Jürgenson. Etüüdide läbivaks teemaks oli nn grillipeo kümme käsku. Külalisi tervitasid ja kostitasid Paide teatri lavastaja Jan Teevet ning projektijuht Harri Ausmaa.

Lavastaja Jan Teeveti sõnul oli Paide teatri grillipeo idee ühene: tuua inimesed tule ümber kokku ning anda kõigile, kes tol õhtul lõkete ümber koondusid, võimalus üksteist vabas õhkkonnas tundma õppida. „Et oleme teater, töötasime peo jooksul ja enne seda ennekõike reaalsuse luubi alla toomise ja nihestamisega: mis ikkagi on grillipidu ja miks me kokku tuleme, kuidas panna meid seda ühist ruumi tõeliselt märkama ja kuidas luua kõigi nende kogetud grillipidude jadasse üks, mis tõepoolest erilisena meelde jääks. Vedasime mullasele ehitustandrile kunstmuru ja -lilled, plastikkuused ja -toolid ning aiapäkapikud ja asetasime grillipeo trafaretse ja paljude suvedega läbi proovitud vormi piibellikku kümne käsu konteksti. Kahetunniseks planeeritud kokkutulemine venis hommikusse. Plastikust jõulukuused ja augustiöö langevad tähed said Paides kokku ning nende vahel ka inimesed. Oleme tänulikud,“ rääkis ta.

Grillipeo kulg oli ilmselt suureks üllatuseks nii tegijatele kui osalejatele, lõppedes alles varastel hommikutundidel koos isetekkelise tantsupeoga, kus telefonist mängis muusikat ka Paide linna tuntud muusik Madis Aesma. Võib loota, et Paide teatri sünnipäevapeost saab Arvamusfestivalil traditsioon, kus igal aastal pärast tuliseid arutelusid mõnusalt koos teatritegijatega aega veeta.

Hoia Paide teatri tegemistel silma peal Facebookis ning tule kindlasti vaatama ka Eesti uusima teatri lavastusi Paide muusika- ja teatrimajja. Järgmist aktsiooni on oodata juba 1. septembril, kui üheks päevaks avatakse Paide teatri auto käsipesula. Hea ilma korral viskavad poisid ka särgid seljast!

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Tiiu Saarist

Alustasin enda Arvamusfestival 2018 programmi Eesti usu alal intrigeeriva paneeliga “kõrberahva usu” sobilikkusest “metsarahvale”. Paneeli korraldaja Eesti Kirikute Nõukogu kokku kutsutud kümneliikmeline seltskond hõlmas maausuliste, õigeusklike, luterlaste, islami kogukonna, reaal-, sotsiaal- ja humanitaarteadlaste ning skeptikute-ateistide esindajaid.

Kirju seltskonna avasõnavõtte looritas väike pinge. Nii mõnigi iseenesest tabav iroonianoot pääsenuks rohkem mõjule pool tunnikest hiljem, kui vestluspartnerite vaheline tunnetus oli paranenud, näiteks kristlaste pihta suunatud “ma ei lähe hiide valgete kummikutega” (et pühalikkust rõhutada – J. J.). Üldiselt iseloomustas paneliste vastastikune austus. Kui anonüümsed netihuligaanid – sõltumata taustast – ei säästa usuküsimuses sütt ega sülge, siis päris inimesed päris vestlusringis suhtuvad üksteisesse nagu inimene inimesesse ikka.

Kellest sõltub kohanemine?

Malemäng, mille põhieesmärk on tutvustada enda arvamust ja ennetada vastaspoole argumente, oli keskustelu osaks selgi korral. Pikemalt neil keerutustel siinkohal ei peatu. See kõik kuulub mängu juurde ja ka argumendid on huvilisele teada või kättesaadavad.

Eesti moslemi kogukonna esindaja Kristi Ockba sedastas religiooni kohanemisvõime ühiskonnas läbi üksikisiku kohanemisvõime: “Iga inimene, kes usub, peab otsustama, kas ja kuidas ta kohaneb keskkonnaga, kus ta on. Religiooni kohanemisvõime seisneb inimeste kohanemisvõimes.” Nõustun sellise käsitlusega kahel käel ja mõtlen samas arvamusliidrite, antud kontekstis usujuhtide mõjule ja vastutusele. Kuivõrd veenavad nad oma “karja” järgima vastavale ühiskonnale omaseid hoiakuid? Kogukonnasisest oma usu ja kombestiku järgimist see ju ei sega. Kahjuks leiab nii erinevate religioonide ajaloost kui ka tänase Euroopa moslemikogukondadest näiteid usujuhtide jäikusest seal, kui inimesed ise oleks valmis kohanema.

“Me kõik oleme hariduse usku”

Kui tundsin paneeli käigus millestki puudust, siis vahest ehk eestlaste usklikkuse vaagimisest igapäevaste valikute näitel. Võimalust diskussiooni elavdamiseks eluhoiakute põhiselt andnuks Avo Üpruse tõdemus: “Kes ei hakka probleeme lahendama, on osa probleemist. Kas teda juhib teadus või usk, ei oma mingit tähtsust.”

Paneeli viimases kolmandikus tõusis jutuks inimeste religioosne haritus. Teema avas Maavalla koja juhatuse liige Andres Heinapuu: “Me ei saa üksteisest lugu pidada, kui me üksteise lugu ei tea. Vaja on suuremat usulist sallivust ja uudishimu.“ Kuna teemapüstitus köitis silmnähtavalt kogu arutelugruppi, võtsin nõuks haarata mikrofoni ja küsida otse, kas kõik panelistid leiavad, et inimeste religioosne haritus vajab parandamist, või vaidleb keegi ka vastu? Vastuväiteid ei leidunud, seevastu kõlas lavalt deklaratsioon: “Me kõik oleme hariduse usku.”

———

Arvamusfestival 2018, R 10.08 kl 12.00-13.30

“Taara tammikust Maarjamaale ehk kas kõrberahva usk sobib metsarahvale?”

Osalesid Madis Iganõmm, Andres Heinapuu, Tauri Tölpt, Marju Kõivupuu, Kuldar Taveter, Urmas Viilma, Martin Vällik, Avo Üprus, Kristi Ockba, Lea Altnurme.

Arutelu juhtis Jaanus Kangur.

Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis Arvamusfestivali kanalis!

Fotod: Arvamusfestivali vabatahtlik Joonas Kaljulaid

Lasteala paikneb Vallimäel, kus on lastel läbi kahe päeva võimalik osa võtta erinevatest loovatest ja harivatest tegevustest ning töötubadest.

Saab mängida hiiglaslikku trips-traps-trulli, joonistada puidule, kilele ja kividele, võimalik on lahendada ristsõnu ja mõistatuseraamatuid. Külla tulevad Hull Teadlane, õhupallimeistrist kloun ja külalised, kes maalivad näole, punuvad patse ja viivad läbi põnevaid töötubasid. Muinasjutte loevad ministrid Mailis Reps ja Urmas Reinsalu, riigikogu liige Kalle Palling ja telemees Urmas Vaino. Kuuma päikese või vihmasabinate eest saab varjuda madalasse koopasse, kus näidatakse multifilme. Kogu päeva on avatud ka mänguväljak. Mõlemal päeval tegelevad Vallimäel lastega õpetajad Ülli Müller ja Moonika Vene.

Lisaks on Vallimäel avatud ka tasuta lastehoid. Mõlemal päeval saab väikesed lapsed hoidu viia alates kella 11.30-st kuni 20.00-ni, mil lapsi hoiavad Paide Sookure ja Paide Lasteaia õpetajad. Lastehoius meisterdatakse, mängitakse, seigeldakse ja loetakse raamatuid. Lastehoid on ümbritsetud aiaga ning seal on WC, joogivesi ja võimalik on ka käsi pesta. Lapse hoidu jätmisel annab vanem õpetajale oma telefoninumbri ning laps saab kaela värvilise rätiku ja rinda nimesildi.

Esmakordselt on sel aastal lastelal kohal ka Mamas’ Heaveni imearmas beebitelk, kus on kõik vajalik kõige pisemate arvajate jaoks. Beebitelk pakub varju tuule, vihma ja päikese eest. Seal saab rahulikult last toita ning mähkmeid vahetada. Titadel on beebitelgis mõnus puhata ja mängida! Festivalil ringi liikumiseks saab laenutada käru ja kõhukoti.

Lastehoid ja kõik tegevused lastealal on tasuta.

Lastearutelude kava 11. augustil

11.00–12.00 Nutikas koolilaps ehk kas ja kuidas mõjutab nutimaailm laste õppimisvõimet

“Arvan, et see on väga oluline teema, mida peab kindlasti arutama. Praeguses ühiskonnas on nutimaailm üle võtmas meie päris maailma ning minu arvates on väga hea, et lapsed ja noored sellest ka ise natukene aru saavad ja sellest arutavad.
Lisette, 7. klass

12.30–13.30 Learning Through Activity

14.00–15.00 Laik kui narkootikum

“Minu meelest on teema “Laik kui narkootikum” vägagi aktuaalne praeguses ühiskonnas. Massiivsel hulgal noori veedab väga suure osa oma ajast virtuaalmaailmas, kas siis tegeledes millegi kasuliku või ka mitte kasulikuga. Nutiseadmed võivad olla väga kasulikud vahendid aidates meil kergemini teha igapäevaseid tegevusi kuid samas võivad nad röövida väga palju meie ajast. Nutisõltuvus on probleemiks aga sõltuvuseks võivad saada väga paljud tegevused kui neid liigselt teha. Minu arvamusel ei ole väide “noorus on hukas” tõene, kuid kindlasti väga paljud asjad muutuvad (kaasa arvatud töökohad ja inimeste väärtused).”
Lene, 7. klass

15.30–16.30 Piirideta, anonüümne, eikellegimaal – koolikiusamine nutiajastul

“Ma arvan, et koolikiusamine on kindlasti tähtis teema mille üle arutada. Kindlasti on koolil selles oma roll ja kui õpetajad tahavad, saavad nad kiusamise vähenemisele kõvasti kaasa aidata. Lõplikult lõpetab kiusamise ikkagi kiusaja ise. Tema peab ise lõpuks arusaama, et käitus valesti.”
Sten-Erik, 7. klass

17.00–18.00 Julgus aidata

“Minu arvates on minu sõpradel ja minul piisavalt julgust, et kutsuda sellistes olukordades täiskasvanuid appi või helistada vajadusel hädaabinumbrile. Võib-olla on keerulised kiusamise olukorrad, kus on kiusajateks vanemad lapsed, siis jääb enamasti ilmselt julgusest puudu, aga märkame ikka.”

Liis-Margaret, 4. klass

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Koemets
Foto: Arvamusfestival 2017

Mitmel minu lähikondsel esineb vaimse tervise probleeme?
Turvalisuse ja tervise alal toimub kahel päeval seitse arutelu, millest lausa kolm keskenduvad vaimsele tervisele. Fookuses on dementsus, ärevushäire ning depressioon. Neid teemasid on lihtne ignoreerida. Arvamus, et keegi lähiringkonnast, töökaaslastest ega tuttavatest ei puutu kunagi nende haigustega kokku, on statistikat vaadates tõenäoliselt ekslik. Mõelgem kas või laste ja noorukite vaimsetele häiretele, mille all on kannatanud iga viies laps – ca 2 last ühe jalgpallimeeskonna kohta…

Haigused ei puuduta peaaegu kunagi ainult haiget ennast, vaid ka pereliikmeid, sõpru, töökaaslasi ning sotsiaalsüsteemi kulude kaudu meid kõiki. Aruteludes vaadeldakse erinevad haiguste avaldumise viise ja põhjuseid, esmaseid samme probleemide märkamiseks ja lahendamiseks. Haiguste õigeaegne avastamine ning kohane ravi aitavad vältida probleemide süvenemist. Valehäbil ja probleemide salgamisel ei tohi olla meie mõtlemises kohta.

WHO 2012. a andmetest selgub, et Eestis kannatab dementsuse all enam kui 13 000 inimest. Haigestumine suureneb seoses rahvastiku vananemisega. Teadaolevalt ei ole leitud ühtki vahendit haiguse progresseerumise peatamiseks. Mida tähendab dementse inimese eest hoolitsemine, millised on praegu kättesaadavad teenused, mida toob tulevik? (L ,11.08 kl 14.00-15.30)

Igal viiendal lapsel vanuses 1-15 eluaastat esinenud mõnel eluperioodil vaimse tervise probleeme. Miks diagnoositakse depressioon juba lasteaialastel, kui kogu maailm peaks olema täis mängu ja naeru? Miks mõeldakse enesetapust juba põhikoolis, kui terve elu peaks olema veel ees ning kõik uksed valla? (L, 11.08 kl 12.00-13.30)

Ennetusest räägitakse tavaliselt „mida mitte teha“ ja „kuidas vältida“ võtmes. Seevastu ärevushäire teemaline arutelu on provokatiivne ning küsib hoopis küsimusi: Mida teha, et tavapärasest muretsemisest ja ärevusest saaks ärevushäire? Kuidas toimida, et ärevushäired püsiks, süveneks ning ei lähekski üle? Kuidas saada mitu ärevushäiret korraga? (R, 10.08 kl 18.00-19.30)

Kes vastutab?

Teine teemade ring turvalisuse ja tervise alal võib üldistada kui küsimust vastutuse jagunemist. Teatav osa vastutusest jääb alati inimese enda kanda, kuid osa sellest jaotub ka kogukonna liikmete ja laiemalt kogu ühiskonna vahel. Esineb olukordi, kus tuleb märgata teisi enda ümber ja lasta ka ennast märgata. On asju, mida inimene saab teha iseenda, kogukonna või ühiskonna heaks.

Üks lähemaid ja käegakatsutavamaid näiteid sellest on vabatahtlikud päästekomandod. Sootuks laiaplaanilise vaate annab aga geenidoonorluse temaatika. Eesti Geenivaramusse koguneb üha enam informatsiooni. Ühest küljest avab selle analüüsimine uusi perspektiive rahvastiku tervise hindamisel. Teadus- ja arendustegevus juba iseenesest on osa ühiskondlikust vastutusest. Teisalt saab geenidoonorlust käsitleda ka üksikisiku vastutuse aspektist ühiskonna ees: sul on võimalus anda endast midagi, millest teadusuuringute tulemusel saab kasu kogu ühiskond.

Kuidas saada inimene õigel ajal arsti juurde? Kes vastutab? Inimene ise? Või ka tööandja, perekond, kogukond, ühiskond? Kui aga arstijärjekorrad on pikad? Kui arstiabi pole piisavalt kättesaadav? Mis roll võiks olla vabatahtlikul ravikindlustusel? (R, 10.08 kl 14.00-15.30)

Geenidoonorlus kui valdkond on huvitav kombinatsioon kasulikkusest teadusele, meditsiinile ning ka üksikisikutele, kes on oma geeniandmed Eesti Geenivaramule andnud. Mida nende andmetega aga tehakse ning milline on nende roll haiguste ennetamisel ja paremal ravil? (R, 10.08 kl 16.00-17.30)

Kogukondliku vastutuse ning suure ohuteguri üheks puutepunktiks on tuleohutus ning vabatahtlikud päästjad. Kes vastutab meie turvalisuse eest, kui päästeteenuse osutamine jääb üha enam vabaühenduste kanda? Kelle ülesandeks jääb sellise tendentsi korral vabatahtlike päästjate motivatsiooni, valmisoleku ja ressursside tagamine? Kas otsa tuleb vaadata riigile, kohalikule omavalitsusele, ettevõtjatele, eraisikutele? (R, 10.08 kl 12.00-13.30)

Turvalisuse ja tervise ala tegevused Arvamusfestivalil võtab kokku ERGO Kindlustuse programm riskikäitumise teemal. Arvamusfestivali külastajatel avaneb võimalus kogeda enda riskikäitumise mõju ning osaleda tegevustes, mis õpetavad toimetulekut ohuolukorras. Nii on võimalik liiklusesse minemata proovida autojuhtimise ajal sõnumit saata. Näis, kas pärast simulaatorit soovib keegi seda ka päriselus veel teha! Samuti saad teada, kui kiiresti priitahtlikud või kutselised päästjad sinu juurde jõuavad, kui kodus koer küünlaga pahandust teeb või maal saunaõhtu üle käte läheb. Kuidas ise tulekahju kustutada? (L, 11.08 kl 16.00-17.30)

Küsimusi on palju, vastuseid veel vähevõitu. Kohtume Arvamusfestivali turvalisuse ja tervise alal, kus need ja paljud teised küsimused luubi alla võetakse!

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlikud Anneli Rääbis ja Juhani Jaeger
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Johan-Paul Hion

Arvamusfestival on koht arutlemiseks. Igasuguse arutlemise eelduseks on oskus ja valmisolek kuulata ning tahe mõista. Kummalisel kombel aga näib, et kuulamine on veel keerulisem kui kõnelemine (ja hästi kõnelemine on päris keeruline), kirjutab arutelujuhtide koolitaja Marleen Pedjasaar SpeakSmartist.

Palju räägitakse sellest, kuidas käia oma ajaga efektiivsemalt ümber – meil on äpid, mis võimaldavad tervete raamatute asemel kuulata neist kokkuvõtteid, sporti tehes saab pidada koosolekuid ja koosolekuid pidades saata e-kirju. Kuulamine aga on tegevus, mis nõuab vähemalt hetkeks keskendumist vaid ühele teemale või inimesele, luues selleks aja ja ruumi.

Olles ise olnud iga-aastane Arvamusfestivali külastaja ja minnes ka sel aastal, tean hästi, kui keeruline on olnud just kuulata. Tähelepanu hajub, mõte läheb rändama või kuulamise asemel tekib kiirelt tahtmine vastu vaielda. Et eesoleval festivalil kuulamisega veidi lihtsam oleks, panen kirja mõned mõtted.

Loo endale kuulamiseks sobiv keskkond. On üsna raske kedagi kuulata, kui sa teda ei kuule. Suvisel festivalil on palju sagimist, konkureerivaid arutelusid, võimalust süüa ja juua või niisama pikutada ja seda kõike tasub ka teha, kuid kui oled juba otsustanud mõnda arutelusse süveneda, siis loo endale kuulamiseks sobiv aeg ja ruum. Olen ise olnud korduvalt konverentsidel, kus mõni kaasosaleja tõdeb päeva lõpuks, et muidu tundus tore, aga kahjuks ma ei kuulnud midagi. Tundub kummaline, aga päris paljud on valmis eeskujulikult kuulama ära terve päevase ürituse, mainimata näiteks, et nende nurka heli eriti ei kostugi. Et Arvamusfestivalil selliselt ei läheks, sea end kohe arutelu alguses mugavalt sisse ning ära pelga öelda, kui midagi häirima jääb.

Kuula ideid, mitte inimese riietumisstiili või välimust. Üldiselt meeldivad meile meiega sarnased inimesed. Kui kõneleja on kuulajast väga erinev, peab ta veidi rohkem pingutama, et tema idee kuulajani jõuaks ja vastupidi – ka kuulaja peab rohkem pingutama, et idee temani jõuaks. Võib olla, et inimene, kelle vaadetega me üldiselt ei nõustu, tuleb arutelu käigus välja üsna mõistliku ideega. Inimese ajus moodustub kõneleja stiilist, sõnumist ja isikust üks tervik, kuid miks mitte proovida sel festivalil, kas suudame olla üle automaatsetest reaktsioonidest ning eraldada kõne sisu kõnelejast? Mõne konkreetse idee või ettepanekuga nõustumine ei tähenda terve maailmavaate omaks võtmist ja ehk peitub dialoog just neis hetkedes, kus suudame esmase hinnangu korraks kõrvale jätta.

Küsi, kui sa ei saa aru. Kui midagi jääb sulle ebaselgeks, siis küsi. Teed sellega teene nii endale, esinejale kui arvatavasti veel suurele osale kuulajatest, kellel sama küsimus oli tekkinud. Kui midagi jääb segaseks, aga selgitust ei julge küsida, siis ilmselt raugeb ka jaks kuulata õige pea. See on küll klišee, kuid rumalaid küsimusi pole tõepoolest olemas. Just vastupidi – õigesti püstitatud küsimus võib avada sisu rohkem kui pikad selgitused. Lisaks – kui midagi jääb segaseks, kipub meie aju sellesse kinni jääma ja nii võibki juhtuda, et edasi kuulamise asemel proovime ülejäänud arutelu ajal välja mõelda, mida kõneleja küll silmas pidada võis.

Mõtle läbi, miks sa kuulad. Kas valisid selle arutelu välja, kuna tead teemast palju? Või hoopis sellepärast, et ei tea teemast midagi? Kas loodad saada selgust, kinnitust oma ideedele, uusi teadmisi, leida mõttekaaslasi, küsida hingel olevad küsimused või hoopis midagi muud? Kui tead, miks just selle arutelu juures viibis, on ka kuulata lihtsam.

Tee märkmeid või aruta sõbraga. Lihtsalt kuulates läheb paratamatult palju kaotsi. Märkmete tegemine ei pea tähendama pooleteisetunnist konspekteerimist, kuid mõne suurema mõtte või küsimuse kirja panemine aitab kindlasti arutelust maksimumi võtta. Lisaks aitab see mõista, kus on arutelus loogikavead. Kas keegi väitis midagi ilma põhjenduseta või jäi ehk selgitus pealiskaudseks? Märkmeid vaadates  saad aru, keda uskuda või mille kohta tasuks edasi uurida. Teine hea võimalus märkmete tegemise kõrval on hiljem kuuldu üle sõbraga edasi arutleda. Selliselt saad enda mõtted selgemaks ja kindlasti veel mõne vaatenurga juurde. Lisaks võid avastada, et paljudel teemadel ongi raske väita musta või valget ning sinu mõtte teekond “ahhaa” momendini kellegi teise peas on sageli pikk ja konarlik.

Need viis punkti on midagi, mida proovin ise selleaastasel Arvamusfestivalil silmas pidada. Lisaks neile aga püüan kuulata selliselt, et ei valmistu kohe vastu vaidlema või asu enda sõnavõttu ette valmistama. Püüan meeles pidada, et kuulamine ei pea tähendama nõustumist ning kuulata võib ka siis, kui me ei nõustu. Ja et kõnelejal veidi lihtsam oleks, proovin enda kuulamisest ka märku anda. Kui rokk-kontserdil tähendaks märku andmine kaasa laulmist, hüppamist või näppude viskamist, siis sõnarokifestivalil noogutamist, arutelusiltide kasutamist, vaikust, plaksutamist… Sõltuvalt arutelust ei saa välistada mõistagi ka kaasa laulmise, hüppamise ja näppude viskamise kui kuulamise väljenduse vajadust.

Pilt: Arvamusfestivali hea arutelutava (pilt: AWStuff, aitäh!)

Kultuuriprogrammi kuraator Lilian Hiob pidas kava koostamisel silmas, et pealinnast imporditud kultuurisündmuste kõrval oleks ka kohalikel tegijatel võimalus festivali kultuuri ja melu luua. “Lisaks hittidele nagu tantsulavastus “Olmeulmad” ning Erki Pärnoja kontsert, on mul väga hea meel, et osa võtab ka sügisest startiva Paide teatri trupp oma performatiivsete elementidega põimitud grillpeoga,” rääkis Hiob.

Hiobi soov oli avada festivalikülastajatele mõni põnev Paide hoone, kuhu nad muidu ei satuks. “Pärast lokatsiooni-jahti Paides, mitme väga erilise hoonega tutvumise järel, osutus valituks Paide vana tütarlastegümnaasium Vallimäe nõlval, aadressil Posti 12, mis võõrustab mitmeid festivali kultuurisündmusi,” märkis ta.

Vanas tütarlastegümnaasiumis toimub Arvamusfestivali reedeõhtune pidu, kus teiste seas astuvad üles San Hani ja Rütmika Soundsystem, Triin Niinemets ning Florian Wahl. Samuti lavastub seal Age Linkmanni, Arolon Raudva, Maarja Tõnnissoni ja Raho Aadla tantsulavastus “Olmeulmad” ning noored arhitektid Liina Liis Pihu ja Eve Komp on väljas projektiga “Ruumiringlus”, kus aktiveeritakse ja taaskasutatakse aastate eest kasutuses olnud kooliruume. Hoone kõrvale pargib end Siim Preimani kastiauto tagaruumi rändgalerii “galerii”, kus saab näha videomängude muuseumi LVLup miniatuurset versiooni.

Voronja galerii on väljas EV100 näitustesarjaga “Lätted”, mis toob Rüütli tänaval hävinud puumaja mahajäetud hoovi paidelaste Kaido Kirikmäe ja Leho Rubise valgus- ja heliinstallatsiooni. Noored kunstihuvilised vanuses 10-15 aastat on oodatud EKA avatud akadeemia ruumi- ja nahakunsti õpitubadesse.

Järvamaa muuseumi teadusjuht Ründo Mülts korraldab öises Paides taskulambi-rännakuid, et avada linna ajalugu teise külje alt, kui festivalikülastaja seda harjunud nägema on. Paide muusika- ja teatrimajas toimub mitu näitust ning kohalike muusikute kontsertprogrammi saab nautida nii Arvo Pärdi muusikaaias kui Paide Püha Risti kirikus. “Nii et kel on isu autentset Paide skeenet nautida, on selleks ideaalne võimalus,” kommenteeris Lilian Hiob.

Festivali meluprogrammi avab reedel, 10. augustil kell 8 Arvamusfestivali rattaretk Tallinnast Paidesse energiapöördealale. Osalema on oodatud kõik festivalile suunduvad rattasõbrad, säästliku transpordi praktiseerijad ning teisedki, keda innustavad füüsilised väljakutsed värskes õhus.

Reedel toovad peobussid kell 18.30 Tallinnast Estonia eest ja Tartust Vanemuise eest huvilised Paidesse ja viivad öösel tagasi.

Kultuuriprogrammiga saab lähemalt tutvuda: http://2018.arvamusfestival.ee/kultuuriprogrammi-kava/

Kuidas AFoorumis arutleda?

AFoorumis saab esitada ennast huvitaval teemal poolt- ja vastuargumente, küsida küsimusi. Arutelude korraldajatel on võimalik AFoorumisse kogutud kommentaaride ja küsimuste pinnalt paremini ette valmistada Paides toimuvat arutelu. Foorumisse saab riputada ka arutelude järelkajad, sh heli- ja videofailid ning tekstid, et arutelust jääks tuleviku tarbeks jälg alles. See on ka koht, kus mõttevahetuses sündinud idee saata mugavalt hääletusele www.rahvaalgatus.ee keskkonnas.

AFoorum võimaldab:

• alustada arutelu enne ning jätkata pärast festivali
• anda korraldajale sisendit, et Arvamusfestivali arutelu oleks võimalikult sisukas ning koondaks eri vaatenurki ja argumente
• talletada aruteluga seotud materjalid (tekst, heli, video, foto)
• esitada ja hinnata teemakohaseid argumente
• jagada ja koguda uusi teadmisi
• leida mõttekaaslasi, kellega arutelu tulemusi edasi arendada
• AFoorumi mõte on luua pinnas ühisloomes sündivate lahenduste tekkeks ja edendada arutlevat demokraatiat.

AFoorumi leiad veebilehelt 2018.arvamusfestival.ee/afoorum või kavas olevate aruelude alt.

Kui oled leidnud ennast kõnetava arutelu Arvamusfestivali kavast, jäta teemasse enda küsimused või poolt-/vastuargumendid ning kutsu ka teisi sel teemal arutlema! Nii nagu arutelude programm ja arutelud sünnivad ühisloomena, nii puhume ka AFoorumile hinge sisse koos.

AFoorumil aitas sündida CitizenOS, kes pakub tiimidele ja kogukondadele e-otsustamise veebiplatvormi ning soovib anda inimestele võimaluse ühiselt otsustada nende elukäiku mõjutavate küsimuste üle.

Kahe päeva jooksul toimub alal kokku seitse arutelu, mis käsitlevad kolme riigi arengu seisukohalt olulisi teemasid, nagu tööturg ning tuleviku kompetentsid, polariseerumine ja usaldus ühiskonnas, Balti perede finantsportree ning tuleviku väljavaated kinnisvara- ja ehitusturule. Millisel teemal tahaksid Sina kaasa mõelda? Avame koostöös Swedbankiga lühidalt Baltimaade ala arutelude sisu.

Jaan, Janis või Justas – kes on jõukam?
Milline on Balti perede finantsportree? Kuigi väikesed säästud, elu palgapäevast palgapäevani ning ebakindlus tuleviku ees tunduvad muredena, mis kummitavad vaid meid, seisab nende küsimustega silmitsi pea iga leibkond Baltikumis. Seetõttu asume ala esimeses arutelus kaaluma võimalusi, kuidas muuta säästmis- ja investeerimiskultuuri Eestis, Lätis ja Leedus.

Et noored jääks
Väljaanne Politico käsitles hiljuti Läti kahaneva rahvastiku küsimust. Selgus, et alates liitumisest Euroopa Liiduga on lahkunud ca viiendik Läti elanikkonnast, kellest enamik on noored. Sarnast trendi võib täheldada ka teistes Balti riikides. Küsime, kas ja millist tuge peaksime noortele pakkuma, et nad tahaksid kodumaale jääda. Kas kolm riiki saaksid mure lahendada ühise lahendusega?

Stereotüübid, mis piiravad karjääri
Vajame pidevalt töökäsi, kuid takerdume nii töötajate kui töökoha valikul eelarvamustesse. Eeldame, et naised võiksid jääda laste ja pere juurde ning vältida tööd kapteni või piloodina, äsja ülikooli lõpetanud ei tohiks töötada juhtival positsioonil ning pensioniealised saavad hakkama vaid lühendatud tööajaga. Kuidas saaksime aga Baltikumi ühiskonda muuta, et vaadata mööda stereotüüpidest ning vältida ka nendest tulenevat palgalõhe?

Keda võime usaldada?
Miks on nii, et tihtipeale usaldame kõrvalistujat trammis enam kui demokraatlikult valitud valitsust? Miks meile tundub, et suurkorporatsioonid valetavad, kuid tundmatud inimesed netiavarustes suudavad lahendada meie probleeme? Arvamusfestivali esimese päeva lõpuks jõuame selgusele, kuidas on usaldus ajas muutunud ning kuidas võib vähene usaldus ühiskonna sidususe seisukohalt ohtlikuks muutuda.

Polariseerumine ja ühtekuuluv Baltikum
Teine päev Baltimaade alal algab Baltimaadele olulise teemaga – ühtekuuluvus – mis aitab riikidel toime tulla sise- ja välispoliitiliste šokkide ja stressoritega. Elame ajal, mil käib pidev hübriidsõda Venemaa ja Lääne vahel ning näeme üha enam ilminguid ühiskondade polariseerumisest. Millised küsimused tekitavad ühiskonnas tugevamaid lahkhelisid ja reageeringuid ning kuidas nendega toime tulla? Mis on polariseerumise ohud ja võimalikud tagajärjed?

Keda vajab tulevane tööturg?
EV200 pidustusteks tõotab Eesti rahvaarv olla 800 000 piirimail. Paremini ei lähe ka naabritel, kes on viimase 18 aasta jooksul kaotanud ligi 18% rahvastikust. Seetõttu seame arutelu keskmesse demograafia ja selle seotuse tööturuga – milline peaks olema meie rahvastikupoliitika, millised põhjused peituvad väljarände taga ning kuidas saame neid mõjutada oma väärtusruumi kaudu. Ning lõpuks, millised siis on inimesed, keda vajame tööturule aastal 2038?

Ehitustrendid aastal 2038
Ehitus on üks peamisi majanduskasvu näitajaid. Räägime potentsiaalsetest ehitustrendidest Baltikumis aastal 2038. On selleks 3D-printimine, energiasäästlikud hooned või midagi täiesti muud? Milliseid ehitusmaterjale on meil veel võimalik kasutada? Mida hakata peale nõukogude ajal ehitatud kortermajadega? Ala viimases arutelus seome võimalikud ehitustrendid Balti riikide majandusega.

Baltimaade alal toimub kahel päeval kokku seitse arutelu, neist kaks eesti ja viis inglise keeles:

Reedel, 10. augustil
12.00–13.30 Who is richest – Jaan, Janis or Justas? The financial portrait of the Baltics.
14.00–15.30 “Mina jään!”, “aš lieku!”, “es palieku!” – Baltic countries a disappearing nation?
16.30–18.00 Career – choice or stereotype? Are Baltics looking for new people?
18.00–19.30 Usaldus – kõige väärtuslikum ressurss?

Laupäeval, 11. augustil
12.00–13.30 Divided We Fall, United We Stand: Is Polarisation of Societies Undermining Security of the Baltic States?
14.00–15.30 Demograafia ja tööjõud: Eesti 2038
16.00–17.30 Building trends in the Baltics in 2038

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Koemets
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Mark Slavin

Arutlesime PMNi Eesti esinduse liikmetega, miks sel aastal otsustati Arvamusfestivalil osaleda demokraatiateemaliste aruteludega. Meie vestlusringis osalesid PMNi Eesti esinduse direktor Christer Haglund, heaoluühiskonna nõunik Merle Kuusk ja kommunikatsiooninõunik Ruudu Raudsepp.

Kust me tuleme ja kuhu me läheme?

Eesti tähistab tänavu 100. sünnipäeva, kuid mitte kogu selle aja pole Eesti olnud vaba ja demokraatlik riik. Sünnipäevad on head teetähised vaatamaks nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku. Christer Haglund: “Kuigi Euroopas tundub olukord viimasel ajal päris segane, siis on hea meeles pidada suurepäraseid saavutusi, mis on viimaste aastakümnete jooksul aset leidnud. NSVLi kuulunud Ida-Euroopa riigid on Euroopa Liitu integreerunud, ebavõrdsus on vähenenud ja üldine heaolu on kasvanud. Kuigi hetkel on Euroopa ees uued väljakutsed nagu natsionalismi tõus ja migratsiooniga seotud teemad, on ühtsus Euroopa Liidus tugev tänu jagatud regulatsioonidele ja nende järgimisele.”

Kui me vaatame ajas tagasi, siis on areng märkimisväärne – ühe parteiga riigikorrast, kus kodanikuorganisatsioonid olid valitsuse kontrolli all ning arvamusvabadust piiras tugev tsensuur, oleme jõudnud demokraatlikku ühiskonda, kus igal inimesel on võimalus oma mõtteid avaldada, luua organisatsioone ning kandideerida valimistel endale meeldiva partei nimekirjas. Ruudu Raudsepp leiab: “Esindusdemokraatia arengule lisaks on oluline aktiivse kodanikuühiskonna areng. Iga kodanik saab panustada riigi arengusse tihedamini kui vaid korra valimistel oma häält andes. Kodanikuühendustes osalemine, oma arvamuse avaldamine ning endale südamelähedaste eesmärkide nimel erinevate ürituste korraldamine on oluline osa demokraatia toimimisest.”

Viimastel aastatel on näha mitmetes Euroopa riikides katseid demokraatia alusväärtusi piirama hakata. Näiteks proovis Poola valitsev partei läbi viia kohtureformi, mille tulemusel oleks riigikohtusse kohtunikke hakatud määrama justiitsministri poolt. Selle peale tuli Poolas esile demokraatliku riigikorra tugevus – Poola kodanikud osalesid protestides, Poola president vetostas vastavad seadused ning Euroopa Liidu komisjon tegi ettepaneku sanktsioonide rakendamiseks, kui seadused vastu võetakse. Pärast kaks aastat kestnud vaidlusi on valitsev partei hetkel otsustanud osa plaanitud seadustest mitte ellu kutsuda. Sarnaselt on kodanikuvabaduste piiramiste katsetele vastu seisnud Ungari ja Türgi kodanikud. Võitlus demokraatia eest on seega ka täna väga aktuaalne teema.

Igaüks saab panustada demokraatia hoidmisse

Poola, Ungari ja Türgi puhul näeme väga selgelt, kuidas kodanikuühiskond saab aidata kaasa demokraatlike väärtuste säilimisele. Demokraatia ei ole aga üksik väärtus iseeneses, vaid demokraatlik riigikord pakub oma kodanikele võimaluse ühiselt jõuda parimate lahendusteni.

Kodanikuaktiivsus saab säilida ka autoritaarsetes riikides. Näiteks Eesti taasiseseisvumisele eelnenud vastupanuliikumised (fosforiidisõda, Balti kett ja teised olulised aktsioonid) näitavad, kuidas kodanikud koos saavad oma õiguste eest võidelda. Praegu on näha sarnaseid meeleolusid Tartu tselluloositehase aruteludel – inimestel on erinevad seisukohad, kuid neil on võimalik enda meelsust ja arvamust vabalt väljendada ning tänu sellele areneb Eesti pidevalt edasi.

 Eelmisel aastal arutati Põhjamaade Ministrite Nõukogu debatil biomajandusest kui Eesti majandusarengu uuest võtmest. (Foto: Priit Jõesaar)

Christer Haglundi arvates on Eesti kodanikuühiskonna areng olnud märkimisväärne: “Aktiivne kodanik on täna Eestis tavapärane – alates oma arvamuse väljendamisest (sotsiaal)meedias kuni uute organisatsioonide loomiseni. Olemas on organisatsioonid looduskaitsest erivajadustega noorte toetamiseni, rattateede ehitamise kampaaniad ja Arvamusfestival jpm. Need on märgid, et eestlased hoolivad oma ühiskonnast ja selle arengust ning soovivad võtta vastutuse selle parandamise ja kujundamise osas.”

Pidevalt muutuvas maailmas, kus kõigil on üha kiirem, on vahel raske leida aega olla aktiivne kodanik, kuid see on oluline, et saaksime nautida demokraatlikke vabadusi ka tulevikus. Demokraatiafestivalide võrgustiku üks asutajaid Mads Randbøll Wolff: “Me oleme taandatud tarbijateks samal ajal, kui me oleksime pidanud jääma kodanikeks. Demokraatia peaks olema osa meie loomulikust mõttemaailmast.” 

Üks oluline osa demokraatia säilimisest on avatud arutelu, kus inimesed saavad oma mõtteid väljendada. Merle Kuusk märgib: “Demokraatia ala arutelud Arvamusfestivalil koostöös heade partneritega on meie panus arutelukultuuri, kriitilise mõtlemise ja avatud valitsemise arengusse.”

Demokraatia alal toimub kahel päeval kokku seitse arutelu, neist kolm eesti ja neli inglise keeles:

Reedel, 10. augustil

12:00-13:30 Populismi kasv Euroopas – kas demokraatia korrigeerija või vaenlane?

14:00-15:30 Are the Nordic Countries Still a Role Model for Estonians?

16:00-17:30 From Cowboy Capitalism to Value-based Entrepreneurship

18:00-19:30 Kes kaitseb enam maailmas demokraatiat?

Laupäeval, 11. augustil

12:00-13:30 Seilamine tõejärgsel meediamerel – kuidas kriitiliselt meediat tarbida

14:00-15:30 Civil Society in Europe – Who, Why and How Should Be Mobilized?

16:00-17:30 European Culture Capital 2024 – for Whom and Why?

Jälgi ka demokraatia ala lehte Facebookis. Kohtume 10.-11. augustil Paides!

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Virve Kass
Fotod: Priit Jõesaar

Noorte [eel]arvamusfestivalil soojenduseks tehtud viktoriinist selgus, et kiusamisest on mitmekülgseid teadmisi ning kõik noored on sellega ühel või teisel moel on sellega kokku puutunud. Elav arutelu tekkis selle üle, millal siis ikkagi on tegemist kiusamisega? Noored hindasid iseäranis keeruliseks olukordi, kus ühe osapoole arvates on tegemist naljaga, ent see, keda nali puudutas, tunneb end kiusatuna. Tasub meeles pidada, et hea nali on siiski selline, mille korral on kõigil osapooltel võrdselt naljakas. Kui kõhkled, siis mõtle hetkeks, kas Sinu tehtud nali võib kedagi haavata ning kui tekib väiksemgi kahtlus, et võib, jäta nali parem tegemata. Kui siiski märkad, et Sinu nali on teinud kellelegi haiget, siis ära enam sama nalja edasi tee.

Kiusamise taltsutamise võtteid uuriti [eel]arvamusfestivalil lähemalt paari üsnagi igapäevase näiteloo abil. Leiti, et kui juhtutakse kokku puutuma kiusamise või millegagi, mis paistab kiusamisena, on kõige kasutum reageering ignoreerimine ning ükskõiksus. Mõtle hetkeks, mis sõnumi Sa teist alandavale noorele saadad, kui toimuvast lihtsalt kalanäoga mööda vaatad? Kusjuures, kuigi enamik noori leiab, et kiusamine on taunitav ning neil on ka mõtteid, kuidas sekkuda, siis alati seda kahjuks ei tehta. Teine oluline tähelepanek noorte poolt on, et kui sekkuda kiusamisse, tuleb jälgida ka seda, et sa ise kiusajaks ei hakka. Kõige paremad viisid kiusamise taltsutamiseks on niisiis sellised, mis säästavad nii ohvri kui ka kiusaja väärikust. Sõbralik huumor, ootamatu reaktsioon, ohvri väljapäästmine, küsimine: “Mida sa praegu teed?”, täiskasvanu abi kutsumine – need on vaid mõned võimalused sekkumiseks.

Töötoa teises pooles jätkati kiusamise taltsutamist meemide abil. Sotsiaalmeedia spetsialist Jaan Kruusmaa kutsus noori olema sotsiaalmeedias pelgalt vaatleja või laikide abil mõjutaja asemel looja ehk kiusamise taltsutaja. Koos meisterdati äppide ja veebikeskondade abil tabava sõnumiga meeme, mis suunaks noori mõtlema kiusamise peatamise positiivsete võimaluste peale.

Kiusamisvaba Kool koostöös Teliaga esitab noortele ka uue väljakutse: kiusamist taltsutavate meemide konkursi. Augustikuist suhtluskultuurikuud tähistavale võistlusele „Suhtle vabalt, kiusuvabalt!” on oodatud 13-18-aastaste noorte kiusamistemaatikat, iseäranis kiusamisvastast sõnumit kajastavad internetimeemid. Lisainfot leiad aadressil http://kiusamisvaba.ee/sa-kiusamisvaba-kool-kutsub-noori-osalema-meemikonkursil/.

Leia Suhtluskultuuri ala arutelud meie kavast: http://2018.arvamusfestival.ee/kava/ ning jälgi üritust Facebookis: https://goo.gl/E9srZ9.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Crisely Apri ja Kiusamisvaba Kooli koolitusjuht Kristiina Treial
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Triin Helimets

Esimeses arutelus keskenduti Soome ja Eesti kultuuri püsima jäämisele. Kirjanikud Sirpa Kähkönen ja Jaak Jõerüüt ning aktiivsed ühiskonnategelased Rein Lang ja Maryan Abdulkarim lahkasid migratsiooni ajalugu ning põhjuseid. Lisaks arutleti, kas ja millised riske kannab endas sisseränne Eesti ja Soome kultuurile, või on sealt hoopis rohkem võita?

Teine arutelu võttis tähelepanu alla Eesti ja Soome majandussuhted. Sissevaate teemasse tegid Eesti ja Soome endised peaministrid Taavi Rõivas ja Anneli Jäätteenmäki ning Soome endine parlamendiliige ja aktivist Mikael Jungner. Taavi Rõivas tõi välja, et ID-kaardi arendus oli Soomes juba enne Eestit, aga seda ei võetud siiski kasutusse. Tema sõnul on huvitav jälgida, kas nüüd on Soome minemas Eestiga sama teed või ollakse turvalisuse aspektides siiski skeptilisemad.

Eesti osalemine SuomiAreenal ning Pori Jazzil kuuluvad Eesti Vabariik 100. rahvusvahelisse programmi, mis sai alguse eelmisel aastal koos Eesti esimese Euroopa Liidu Nõukogu Eesistumisega ning kestab kuni 2018. aasta lõpuni. Arutelud korraldas Arvamusfestival koostöös Eesti suursaatkonnaga Soomes.

Tänavusel Arvamusfestivalil Paides toimub kokku üheksa Soome-teemalist arutelu, millest neli eesti ning viis inglise keeles.

Reedel, 10. augustil

14.00–15.30 Are the Nordic Countries Still a Role Model for Estonians? (Demokraatia ala)

15.00–16.30 Nagu kaks tilka vett – kas tõesti? Räägime Eesti ja Soome suhtluskultuurist (Suhtluskultuuriala)

16.00–17.30 From Cowboy Capitalism to Value-based Entrepreneurship (Demokraatia ala)

18.00–19.30 Manipulation and information warfare (Välispoliitika ala)

Laupäeval, 11. augustil

12.00–13.30 Seilamine tõejärgsel meediamerel – kuidas kriitiliselt meediat tarbida? (Demokraatia ala)

12.00–13.30 Rändavad perekonnad paberil ja päris elus (Lapsed ja vanemad)

12.30–13.30 Learning Through Activity  (Lastearutelud)

16.00–17.30 European Culture Capital 2024 – for whom and why? (Demokraatia ala)

17.00–18.30 Talsinki tunnel – lähemal kui eales varem? (Eesti Meedia ala)

Uuri arutelude tutvustusi lähemalt KAVAST.

Kuidas on teie üritus seotud Paides toimuva Arvamusfestivaliga?

Tegemist on Paide Arvamusfestivali eelsündmusega. Haapsalu [eel]festivalil tekkinud mõtted liiguvad edasi Paidesse, kus nende üle arutlemine jätkub. Soovisime Haapsalu Noortevolikoguga teha midagi suuremat, mis kaasaks enam Haapsalus elavaid noori. Läbi ühiste tuttavate saime ühendust Arvamusfestivali eestvedajatega ning alates sellest ajast olemegi [eel]arvamusfestivali planeerinud.

Tahame suurendada noorte hääle mõju avalikus aruteluruumis. Festivalil võtame üheskoos ette ja hakkame otsast murdma nii noorte kohta kehtivaid kui ka nende endi loodud eelarvamusi ja müüte. Ootame üritusele kõiki huvilisi, kelle jaoks on noorte teemad olulised – nii noori ennast kui ka nooruslikke ja noorte ühiskondlikku aktiivsust väärtustavaid inimesi ja organisatsioone Läänemaalt ning mujalt Eestist.

Milliseid teemasid festivalil lahkate?

Festivali programmi jõudsid arutelud ideekorje kaudu, seega räägime teemadel, mis on olulised noorte enda jaoks. Näiteks küsime, keda näevad noored arvamusliidritena – kas korda läheb pigem õpetaja või youtuberi arvamus. Samuti räägime noorte osalemisvõimalustest ühiskonnas ning ka soovist või soovimatusest asjades kaasa lüüa ning sõna sekka öelda.

Juttu tuleb ka laiemalt aktuaalsetest teemadest, nagu e-Euroopa ja digivaldkonna areng, taastuvenergia kui tulevikutrend ning prügi sorteerimise eesmärk. Samuti on noorte jaoks huvipakkuvad teemad mitmekultuuriline Eesti ning ühiskondlike probleemide lahendamise võimalused. Oluliseks pean ka kiusuvaba suhtlemise arutelu, sest see on otseselt seotud kooli, aga ka laiemalt Eesti suhtluskultuuriga. Noorte festivalil on mitmeid kaasava arutelu vorme, et ei peaks lihtsalt istuma ja kuulama, vaid saaks aktiivselt vestluses osaleda.

Kes noorte [eel]arvamusfestivali teevad?

Meil on kohalik Haapsalu tiim, kuhu kuuluvad Läänemaa noortevolikogude aktivistid. Mina vastutan selle eest, et eelfestival sujuks ning kõik, mis vaja enne üritust teha, saaks tehtud. Lisaks on meil meeskonnas Haapsalu Noortevolikogu aseesimees Dan Taidla, kes tegeleb sponsorlusega, samuti Lääne-Nigula Noortevolikogu aseesimees Virdzinja Nargla, kes vastutab toitlustuse eest.

Eelfestivali korraldamisse panutavad ka Paide Arvamusfestivali tegijad. Eestvedaja Maiu Lauring abistab ja suunab meid kogu ürituse korraldamise juures, kommunikatsiooniga aitab meid Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Koemets ning arutelualade kujunduse ja tehniliste küsimustega Maiko Kesküla. Seega sünnib noorte [eel]arvamusfestival tihedas koostöös suure Arvamusfestivaliga, kellega jagame samu väärtusi.

Kas noorte [eel]arvamusfestivalist võib saada traditsioon?

Esimene eesmärk on, et sellesuvine üritus pakuks noorele huvi ning nad tuleks 17. juunil Haapsalusse kohale. Kui unistada, siis loodame, et just Haapsalu võiks ka edaspidi olla noorte arvajate suvine kohtumispaik. Meie suur soov on, et noorte hääl oleks Eestis rohkem kuulda ning meie väike festival on üks samm selles suunas.

Noortefestivali elujõulisus sõltub väga palju noortest endist. Kui meil on soovi kokku tulla ja enda jaoks olulistel teemadel nii isekeskis kui valdkonna asjatundjatega mõtteid vahetada, siis võib sellest sündida tõesti midagi püsivamat. Mulle endale tundub küll, et noored tahavad ja oskavad oma arvamust avaldada. Eks palju sõltub ka, kuidas esimene festival läheb. Seega ootame kõiki sotsiaalselt tundliku meelega noori ja nooremeelseid pühapäeval, 17. juunil Haapsalu rannapromenaadile!

Fotol: Noorte [eel]arvamusfestivali eesvedajate tiim: Virdzinja Nargla, Dan Taidla, Karl Edward Uibo, Anette Marilin Villand

Arutlejaks võivad olla nii lapsed kui ka “suured inimesed”, näiteks teadlased, sportlased, poliitikud jt, kui lapsed neid soovivad kutsuda. Festivali eestvedaja Maiu Lauring julgustab lapsi: “Igal juhul on ennast huvitaval teemal arutelu korraldamine ja läbiviimine hariv ja põnev kogemus. Isegi, kui tuleb selleks koolivaheajal Paidesse kokku tulla! Eelmise aasta kogemus näitas, et laste autentsus ja asjalikkus aruteludel osalemisel inspireeris ka nende vanemaid, õpetajaid ja aruteludele sattunud festivalikülastajaid.”  

Lastearutelusid on oodatud korraldama 5.–7. klasside või ka nooremad õpilased. Oma idee saab kirja panna 16. maini siin. Arvamusfestivali tiim valib laekunud ideedest välja neli arutelu ning annab nende korraldajatele festivali eel igakülgset nõu ja abi. Lastearutelude kava avalikustatakse koos Arvamusfestivali ülejäänud aruteluprogrammiga 4. juunil. 

Eelmisel aastal varieerusid laste tõstatatud teemad keskkonnakaitsest virtuaalmaailma sõltuvuse ning laste (kooli)õnneni. Lapsed pidasid oluliseks festivalil osalejate kaasamist, milleks mõeldi välja küsitlusi, kehalisi katseid ja mõnel juhul lausa teatrietendusi.

Arvamusfestival on kogu ühiskonda kaasav erinevatele maailmavaadetele avatud kohtumispaik, mille eesmärk on arendada arutelukultuuri ja kodanikuharidust. Kuues Arvamusfestival toimub 10. ja 11. augustil 2018 Paides. Kahel päeval peetakse üle 160 arutelu, mida korraldavad ligi sada organisatsiooni. Arvamusfestivali meeskond koosneb 99% ulatuses vabatahtlikest ja saab teoks toetajate abiga.

Tänavuse Arvamusfestivali kujunduse autor Viktor Uskov on Tartu Kõrgema Kunstikooli meediadisaini tudeng. Viktor on pärit Narvast, elanud viimased kuus aastat Tartus ning kolis hiljuti Tallinnasse, leides ühest pealinna disainibüroost erialase töö. Varem on ta tegelenud nii kunsti kui maalimise, ent eelkõige siiski disainiga. Viktoriga vestles Arvamusfestivali vabatahtlik Crisely Apri.

Viktor, kuidas jõudsid Arvamusfestivalini?
Tartu Kõrgema Kunstikooli disainitudengid teevad juba kolmandat aastat Arvamusfestivalile kujundusgraafikat. Ka sel aastal korraldati lõpukursuse tudengitele samasugune konkurss. Konkursil osales terve neljas kursus: umbes 12 inimest, lisaks Erasmuse tudengid. Juhtus nii, et minu kavand võitis ning koostöö saigi alguse.

Räägi natuke oma võidutööst.
Minu võidutöö idee ei sündinud sugugi kohe: enne lõplikku disaini tegin umbes 6-7 kavandit. Üks kavanditest oli näiteks pilt, kus inimesed olid ringis, keskel suur Rubiku kuubik. Mõte seisnes selles, et kuubiku erinevad värvid on justkui inimeste erinevad mõtted ja arvamused ning nad proovivad neid paika saada, lahendusi leida. See juhtmõte meeldis mulle väga ning viis mu omakorda ideeni, et plakat võiks edasi anda seda, et tegemist on festivaliga, kus inimesed saavad kokku, et üheskoos rääkida ning midagi ühiskonna heaks ära teha. Järgmisena sündisid kaks sümbolit: öö ning selge taevas. Kui võidutööd vaadata, näeb sealt vaevumärgatavat linna, mis sümboliseerib justkui meie ühiskonda ning inimesi, kes seda paremaks teevad.

Oma töö juures tahtsin saavutada seda, et plakat või disain toimiks eelkõige kutsena. Et see poleks lihtsalt mingit tavaline pilt, a’la ideelamp, vaid tõesti kutse festivalile, kus inimesed proovivad midagi ise ära teha. Tahtsin, et inimesed  mõistaksid, et selleks, et midagi teha, on tarvis lihtsalt alustada ja arutleda. Peab olema mingi alguspunkt.

Kindlasti on iga konkurss kõigile osalejatele kasulik. Ja alati on tore teha ka midagi suuremat: mitte lihtsalt tavalist tänavaplakatit, vaid ikka midagi sellise suure festivali jaoks.

Kuidas kunstini jõudsid?
Noorena tegelesin kunstiga üsna vähe, kuid teadsin juba siis, et tahan kindlasti Narvast ära kolida. Mõistsin, et soovin kolida Tartusse ning Tartu Kõrgem Kunstikool tundus väga hea valikuna.

Tulevikus plaanin ikka kunstiga seotuks jääda ning loodan, et disainibüroos läheb kõik hästi. Varem tegin hästi palju disaini, kuid viimasel ajal olen hakanud rohkem ka joonistama. Seda, kumba mulle rohkem teha meeldib, ei saagi öelda: need on minu jaoks võrdsed. Ainus vahe on selles, et üks aitab raha sisse tuua ning teine annab eelkõige sellist loomingulist naudingut. Arvan, et kunstnikuna läbi lüüa on pigem keeruline, aga samas on iga asi ju alguses raske

Millega lisaks kunstile veel tegeled?
Mulle meeldib väga muusikat kuulata. Käin tihti kontsertidel: alates Tudengijazzist ning lõpetades heavy metal kontsertidega. Mängin ka natuke kitarri. Kunst ja muusika on põhilised.

Kas oled ka ise Arvamusfestivalil käinud?Kahjuks mitte. Samas on mul mingi pilt ürituse olemusest siiski olemas, tean, millest see idee alguse sai, mida festival endast kujutab ning kuidas see kõik toimub. Tänavusele festivalile plaanin kindlasti tulla.

Milliseid arutelusid festivalilt ootad? Tahaksin kuulata kõigest, mis hetkel aktuaalne – poliitilised küsimused, Eesti hetkeolukord. Huvipakkuvaid teemasid on palju. Näiteks olen taimetoitlane ning kuulaksin hea meelega mõnd selleteemalist arutelu. Kuna olen venelane, on minu jaoks huvitavad ka kõikvõimalikud rahvustevahelised küsimused, mis on tegelikult meie ühiskonnas väga pingelised. Arvan, et Arvamusfestival on väga tore asi, mis meie ühiskonnas tekkinud. Kuigi ma pole ise veel festivalil käinud, tekkis mul selle olemusest kuuldes väga suur huvi. Tahaksin väga vaadata ja kuulata, kuidas see kõik toimub.

Viktori töödega saab lähemalt tutvuda siin: https://viktoruskov.myportfolio.com/.

Võrgustik sündis Eesti-Läti-Taani ühisprojektina. Mõte hakkas idanema Lampa vestlusfestivali eestvedaja Ieva Morica peas, keda Arvamusfestivali inimesed festivali korraldamisel nõu ja jõuga aitasid. Arvamusfestivali ellukutsuja Kristi Liiva: “Rääkisime arengukohtadest, mis iga riigi demokraatlikus aruteluprotsessis ja laiemalt suhtluskultuuris on ning sellest sündis idee toetuda vastastikku parimatele praktikale ja üheskoos demokraatiafestivalide missiooni ellu viima hakata.”

Platvormi Democracy Festivals missioon

Põhja- ja Baltimaade ainulaadne osalusdemokraatia ja demokraatiafestivalide kogemus väärib laialdasemat tähelepanu ning selle talletamiseks ja jagamiseks ongi veebiplatvorm Democracy Festivals loodud. Sealt leiab kaheksa demokraatia edendamise festivali tutvustuse ning juhendi neile, kes soovivad kas ise uusi festivale luua või edendada muul moel arutlevat demokraatiat. Lisaks Arvamusfestivalile kuuluvad võrgustikku Rootsi Almedalsveckan, Soome SuomiAreena, Läti Lampa, Islandi Fundur Fólksins (alates 2018. aastast Lysa), Norra Arendalsuka, Taani Folkemødet ja Leedu Būtent!.

Demokraatiafestivalide missiooni toetab Põhjamaade Ministrite Nõukogu. Nõukogu Eesti esinduse juht Christer Haglund: “Tänapäeva demokraatia on pidevas muutumises, pakkudes väljakutseid ja luues uusi võimalusi. Toetame Balti- ja Põhjamaade koostööd arutelukultuuri arendamisel suunas, mis inspireeriks inimesi osalema ühiskondlikes aruteludes, toetaks nende turva- ja heaolutunnet, oskust ja julgust end väljendada, tahet teisi kuulata ja teistsugust arvamust austada. Soovime kaasa aidata arutelukultuuri levikule ka meie piirkonnast kaugemale.”

Demokraatiafestivalide formaadi vastu on juba huvi tundnud Ukraina, Lõuna-Korea, Ühendkuningriik, Holland, Belgia, Valgevene, aga ka näiteks Kataloonia piirkond.

Arvamusfestival eristub vabatahtlike kaasamisega

Paide Arvamusfestival eristub teistest festivalidest peamiselt kahes aspektis. Arvamusfestivali eestvedaja Maiu Lauring: “Kui mujal on põhikorraldajad kohalikud omavalitsused ja/või ettevõtted, siis siin sünnib festival sadade vabatahtlike ja toetajate abil. Partnerid on korduvalt uurinud, kuidas nii palju vabatahtlikke ja eriti kohalikku kogukonda kaasata ja üheskoos festivali toimimas hoida. Samuti on partneritele muljet avaldanud, kui hästi toetab Arvamusfestivalil ruum ja õhustik nii korraldatud arutelude kui spontaansete vestluste pidamist. Demokraatiafestivalide peres on Arvamusfestival hinnatud nii-öelda butiik-festivalina.”

Eesti eeskuju innustab

Arvamusfestival on olnud eeskujuks Lätis toimuvale Lampa vestlusfestivalile. Samuti on eestlased andnud festivalikorralduse näpunäiteid Valgevene, Ukraina ja Bulgaaria noortele ja kodanikuaktivistidele. Ukraina väikelinnas Severodonetskis toimus 9. septembril 2017 esimene ühepäevane arvamusfestival, mis tõi kokku eksperdid ja linnarahva ning tõstatas nende jaoks olulisi teemasid. Arvamusfestivali mudelit soovivad katsetada veel kuus piirkonda, kelle eesmärk on järgmise kahe aasta jooksul jõuda oma festivalini. Demokraatikafestivalide idee ja formaadi levik Euroopa idapiirile on Eesti jaoks oluline ning sellest aastast tegutsetakse sel suunal veelgi aktiivsemalt ja sihipärasemalt.

Olof Palme pärand ja demokraatiafestivalide sünd

Demokraatiafestivalide traditsioon ulatub aastasse 1968, kui Olof Palme, tolleaegne Rootsi haridusminister, pidas kõne, seistes veoauto kastis. Veoauto oli pargitud Almedaleni parki ning sinna kogunes teda kuulama mitusada inimest. Suure tõenäosusega polnud toona kellelgi õrna aimugi, et nad muutsid ajalugu ja mõjutasid tervet Põhjamaade ja Balti piirkonda. 50 aastat hiljem on demokraatiafestivalid levinud mitmesse Läänemere riiki ning neist on saanud olulised sündmused, kus osalevad riigi tulevikust huvituvad inimesed ühiskonna eri gruppidest.

Festivali eestvedaja Maiu Lauringu sõnul joonistuvad ideekorjesse jõudnud ideede põhjal välja teemad, mis on Eesti inimeste jaoks praegusel ajal olulised ning küsimused, mis vajavad läbirääkimist. “Teemadering on sarnaselt eelmistele aastatele lai, esindatud on nii hariduse, elukeskkonna, majanduse, innovatsiooni, meditsiini, välispoliitika kui kultuuri teemad. Eriliselt torkab aga silma mure Eesti inimvara ja metsa pärast,” rääkis Maiu Lauring.

Lisaks üksikutele aruteluideedele olid sel aastal ideekorjesse oodatud ka terviklikud teema-ala lahendused. “Meie soov oli innustada arutelude korraldajaid koostööle juba ideede väljatöötamise etapis, et arutelu ettevalmistamiseks jääks rohkem aega ja energiat. Paistab, et niisugune lähenemisviis sobib – meieni jõudis 15 teema-ala lahendust, millest suur osa tõenäoliselt ka töösse läheb,” rääkis Lauring.

Ideekorje analüüsi meeskond hindab ideid neljas kategoorias: arutelu eesmärgi argumenteeritus, teemapüstituse selgus ja põhjendus, osalejate mitmekesisus ja aruteluvorm. Tänavu kaasatakse hindamisprotsessi ka EV100 Noorte Maapäeva saadikud, et festivali programmi jõuaks noori kõnetavad teemad.

Arvamusfestivali ideekorje tulemused selguvad märtsi alguses. Arvamusfestivali programm sünnib kümnete arutelukorraldajate ühisloomes ning saab paika juuni alguseks.

4. veebruarini saad siin esitada Arvamusfestivali ja Kagu-Eesti [eel]arvamusfestivali programmi oma idee, kui su arvates vajab mõni otsus kaalumist, teema tõstatamist, küsimus põhjalikumat arutelu, vastuolu lahendamist, uus teadmine või võimalik lahendus tutvustamist. Arvamusfestival on just nii huvitav ja mõjus, kui me seda ühiselt teha tahame. Selleks soovime sulle lennukaid ideid, inspireerivat koostööd ja tegemisrõõmu!

Arvamusfestivali meeskonna nimel
Maiu Lauring, Maiko Kesküla, Alari Rammo, Sirli Spelman, Lilian Hiob, Piret Kanne

Ideed esitades pead arvestama, et:

• iga organisatsioon või eraisik võib saata mitu ideed, aga programmi kõik ei mahu. Arvamusfestivali meeskond valib välja need, millel on: selge eesmärk ja põhjendus, eesmärgi saavutamist hästi toetav aruteluvorm ning erinevaid vaatenurki esile toov mitmekesine osalejate koosseis.
• ootame praegu arutelude ideid. Nende jaotumise temaatiliste alade vahel pakub Arvamusfestivali meeskond.
• esitada võid ka tervikliku aruteluala kontseptsiooni ehk teha teistega koostööd juba idee loomisel. Selleks tuleb sisestada ideed ükshaaval ja pealkirja juurde märkida lisaks ala pakutav nimetus. Siis hindame nii arutelude ideid kui ka kogu kontseptsiooni ning võimalusel hoiame tugevat tervikut.
• oled valmis oma teemal ise arutelu korraldama ja tegema ühel arutelualal koostööd teiste ideede esitajatega.
• arutelualaga seotud kulud (nt telk, tehnika, kujundus, transport jms) katavad idee esitajad ehk aruteluala korraldajad ühiselt just nii, nagu omavahel kokku lepite.
• Arvamusfestivalil tutvustab organisatsioon end arutelu sisukuse ja atraktiivsuse, mitte oma logo suuruse kaudu. Värvilised turundusmaterjalid pole ka tänavu teretulnud.

Eriti on oodatud:

• erinevaid arvamusi esile toovad ja nende vahel dialoogi loovad arutelud.
• kaasarääkimist võimaldavad aruteluvormid (nt töötuba, grupiarutelu, maailmakohvik, kiirkohting jms), eksperimendid ja sündmused.
• lahendustele keskenduvad ideed. Olgu eesmärk ideede genereerimine, mõne olemasoleva idee või lahenduse testimine, mõtestamine, kuidas tekivad ideed, lahendused, muutused jne.
• teemad, mida varem Arvamusfestivalil arutatud pole, aga oodatud on ka uued vaatenurgad. Idee võib olla liiga suur ja üldine, aga mitte liiga väike – tihti saab osaleja targemaks just üsna spetsiifilise teema arutelus.
• arutelud teemadel, mis käsitlevad demokraatia ja kodanikuvabaduste hoidmist. Saame ju sada ja tahame edasigi elada demokraatlikus ühiskonnas, et meil on vabadus rahumeelselt koguneda ja kaasmaalastega mõtteid vahetada meile olulistel teemadel.
• arutelud üle-baltilistel teemadel. Ka Läti ja Leedu saavad saja aastaseks, otsime olulist ühist, aga ka meie erinevusi.
• arutelud, mille väljund on tellimus 2019. aasta Riigikogu valimisteks – sõnastame kodanike ja huvigruppide ootused mõnel konkreetsel teemal
• arutelud meie ühise suhtlus- ja arutelukultuuri enda üle. August 2018 on nimelt Euroopa kultuuripärandiaasta raames Eestis kuulutatud suhtluskultuuri kuuks.

Kuidas edasi?

Ideekorje on esimene etapp arutelu jõudmisel Arvamusfestivali programmi. Pärast 4. veebruari järgneb arutelu teemapüstituse, -vormi, osalejate koosseisu jms täpsustamine koostöös teiste sama aruteluala korraldavate organisatsioonidega ning Arvamusfestivali poolse kuraatori nõustamisel.

12. märts – ideekorje tulemuste avalikustamine ideede esitajatele ja aruteluala korraldamise algus,
20. mai – lõpliku aruteluala programmi esitamine Arvamusfestivali meeskonnale
4. juuni – programmi avalikustamine, et arutelualade korraldajatel jääks piisavalt aega oma teemade eelkommunikatsiooniks meedias
9. juuni – toimub maakultuuri [eel]arvamusfestival Kagu-Eestis
10. ja 11. august – Arvamusfestival Paides toimubki
31. oktoober – Arvamusfestivali tagasiside ja õppetundide kokkuvõte

Arvamusfestivali meeskond jätab endale õiguse teha aruteluprogrammi muudatusi, kui mõni arutelu või ala korraldaja neist tähtaegadest kinni ei pea.

Küsimused saada palun info@arvamusfestival.ee.

Ideekorje on lõppenud.

Tänavuse Arvamusfestivali kohta viis tagasisideuuringu läbi Rakendusliku Antropoloogia Keskus. Uuringuga soovis Arvamusfestivali meeskond teada saada, kuidas on osalejad rahul festivali ja arutelude korraldusega, kuidas hindavad arutelude korraldajad arutelualade kureerimise ja juhtimise süsteemi ning tänavuaastast korraldusprotsessi ja millised on silmapaistvamad muutused viimaste aastate tagasisides.

98% osalenutest külastaksid ka järgmisel aastal Arvamusfestivali

Kuigi võtame tagasisideuuringu korraldamist üha tõsisemalt, siis võiksime piirduda ka vaid ühe näitajaga – kui paljud inimesed soovivad Arvamusfestialile tagasi tulla. Festival jätkub suuresti seetõttu, et igal aastal pea kõik vastanutest kinnitavad: kogu melu ja arutelude kogemust kokku võttes soovivad nad uuel aastal taas sõnarocki festivalist osa saada! Uuringust saame teada sedagi, et ca 2/3 inimestest on festivalil korduvkülastajad ja kolmandik esimest korda.

Peamiselt tulid inimesed Arvamusfestivalile saama uut informatsiooni ja teadmisi, samuti kultuurielamusi ja toredalt aega veetma. Saamaks aimu osalejate rahulolust, võrdlesime nende ootusi ja festivalilt saadud kasu. Osalejad veetsid oodatust rohkem lõbusalt aega, kuid samal ajal said oodatust vähem kultuurielamusi, sest lihtsalt aega jäi väheks. Uue informatsiooni, teadmiste ning inspiratsiooni ja tegutsemisjulguse saamise ootused enamjaolt täitusid. Positiivseks võib lugeda seda, et osalejad said jagada aruteludes oma seisukohti rohkem kui nad eeldasid. Samal ajal kahjuks saadi oodatust vähem uusi ideid oma organisatsiooni või ettevõtmise jaoks.

Need vähesed, kelle ootused siiski ei täitunud heitsid ette nö turvalisi arutelusid, kus esinejad ei riskinud oma tegelike arvamuste väljaütlemisega või kokku on kutsutud samu arvamusi esindavad inimesed, mistõttu ei teki diskussiooni. Osalejad peavad arutelu kvaliteedi tagajana oluliseks arutelujuhti valikut – et ta oskaks ühelt poolt arutelu juhtida ning teisalt ka osalejaid diskussiooni kaasata. Kaasarääkimise võimalus ei pea tingimata tähendama küsimuste-vastuste vooru arutelus osalejate ja kuulajate vahel, vaid ka näiteks hääletamist käe tõstmise või ruumis ümberpaigutamise teel, Arvamusfestivali siltide või nutiseadme abil – võimalusi on palju. Positiivne on see, et hinnang kaasarääkimise võimalustele on aastatega kasvanud (vt joonis).

Osalejad tõid enam huvipakkuvate aruteludena välja aktuaalsed või intrigeerivad teemad ning debativormis arutelud, näiteks „Kord aastas Arvamusfestivalil: parlamendierakondade arutelu“ ja „Miks eestlane kardab feminismi?“ ning „Meie konservatiivne tulevik“.

Arutelude teemaderingist tunti puudust näiteks migratsiooni ja integratsiooni teemadest. Probleemina toodi välja ka huvitavate arutelude samaaegne toimumine ning vähe inglise- ja venekeelseid arutelusid. Kordus ka ettepanek, et poliitilisi teemasid võiks olla vähem esindatud või koondatud ühte debatti.

Festivaliosalejate nõudmised arutelude alade suhtes on samuti aasta aastalt kasvanud. Alalt oodatakse mugavust ja hubasust, mis toetaks arutelude atmosfääri. Samuti ilmastikukindlust ja ligipääsetavat asukohta festivalil. Heade näidetena tänavuselt festivalilt tuuakse välja näiteks teadusala, energiapöördeala ja hariduse ala, samuti Ruumieksperimendi korras ümberkujundatud Paide linna Keskväljakut.

Osalejate hinnang festivali korraldusele tervikuna on positiivne – festivalialalt leiab Paidet külastav inimene enamjaolt kõik vajaliku. Hinnatakse kõrgelt, et festival toimub väljaspool pealinna ning see annab ühele Eesti piirkonnale suurürituse kaudu uue identiteedi. Osalejatele meeldib ka kultuuriprogramm, sealjuures rõhutatakse, et kuigi giidituurid, etendused, näitused jmt ei ole Arvamusfestivalil esmatähtis, ootavad nad õhtuselt programmilt kvaliteetset meelelahutust. Tänavune meeldejäävaim melu-elamus oli aga ruumieksperiment Paide keskväljakul.

Arutelude korraldajad seisid silmitsi uue kureerimisega

2017. aasta Arvamusfestivali üks suurimaid muudatusi oli arutelude alade ja arvu vähendamine. See tähendas, et avalikust ideekorjest laekunud ettepanekud läbisid varasemast veelgi tihedama sõela. Lisaks programmi kureerimisele üleminemisele tegelesid alade kuraatorid varasemast rohkem arutelude korraldajate sisulise nõustamisega ja nügimisega kaasavamate, mängulisemate aruteluvormide poole.

Arutelude korraldajate tagasisidest saame teada, et nad puutuvad Arvamusfestivali meeskonnaga kokku kõige tihedamalt nende alale määratud festivalipoolse kuraatori kaudu. Saime kureerimise protsessi osas kriitikat, mille oleme vastutustundega läbi analüüsinud ja arvestanud uue festivaliaasta planeerimisel. Kõrgeimalt hinnatakse festivalipoolset taristut nagu elektri ja vajadusel internetikaabli tagamist, kuid leitakse, et alade tehnilise korralduse ja kujundamise abi võiks olla isegi suurem.

Arutelude korraldajad lähtuvad eeldusest, et Arvamusfestivalil tahetakse õppida targematelt ja seetõttu eelistatakse ka formaate, mis toetavad uue infoni jõudmist. Korraldajate meelest võiks arutelud olla probleemipõhised ja praktilisemad. Seega tunnistatakse, et kasu oleks rohkem lahenduste leidmisele orienteeritud ja kaasavamatest aruteludest, kuid veel ei suudeta osalejate sellistele ootustele vastata.

Arutelude korraldajad toovad esile Arvamusfestivali prestiiži – festivalil on hea maine ja inimesed peavad sellest algatusest lugu. Lisaks on tegemist Eesti poliitikute, arvamusliidrite ja erinevate valdkondade spetsialistide kogunemiskohaga. Korraldajad näevad ennast kvaliteetse enesetäienduse pakkujana ning usuvad, et Arvamusfestivali võiks käsitleda kui tasuta koolituspäeva, kus saab ennast harida mistahes huvitaval teemal. Teist samalaadset intellektuaalset meelelahutusüritust Eestis ei leiduvat!

Uuringu tulemustega saab põhjalikumalt tutvuda SIIN.

Oma mõtteid avaldas 303 inimest kohapeal ankeetküsitlusele vastates ja 123 inimest veebis ankeeti täites. Läbi viidi 30 vaatlust festivali aruteludel, 25 lühiintervjuud aruteludel osalejatega ning 20 intervjuud kümne arutelukorraldajaga. Samuti toimus üks fookusgrupp arutelusid korraldanud seitsme organisatsiooni esindajaga. Seega – muljetavaldavalt mitmekülgne tagasiside.

Suur tänu kõigile uuringus osalejatele, vabatahtlikele analüütikutele ja RAK-ile!

Arvamusfestivali diskussioonide ülesehitus on enamasti sarnane: kaks kuni viis inimest arutlevad, teised kuulavad. Kui on huvitav, küsitakse küsimusi. Kui on vähem huvitav, püütakse viisakalt järgmisele alale nihkuda. Arengukoostöö Ümarlaud otsustas sel aastal läheneda teisiti: korraldada arutelu asemel viktoriinilaadse mängu. Sellise, mis aktiveerib nii vaimselt, emotsionaalselt kui ka füüsiliselt.

Rootsi statistikaguru Hans Rosling tegi mõni aeg tagasi katse, küsides inimestelt viimase 30 aasta jooksul maailmas toimunud suurte muutuste kohta. Kas äärmuslik vaesus on vähenenud või suurenenud? Kui suur osa maailma inimestest oskab kirjutada või kui paljudel on kodus elekter? Küsimustele vastasid tudengid, õppejõud, ajakirjanikud ja šimpansid, viimastele olid kolm vastusevarianti banaanidele kirjutatud.

Tulemused olid hämmastavad. Küsimustele vastasid kõige õigemini šimpansid, kes olid, erinevalt inimestest, vastanud täiesti huupi. Järeldus oli lihtne: kui tulemused on oluliselt kehvemad kui juhuvalik, vastavad inimesed valesti väga kindlatel põhjustel, mitte kogemata.

Mängu ilu

Arvamusfestivalil oli meie soov lihtne: näidata, et maailmas läheb elu suures plaanis järjest paremaks, kuigi igapäevast meediapilti vaadates see nii ei tundu. Aga kuidas seda teha kaasavalt, et igaüks tunneks üllatust ja rõõmu, mida tundsime meie ise esimest korda sama mängu läbi tehes?

Laste õppimise puhul kehtib reegel: kuulates jääb kogu infost meelde 10%, vaadates 30% ja ise läbi tehes 80%. Niisiis otsustasime, et lihtsalt kuulajaks ei jää keegi, peale küsimuse ärakuulamist sai igaüks „jalgadega hääletada” ehk jalutas vastusevariandi juurde, mis oli tema arvates õige. Moodustunud grupis toimus väike arutelu ning lõpuks avaldas mängujuht õige vastuse ning kommenteeris natukene selle tagamaid.

Juba peale paari küsimust tekkis osalejates hasart ja mida edasi, seda tulisemaks läksid arutelud, seda rohkem kasutati eelmistest vastustest saadud infot ja arvati ära õigeid vastuseid. Ilma pika seletuseta sai selgeks mängu loogika: maailmas läheb elu paremaks, ebavõrdsus väheneb ja edusammude eeldus ei pea olema rikkus.

Kogukond on tark

Mängu järel võis iga osaleja valida Maailmakohvikus teema, mida väiksemas ringis edasi arutleda, nt naiste õigused maailmas, rohepesu, meedia roll või teavitustegevused. Mängu käigus oli tekkinud soov arutleda ja gruppides osaleti aktiivselt.

Kohviku formaati kiitis ka üks osalejatest: „Lõpuks ometi saan mina ka rääkida. Olen siin terve päeva kuulanud ja nii väga tahaks mõtteid jagada.“ Meil oli jällegi hea meel, et saime tõstatatud teemadele tagasisidet ja uusi ideid, millega järgneva aasta jooksul edasi töötada.

Kes Arvamusfestivalil meie alale ei sattunud, saab mängu läbi teha siin. Viktoriini lõpus on pikem selgitus põhjuste kohta, miks inimesed esimese hooga enamasti valesti vastavad.

Mäng algab. Esimene küsimus: “Maailmas keskmiselt on 30-aastane mees käinud koolis 10 aastat. Kui kaua on koolis käinud sama vana naine?” Vastuseks saab valida kas üheksa, kuus või kolm aastat. Mõtlen ja kõhklen ning hakkan liikuma kolme-aasta vastuseposti suunas. Enamik osalejaid on minuga sama meelt. Kõige vähem on inimesi üheksa-aasta vastuse juures. Arutame enda rühmas, et kuigi Eestis on naised haritumad kui mehed, siis ülejäänud maailmas ei ole naiste roll ühiskonnas ja nende võimalused haridusele niivõrd head. Rühmakaaslased noogutavad kaasa.  Üllatus on suur, kui mängujuht teatab, et õige vastus on üheksa aastat ehk maailmas keskmiselt ei jää naiste haridustee üldsegi palju lühemaks kui meestel. Varem oli ebavõrdsus suurem, kuid olukord on ajaga märkimisväärselt paranenud. Üheksa-aasta vastajad juubeldavad, meie teeme suuri silmi.

Teine küsimus: “Kuidas on viimase saja aasta jooksul muutunud loodusõnnetustes surma saanud inimeste arv? Rohkem kui kaks korda suurenenud, jäänud samaks või rohkem kui kaks korda vähenenud?” Mõtlen kliimasoojenemise peale ning sellele, et rahvastikutihedus on suurenenud, mistõttu on looduskatastroofid ehk tänapäeval surmavamad. Samas on jällegi meditsiin hoogsalt arenenud. Jään keskmise vastuse juurde. Osalejad jaotuvad nüüd palju võrdsemalt. Õige vastus on, et hukkunute arv on rohkem kui kaks korda vähenenud. Hakkan vastuste loogikast ja sõnumist aru saama.

Mida rohkem küsimusi järgneb, seda optimistlikumaks vastajad muutuvad. Vihmasabinad tekitavad trotsi, kuid vastused teevad meele heldeks. “Mis oli 2015. aastal sündinud lapse keskmine oodatav eluiga? 50? 60? 70 aastat?” 50 juurde ei liigu kedagi, enamik on õige vastuse 70 juures. Hurraa!

Mängujuht Sigrid Solnik selgitab, miks inimesed kipuvad arvama, et olukord maailmas on üldiselt kehv ja halvenemas. Esiteks on suur mõju meedial, kelle kajastuses on negatiivsed sündmused suurema kaaluga kui päriselus. Teiseks on inimloomuses üldistada: kui kuuled-tead mõnda fakti kellegi kohta, on kiusatus laiendada seda suurematele inimrühmadele. Kolmandaks on tihti meie faktid aegunud. Neljandaks võime oma isiklikke hirme omatahtsi suurendada: näiteks kui kardan terrorismi, siis igagi väiksem kild terrorirünnakute kohta kinnitab arusaama, et terrorism on üha kasvav probleem.